Kohtumiseni Eestis!

Neljapäeval oli viimane koolipäev keelekursusel. Kuidagi väga märkamatult saigi 26 nädalat kursust läbi. Isegi nagu natuke uskumatu. Iseenesest mulle kursus väga meeldis selles osas, et palju teadmisi sai grammatikast juurde, mida ülikooli kursustel ei õpetatud. Minna on veel pikk tee ja tegelikult oleks vaja üldse pikemat aega viibida hispaaniakeelses keskkonnas, siis jääb keel kõige paremini külge- kaob hirm rääkimise ees ja sõnavara tuleb juurde ning kõrv harjub sõnu paremini eristama ja häälikuid kuulama. Eks see on iga keelega nii, et keskkonnas olles kaob mingi aja möödudes see hirm ja valehäbi rääkimise ees, mis ehk ongi kõige suuremaks takistuseks keeleõppes.

Inglise keele rääkimisega on hirm õnneks möödunud. Enam pole probleemi rääkida poes, ilusalongis, tänaval või seltskonnas. Arvan, et oleme tänaseks Kaspariga mõlemad sellest valehäbist rääkimise ees lahti saanud ja anname endale aru, et loomulikult esineb kõnes mustmiljon viga ja vahel kiilub mõte nii kinni, et mingid sõnad ei tulegi meelde ja aktsent on endiselt nii nagu ta on aga sellest hoolimata ei takista see rääkimist. Kasparil on tööalaselt vaja rääkida igapäevaselt väga palju ja minu arvates on tema keel superhästi siin edasi arenenud. Vahel kuulan teda, kui ta kodukontoris klientidega vestleb ja kõrv puhkab lausa- kõne on ilus ja laudus ja hea on kuulata kohe. Ega see teisiti ei tulegi kui ainult rääkides ja harjutades.

Eilse viimase koolipäeva puhul kutsusin oma pinginaabri Anne (loe: Änni) endale külla. Olin kolmapäeval keetnud 4h lihasuppi ja mõtlesin, et pakun neljapäeval peale koolipäeva Annele ühe eestipärase lõunasöögi. Tegemist oli tavalise lihasupiga, kus sees porgandid, kartulid, sibul ja nuudlid. Nagu ikka keetsin puljongi ise. Kõrvale valmistasin avatud võileivad ehk siis need tavapärased lahtised võileivad, mida eestlane ongi harjunud terve elu sööma. Ameeriklased söövad alati nö kinniseid võileibu, kus all on sai- vahel palju kraami ja peal uuesti sai. Anne oli lausa vaimustuses! Ta oli nii üllatunud, et supi sees on kartul ja liha ja nuudlid kõik üheskoos ja avatud võileivad meeldisid talle ka väga, ütles, et talle tuleb lausa eksootiline ja euroopalik tunne sisse. 

Peale lõunasööki tegime all kohviruumis ühed kohvid ja seejärel näitasin talle aeda. Annele väga meeldis meie maja ja eriti just aed. Kui hakkasime aiast tagasi üles tuppa tulema, siis kuulsime poolel teel, et kuskil üürgab suitsuandur. Me ei pööranud sellele suuremat tähelepanu aga mida lähemale korterile jõudsime, seda valjemaks läks heli. No võite ühe korra arvata, kust see heli tuli. Läksin kiiruga alla kontorisse uurima, milles asi, miks meil korteris suitsuandur lärmab, kuigi ise meid polnud koduski sel hetkel. Alt teatati, et tehakse ülemajalist kontrolli, kas korterites andurid ikka töötavad ilusti ja loomulikult juhtus kontrollpunktiks meie korter sel hetkel olema. Mõne aja möödudes jätsime Annega hüvasti ja leppisime kokku, et septembris kohtume kui olen tagasi. 

