Sügispuhkus

Mul oli oktoobrisse võetud nädala jagu puhkust. Olen kolmandat aastaringi ülikoolis tööl ja nüüdseks on päris selgelt välja joonistunud perioodid, millal on mõistlik puhkus võtta. Üheks selliseks perioodiks on oktoobri teine pool, sest sügis algab ülikoolis alati suure hooga ja võtab palju energiat ning oktoobri lõpus on vaja end natuke koguda. Puhkus algas nädalavahetusega maal koos õeperega. Kuna ema oli reisil, siis panime pead kokku ja proovisime kamba peale ise esimest korda elus suures puuahjus ahjurooga teha. See sai täiesti vapustavalt hea! Mina olin abikoka rollis, suurem meistrimees oli siinkohal õemees.

Muidugi piinasin maal ka suuremate musirallidega õepoega, nagu ikka.

See oli selline mõnus puhkus, kus sai mõnusalt pargis jalutada, teadmata, mis kell on...

... ning käisin pea igal õhtul erinevates kohvikutes kolleegide-sõprade-pereliikmetega. Näiteks ühel õhtul käisime ema ja õega Pirital Sardiinides maailma parimaid karpe söömas:

Ühel õhtul tuli Maret Tartust minu juurde ning peaaegu igale päevale olin pannud ka mingisuguse iluprotseduuri, mis mulle hirmsasti meeldivad. Minu puhkusel võttis ka Kaspar mõned vabad päevad ning läksime koos Tartusse spasse. Olen aru saanud, et eestlane on üks hirmus suur spa-hunt. Meie oleme ikka kõvasti alla keskmise, aga kui käime, siis naudime ikka 100% igasuguste hoolitsuste ja värkidega, mis spa juurde kuuluvad. 

Spas ootas tuppa astudes selline tore üllatus, millest mina ei teadnudki midagi:

Tartu nädalavahetuse juurde kuulus ka teatriõhtu tüdrukutega Vanemuises, mille olime juba ammuilma kokku leppinud. Mulle meeldib teatris, aga pileteid on teinekord jube raske saada sobivatele kuupäevadele. Tuleb välja, et teistele eestlastele meeldib ka hirmsasti teatreid väisata. 

Otsustasin oma organiseerimismootoris taaskord viienda (kõige kangema) käigu sisse lükata ja võtsin detsembrikuusse juba jõuluetendusele ja jõulukontserdile piletid ära, sest mine tea, kas varsti enam saabki. Olen paaril korral pika ninaga jäänud. Kui juba hoog sees oli, siis panin ühe jutiga jõulueelseks ajaks juuksuri, restoranide jms broneeringud ka ära, sest mine tea, kui tihedaks rebimiseks nende aegadega siin kiirel jõuluajal läheb. Nüüd on broneeringud olemas ja süda rahul ning võib mõnusalt töölainega jätkata jõuludeni.... ah ei, mis - vahepeal tuleb veel üks puhkus, jess! Võtan igal aastal enda sünnipäeva ajal nädala jagu puhkust (novembri viimane nädal). See on selline kingitus iseendale ja naudin seda puhkust alati väga. Kaspar sätib ka endale selleks ajaks puhkepäevad ja nii saame koos midagi vahvat ette võtta. Senikaua aga tuleb töölainel püsida!

No tere!

Ega ma teid unustanud loomulikult ei ole. Elu toimub maru palju ja kirjutama ei jõua kuidagi. Mis seal salata, kirjutamine mulle ju tegelikult meeldib väga ja olen sellest blogi-maailmast puudust tundnud küll. Ehk saab rajale, kui Eesti tolmu jalgelt pühime ja talveks jälle Floridasse suundume. 

Käesolev sügis on pakkunud igas valdkonnas väljakutseid ja proovilepanekuid. Igasuguste katsumuste kõrval on toimunud ka toredaid asju nagu näiteks minu isiklikus karjääris edasiminek, mille üle olen väga uhke. Kandideerisin eelmise õppeaasta lõpus uuele positsioonile ning alates septembri algusest olen Tallinna Ülikoolis õpetajahariduse lektor.

Uus positsioon on toonud ka uusi väljakutseid, ning septembri teises pooles andsin oma elu esimese inglise keelse loengu välistudengitele. Olin üsna põhjalikult valmistunud, aga elul olid ikka oma plaanid ja juhtus nii, et andsin loengu palavikus olles, mistõttu oli tegemist totaalse eneseületusega.

Lektori amet hõlmab endas ka erinevates kodumaistes ja rahvusvahelistes projektides tööd. Ühe projekti raames käisin näiteks augusti lõpus Oslos. Minu jaoks oli see päris esimest korda Norras olla ja ma ütlen teile - Oslo on imekaunis! Ma tahaksin sinna veel tagasi minna ja kindlasti ka ringi sõita ja loodust avastada.

Vaade minu hotellitoast Oslo kesklinnas:

Minu selja taga on kuningaloss oma täies hiilguses. Lugu oli nii, et jalutasime kolleegiga ja uudistasime Oslo tänavaid ja vaatasime, et nii uhke maja mäe otsas - muidugi läheme uurime lähemalt. Ja siis saime alles aru, mis majaga on tegemist.

Vaade kuningalossi eest alla linnale:

Tihedas tööpäevas anti sekund hingetõmbeks ja päikeseks ja me tormasime kolleegiga otsejoones Oslo MET ülikoolis koosolekuruumi kõige lähemal asuvale rõdule. Nagu näha, siis pikk päev koosolekuid siseruumis paneb väljas silmi kissitama nagu näeks esimest korda elus valgust:

Projektikohtumistel on ühised õhtusöögid restoranis ning pildil näete minu kolleegi õhtusööki: vaalahautist (ma ise tellisin "tavalist" kala ja see ei väärinud pildistamist, kuigi maitse oli hea). Proovisin vaalahautisest ka ampsu ära ning maitses nagu kala maitsega liha. Ütleme nii, et kui sa sellega üles pole kasvanud, siis... Vähemalt on nüüd see asi ka elus proovitud :)

Olen kolmandat aastaringi ülikoolis töötamas ja see on esimene sügis, kus ma ei ole totaalselt närvis enne loenguid. See on esimene sügis, kus tunnen, et ei pea end igal sammul tõestama. See on esimene sügis, kus tunnen, et saan rahulikult teha seda tööd, mida endiselt südamest armastan ja mida olengi sündinud tegema. See on esimene sügis, kus tunnen, kõik see, mis puudutab minu ametit, katab meelerahu ja enesekindlus. Mind ei aja enam endast välja see, kui ma ei tea. Siis ma lähen ja uurin kolleegilt või ütlen tudengile, et ma ei teagi - äkki keegi saalist teab? Ja kui ei tea, siis uurime järgmiseks korraks välja, sest kõik ju tahame teada saada! Töö on see, mis pakub rõõmu ja tunnen, et loengudki on sellel sügisel pisut teise hingamise saanud. Ma ei tea, kas tudengid seda tunnevad, aga mina tunnen.  Endiselt on hommikuti suur rõõm minna ülikooli poole ja usun, et see on suur õnn elus.

Loengusse!

Kuidas teil läheb?