Hiljem hakkasin asju pakkima ja kuidagi selline natuke kurb ja samas ärev ja segane tunne tuli sisse korraga. Nimelt hakkab laupäevast meil puhkus ja juba laupäeva õhtul sõidame Euroopa poole. Emotsioonid on täiesti seinast seina ja üsna vastakad. Ei teagi, kas asi on selles, et me pole väga pikalt Eestis olnud (Kaspar 9 kuud ja mina 7 kuud) või on asi milleski muus. Loodetavasti see segane olemine möödub peagi :)  Plaan on igal juhul selline, et esimesel nädal puhkame oma armastatud Hispaanias (seda juba neljandat korda)  ja sealt edasi kohtume juba Eestis! Tagasi Houstonis oleme augusti lõpus/ septembri alguses.

Tere, puhkus!!! J

Maile

Nädal

ESMASPÄEV

Esmaspäeval peale tööpäeva ootas ees vahva üllatus. Nimelt oli Kasparile saabunud sünnipäevaks pakk otse Eestist. Kaspari maailma kõige lemmikum šokolaad on Kinder ja seda oli pakis kohe hulgim ja igas võimalikus versioonis. Pakiga saadeti ka lausa illegaalset kraami – üllatusmune! Ameerikas on üllatusmunade müümine ja sissetoomine keelatud, sest pidavat sisaldama liialt ohtlikke väikeseid osi, mida lapsed võivad endale kurku ajada. Küll aga võib Texase osariigis vabalt iga inimene omada relva (alates 18 eluaastast), selleks ei pea olema mingit erilist väljaõpet või luba, seega võta näpust siis seda loogikat, mis on ohtlik ja mis mitte!

Emotsioon!

Õnnitluskaardid Eestist:

Esmaspäeva õhtul plaanisime minna ka kinno uut animafilmi Despicable Me 3 vaatama. Valisime välja kino, kus me pole varem käinud ja sõitsime bussiga sinna (ilmselt esimest ja ka viimast korda). Kino asus sellises linnaosas, et üsna kõhe oli seal õhtul kell 22 peale filmi bussijaamas bussi oodata, et koju saada. Ringi sõitsid allakeritud akendega autod, kus kostus vali muusika ja sees istusid suurte ja läikivate ehetega kaetud mitte ehk kõige sõbralikuma välimusega inimesed. Ümbruskond oli kõhe ja me tundsime end seal nagu võõrkehad oma valge nahaga. Nahavärv on üldiselt teema, mida ma väga ei puudutaks, sest ei minu ega Kaspari arvates ei oma see mingit tähtsust, mis värvi keegi on - inimene on inimene.  Küll aga peatun sellel teemal põgusalt, et selgitada pisut tausta, mis puudutab Houstoni linna. Nimelt peetakse Houstonit linnaks, kus on kõige rohkem erinevast rahvusest ja erineva nahavärviga inimesi Ameerikas. Siin kuuleb tänaval nii palju erinevaid keeli ja näeb nii palju erinevaid inimesi nagu ei kusagil mujal Ameerika linnas (väidetavalt). Kui keegi räägib puhtas inglise keeles on pigem erand, sest peaaegu kõigil on mingisugune aktsent, enamus inimesi on sisse rännanud kuskilt mujalt ja peamiselt just Mehhikost ja mujalt Lõuna-Ameerikast. Nimelt jagab Texase osariik suures osas oma piiri Mehhikoga ja täpselt nagu Eestis on Ida-Virumaal palju või pigem isegi enamus inimestest slaavi päritolu, siis ka siin on valdav enamus mehhiklasi. Küll aga on kahjuks mehhiklastest siin üsna kahetised arvamused. On suur (ja ma usun, et ka suurem) osa mehhiklasi, kes on siia tulnud, et paremat elu nautida ja nad on valmis selleks kõvasti pingutama ja ausat tööd tegema. Nii võibki näha nt kõikjal aiatöödel ja hooldustöödel usinaid mehhiklasi tööd rabamas (muidugi leidub neid ka muudel ametikohtadel). Nad on alati viisakad ja tervitavad ning kui nt tänava ääres niidetakse muru vms, siis jäetakse alati niiduk seisma kui mööda kõnnid, et muru sulle riiete peale ei pritsiks niiduki alt. Ka meie kortermaja hooldustöötajad on kõik mehhiklased (või vähemalt kuskilt Lõuna-Ameerikast) ja nad teevad väga korralikku tööd, on viisakad ja sõbralikud elanike vastu.

Kahjuks on ka see teine osa inimestest, kes on lõunast siia sisse rännanud, kes tahavad Ameerikas paremat elu nautida, kuid seda mitte ausal teel. Neid inimesi on siin omajagu ja see muudabki ülejäänud inimesed natuke ärevaks ja paljudel on kahjuks ka selle tõttu eelarvamus Lõuna-Ameerikast pärit elanike suhtes. Muidugi tehakse selle eelarvamusega liiga nendele tublidele inimestele, kes ausat tööd teevad aga sinna pole suurt midagi parata.

Mulle meeldib väga, et siin on nii palju erineva välimuse ja taustaga inimesi. Minu arvates on see põnev ja pigem rikastab kultuuri ja iga inimene võib kolida sinna, kus talle just sobilikum on hoolimata sellest, mis värvi või rahvust ta esindab, peamine, et ta oma elatist teenib ausalt ja ei ole oma tegevusega ühiskonnale risuks kaelas.

Esmaspäeval õhtul jõudsime ilusti koju tagasi ja mitte ühtegi ebameeldivat/ohtlikku olukorda pole meil õnneks siin ette tulnud. Multifilm oli väga hea ja soovitan kindlasti vaatama minna (isegi siis kui teil pole lapsi, sest selle sisu on suunatud justkui rohkem täiskasvanutele ja nalja saab parajal määral), minu teada peaks see film ka Eestis hetkel kenasti jooksma.

TEISIPÄEV

Teisipäev oli 4. juuli ehk Ameerika iseseisvuspäev. Täpselt nagu 24. veebruar on Eesti sünnipäev on siin selleks tähtsaks päevaks 4. juuli. Töölt on sellel päeval kõigil ametlikult vaba päev ja nii oli ka meil. Otsustasime sellel päeval lihtsalt puhata. Hommikul kui kell 11 silmad lahti tegin ja oma telefoni vaatasin, siis märkasin seal eelmisest päevast sõnumit. Jinyi oli eelmisel õhtul teada andnud, et nad on Yijie´ga meie maja läheduses restoranis ja kui soovime, siis nad jätavad hiljem ühe autodest meie parklasse, et saaksime soovi korral järgmisel päeval (4.juulil) neile külla sõita ja nendega koos Richmondi piirkonna ilutulestikku vaadata. Kahjuks oli mul alates eelmise õhtu kinost jäänud telefon välja ja märkasin teadet alles 4. juuli hommikul. Sellest hoolimata oli see neist väga armas! Otsustasime, et oleme sel korral siiski oma kodus tähtsal pidupäeval aga sees oli kuidagi eriliselt soe ja hea tunne.

Meie seadsime peale pannkooke oma sammud aeda ja ohh, kus seal oli alles rahvast! Terve maja oli vist aeda tulnud päikest võtma. Me polnud varem kunagi nii palju inimesi aias näinud. Kõik pidutsesid ja nautisid vaba päeva. Ainuke asjalik tegevus kogu päeva jooksul oli õhtune trenn ja ülejäänud päev möödus lihtsalt puhates. Kui aus olla, siis on vahel sellised päevad ülimõnusad. Õhtul kella 10 ajal läksime katusele ja vaatasime ilutulestikku, mis kogu linna ehtis. Väga uhke ja eriline tunne oli Ameerika kõige tähtsama pidupäeva ajal siin olla ja seda ise kogeda.

4. juuli hommik:

KOLMAPÄEV

Kolmapäev oli põhimõtteliselt nagu esmaspäev, sest eelmine päev oli puhkepäev ja no hirmus esmaspäeva tunne oli ikka peal küll. Ega kerge polnud end jälle töölainele seada. Midagi ebatavalist või eriskummalist kolmapäeval ei juhtunud. Kaspar oli Milwaukee´s ja mina olin üsna tavapärases rütmis: töö-trenn.

NELJAPÄEV

Neljapäeval oli eelviimane hispaania keele kursus, kuhu seekord kuidagi üldse ei viitsinud minna. Vb on asi minu elukutses või olen ehk lihtsalt liiga pirtsakas aga selle kursuse õpetaja on meil natuke selline, kuidas nüüd öeldagi... ette valmistamata. Kui sind on 5 aastat koolitatud õpetajaks, siis kahjuks või õnneks peale seda tunned väga ruttu ära, kas õpetaja on ette valmistunud või mitte. Esimesel hispaania keele kursusel, kus talvel osalesin oli õpetaja alati vaata, et liigagi hästi ette valmistunud ja materjalid kaasa varunud. Teisel kursusel, mis algas kevadel, oli uus õpetaja ja tema stiil on pisut teistmoodi. Ju on ka asi selles, et olen ise läbi ja lõhki detailiinimene ja selline vaatame käigu pealt, mis saama hakkab stiil pole lihtsalt minu lemmik. Küll aga on meie kursuse inimesed ülitoredad ja peale tundi arutasimegi, et mis sügisel saama hakkab, et kas võtta kursust edasi. Meil oli ülitore grupp, kus kõik tunnevad end mugavalt ja kõik on väga toetavad ja sõbralikud. Sellise grupiga oleks lausa lust edasi õppida aga eks sügis näitab, mis saama hakkab.

REEDE

Reede oli töine nagu ikka ning õhtul tuli Kaspar koju. Kuna ta jõudis enam-vähem alles uneajaks, siis ega reedel enam midagi ette võtta ei jõudnudki.

LAUPÄEV

Laupäeva hommikul oli majapidu all kohviruumis. Seekord oli tegemist hommikuse peoga, kus pakuti pontšikuid, värskeid puuvilju, kohvi ja mimosasid. Ma polnud jõudnud veel Ameerikas olles pontšikuid proovida. Nagu teada, siis siin on see pontšiku ehk doughnuts´i roll/kultuur päris suur.  Eestis ma neid ei fännanud aga siin on Kaspar neid tööreisidel ikka usinasti söönud ja öelnud, et need on imemaitsvad. Niisiis proovisin lõpuks isegi ära ja kahjuks pean ütlema, et need on lausa võrratult maitsvad! Sõin ära kaks suurt pontšikut ja hiljem tundsin, kuidas suhkrukooma läheneb. Jube loid ja raske oli olla. Eks mimosa tegi ka muidugi oma töö. Pidu oli tore, rääkisime inimestega juttu ja nautisime teistmoodi hommikusööki. 

Peale tõsist suhkrulaengut läksime tegime oma selle nädalase poetiiru ära, sest õhtuks oli oodata külalisi. Jeff ja Merliis tulid meile külla ja plaanis oli veeta mõnusalt aega aias grillides. Tundub aga, et ühe katuse alla sattus liiga palju eestlaseid ja ilmataat mõtles, et teeb siis ilma ka võimaluste piires pisut rohkem Eesti moodi. Ehk siis kui asusime sööma hakkas vihma kallama ja korralikult. Lõpuks jooksime oma asjadega tuppa. Nii palju siis aias tsillimisest! Hullu polnud otseselt midagi, sest väljas oli põrgukuumus ja jahedas toas oli ka päris mõnus olla ja jutustada. Jeff ja Merliis on palju reisinud ja neid lugusid võikski kuulama jääda, see on nii põnev! Endal tuleb ka selline reisituhin kohe sisse, et hakka või kohvrit pakkima.

Mehed grillivad ja naised tsillivad:

 Merliis tuli just Eestist ja tõi kaasa eriti vahva kingituse:

PÜHAPÄEV

Pühapäev oli täielik lebopäev. Hommikul pistsime pannkoogid pintslisse ja suundusime aeda mitte midagi tegema - ehk siis vedelesime mitu tundi päikese käes. Tuppa tulles oli selline tunne nagu oleksin maratoni jooksnud. Reedene trenn andis lihastes valusalt tunda ja päikese käes vedelemine teeb iseenesest alati loiuks. Seega maandusime teleka ette, võtsime oma Kinderi varud haardeulatusse ja asusime filmi vaatama. Sellised päevad on päris head, kus mitte midagi tegema ei pea.

Mõnusat nädala algust kõigile!

Maile

Puhume puhkuse juttu

Esmaspäevad on alati sinised, kohe tumesinised. Nädalavahetus on läbi ja kuidagi jube raske on esmaspäeva hommikuti istuda arvuti taha ja hakata tööd tegema. Kell 8.00 (meie aja järgi) oli mul järjekorde Skype koosolek juhendajatega ja see tõmbab alati motivatsiooni ja tahtmist paar pügalat allapoole. Sel esmaspäeval oli aga kõik teisiti. Koosolek toimus küll aga tuju see alla ei viinud, lausa vastupidi. Ehk oli asi selles, et tegemist oli viimase koosolekuga enne suurt suvepuhkust? Ajastame igal aastal juhendajaga puhkused enam-vähem samasse aega, sest üsna võimatu oleks olukord, kus üks puhkab aga teine teeb tööd ja kellegi käest pole midagi küsida. Tavapäraselt olen puhanud juulis aga kuna sel aastal on selline erandolukord, siis hakkan puhkama poolest juulist ja kuni augusti lõpuni välja. Kaspar saab esimesel tööaastal 2 nädalat puhkust (USA-s täiesti tavaline nähtus) ja planeeris selle nii, et esimene puhkusenädal on juuli lõpus ja teine augusti teises pooles ning vahepeal teeb paar nädalat hoopis Eestist tööd. Kui nüüd tekib küsimus, et miks ta siis koguaeg ei saaks Eestist tööd teha, siis nii lihtne ja lill asi siiski kahjuks ei ole. Nimelt peab ta väga tihti käima klientide juures kohapeal ning kliendid asuvad Ameerikas (nt kolmapäeva hommikul kell 3:00 oli äratus ja oli tarvis lennata 3 päevaks riigi põhjaossa Milwaukee´sse, järgmine nädal on vaja olla 2 päeva riigi lõunaosas - Dallases).

Puhkusest veel nii palju, et keskmine ameeriklane ei võta üldjuhul välja korraga 4 nädalat puhkust ja seda päris mitmel põhjusel:

1) Puhkust üldjuhul ongi aastas 2-3, harvematel juhtudel ka 4 nädalat (oleneb töökohast ja sellest kui kaua ollakse juba vastaval ametikohal);

2) Ameeriklane puhkab pigem nädalalõppudel ja teeb nö pikki nädalalõppe, kus võtab nt reede ja esmaspäeva vabaks ja saab kokku 4 puhkepäeva. Miks nii? Ameerika on väga suur ja lai. Võib ju mõelda, et see on üks riik ja kui vanemad või sõbrad elavad riigi teises otsas, siis mis seal ikka- sõidan reede õhtul neile külla ja pühapäevaks olen tagasi (nagu Eestis saab teha). Nii see aga kahjuks ei ole. Idakaldalt (nt New York´ist) läänekaldale (nt San Fransiscosse) on ümmarguselt 8h lennusõitu, ehk siis kui sõita laiupidi riik läbi LENNUKIGA, siis kulub ainult ühe otsa läbimiseks 8h. Ameerikas on töö tõttu kolimine väga tavaline ja seega ei ole mingi erand kui ise elad riigi ühes otsas aga su vanemad elavad riigi teises otsas ja nt abikaasa vanemad hoopis riigi keskel. See tähendab aga seda, et kui soovid perele külla sõita, siis jääb tavapärasest nädalavahetusest väheks. Mis ühtlasi juhatab ka kolmanda punktini:

3) Puhkust võetakse välja aastaringselt mitte kõik korraga ainult suvel (nagu üldjuhul Eestis kombeks) eks ikka selle sama põhjuse tõttu, et külastatakse sõpru ja perekondi, kes võivad elada riigi teises otsas, kuhu tuleb lennukiga lennata ja sinna tahaks ju minna ikka rohkem kui vaid ühe korra aastas suvepuhkusel olles.

Eks neid põhjuseid on veelgi ja kindlasti erand kinnitab reeglit ehk siis kahtlemata on ka neid, kes võtavad korraga oma puhkuse välja aga üldjuhul kipub siin siiski teisiti olema.

Mina, eestlasena, olin alati maru kärme vinguma ja virisema kõige üle (esmajärjekorras muidugi ilma üle) aga siin elades mõistan, et Eestis on suur privileeg saada enamikes ametikohtades korraga 4 nädalat puhata. Kahjuks on üsna levinud ikka see, et suve hakul ollakse surmväsinud ja kui see kaua oodatud puhkus kätte jõuab, siis on tuju ikka halb, sest ilm on halb ja siis on põhjust veelgi rohkem mossis olla ja nii see ratas veereb ja veereb. Ehk oleks asjalik võtta eeskuju ja puhata vahepeal ka talvel? Muidugi tekib siis küsimus, et mis ma selle puhkusega Eestis elades talvel peale hakkan? Soojamaareisid/SPA-d on maru kulukad ja Eestis on üldjuhul ikka selline vihmane ja halb suusailm. Eks ta tõsi ole muidugi. Hea lihtne ju soovitada, et võta veebruaris nädalake puhkust ja sõida kuskile päikese alla aga kellel neid võimalusi ikka nii väga on? Eks see ongi selline mõtlemise koht ja igaüks peab leidma enda võimalustele sobiva lahenduse.

Mõistan alles siin elades, et eestlastel on lisaks pikale puhkusele (aastalõikes) väga suur eelis Ameerika ees selles osas, et oma perekonda ja sõpru saab igal ajal külastada  ehk selleks ei kulu mingeid suuri ressursse nii ajaliselt kui rahaliselt, sest vahemaad on väikesed. Mis vahemaa on Tartu ja Mäo vahel? Olematu. Mul on siin elades Eesti sõbranna, kes elab minust 50 min autosõidu kaugusel ja me elame täpselt samas linnas. Ma ei saaks enam rohkem õnnelikum olla, et siin on teine eestlane, keda saan oma sõbraks nimetada ja 50 min autosõitu tundub üsna tühine. Mõne asjaga on kohe nii, et kui see sul nina ees vedeleb, siis näed seda asja ainult ühe külje pealt, ikka selle sama külje, mis su ees on. Kui see sama asi tõstetakse aga jupp maad kaugemale, siis muutub vaade avaramaks ja näed ka teisi tahke.

Mõnusat reedet!

Maile

Kaspari sünnipäev

Laupäev oli meie peres väga tähis ja suur rõõmupäev - Kaspari sünnipäev! Nüüd on meil kahepeale kokku lausa 56 aastat! Sünnipäevad on meil suure au sees. Mina olen üles kasvanud peres, kus sünnipäev oli nagu püha lehm. See on üks päev aastas, kus igaüks peaks tundma end eriliselt kogu päeva. Meie peres pole ilmaski rolli mänginud see, mis see täpne number seal vanuse juures on- tähtis on iga sünnipäev, mitte ainult juubel. Lapsena oli sünnipäev täiesti maagiline päev. Ema ja õde äratasid alati hommikul lauluga üles, tordil põlesid küünlad, mis suure õhinaga sai ära puhutud. Kingitused, lilled, kallistused ja õnnesoovid otse voodisse. Köögis oli alati laud kaetud ja küünlad põlesid (olen hilissügisene sünnipäevalaps ja hommikud on alati kottpimedad). Ema oli alati parema kohviserviisi lauale tõstnud ja kõik oli nii pidulik ja püha. Õhtul/nädalavahetusel tulid külalised ja sünnipäevapidu. Muidugi ei olnud see ainult minul nii vaid ka Marisel ja juba väiksena kui saime aru, et sünnipäevahommikutel lauldakse päevakangelane üles, siis tegime sama ka emale.

Igal perel on oma traditsioonid ja kui kaks inimest hakkavad koos olema, siis on üsna tavapärane, et neil on oma lapsepõlvest kaasa võetud erinevad kombed. Täpselt nii oli ka meil Kaspariga. Tema sünnipäevahommikutel ei lauldud ja see lauluvärk oli kogu nende perele võõras. Üsna ruttu võeti aga ka Käsperite peres lauluviisid üles ja tundub, et see traditsioon hakkas neile meeldima, mille üle on mul siiralt hea meel. Nii ongi aastatega sulandunud need sünnipäevakombed üheks ja ega enam minu või Kaspari sünnipäevahommikud ei erinegi kuidagi sellest, mis olid minu lapsepõlves.

Laupäeva hommikuks olingi kaunistanud söögitoa ja reedel valmistasin salaja tordi. Seejärel oli aeg laulda sünnipäevalaps üles ja õnnesoovid kätte jagada. Avasime ka hommikusöögi kõrvale arvuti, et kogu pere saaks soovi korral Kasparile õnne soovida. Nii vahva oli see, et esimesteks helistajateks olidki Käsperid ja Süllad, kes uhke tordiga, millel põles isegi küünal, selgel ja säraval häälel sünnipäevalaulu laulsid. Seejärel puhus Kaspar küünla tordil (isa Harry kaasabiga, kes torti hoidis) ja võite siis ise väikese Grete imestust ette kujutada kui onu Kaspar puhub siitpoolt küünalt ja sealpool tõesti see küünal tordil kustub! Seejärel helistasid minu ema ja õde ja nii saimegi sünnipäevahommiku kenasti koos perega veeta.

Päevakangelane oma tordiga, millel küünlad kahjuks ei põlenud, sest ma olin unustanud tikud osta ja muidugi meenus see mulle alles laupäeva hommikul :(

Ühendkoor: Käsperid & Süllad

Kuna sünnipäev on selline vahva päev, et päevakangelane otsustab, mida ette võetakse, siis nii oligi - Kaspari soov oli sünnipäev veeta kahekesti. Läksime aeda päevitama...

Sombreroga mehhiklane meie ukse taga :)

 ...ja seejärel võtsime lõunasöögiks mõnusad jahutavad smuutid. Jalutasime pargis ja nautisime ilma ning seejärel oligi juba aeg tulla koju end sättima, et minna õhtusöögile restorani. Meie kodu läheduses asub väga mõnus restoran, kus portsud on tõsiselt mehised ja imeline toiduelamus garanteeritud. Panime piduriided selga ja seadsimegi sammud restorani poole. 

Päris vahva oli, et restoranis oli veel üks sünnipäevalaud, kus lauldi kõva häälega. Kui olime endale joogid ära tellinud, siis kelner vaatas minu poole ja küsis, kas mul on isikut tõendav dokument ka kaasas. Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja või mitte ja ütlesin, et muidugi on. Olen harjunud, et mul igal sammul dokumenti küsitakse aga restoranis pole seda veel juhtunud.

Selle vanusega on üldse üks kummaline lugu. Kuni 25. eluaastani isegi häiris, et mind nii nooreks peeti ja igal sammul taheti ID-kaarti näha, peale 25. sünnipäeva hakkasin seda võtma aga pigem komplimendina. Minu jaoks pole vanuse number kunagi mingit suurt rolli tähendanud, see on ju kõigest number. Mõni ütleb, et 28 on noor ja teine jällegi hoiab rinnust kinni ja ei jõua ära ahastada, milline jubedalt kõrge vanusega on tegemist. Mõni nutab tagasi aega, et saaks veel ikka olla 17. aastane. Ausalt öeldes ma ei sooviks olla enam 17. Miks peaksingi? Ei olnud mul selles vanuses sellist enesekindlust nagu täna, ei tundnud ma end oma kehas nii hästi nagu täna ja üleüldse olin pigem ebalev ja ebakindel. Ebakindlust on mõnes valdkonnas veel nüüdki aga oma kehas tunnen end täna üsna hästi ja kuidagi palju rahulikum on olla kui 17. aastasena. Ma arvan, et see, mis number vanuse ees on ei omagi üldse erilist rolli. Inimene võib väga hea välja näha igas vanuses kui keha ja vaimu eest hoolt kantakse ja end ise hästi tuntakse.

Vanusega kaasneb veel üks üsna huvitav fenomen, nimelt arvavad osad inimesed, et teatud vanuseks peavad mingid kindlad asjad saavutatud/tehtud olema. Nt vanuseks X peaks kindlasti olema juba 2 last, abielus, aiaga majake ja koduloom. Vanuseks Y peaks kindlasti juba olema see, see ja see. Aga kui ei ole? Aga kui keegi arvab teisiti? Eks igal ühel on need X ja Y vanused erinevad ja mõnel ehk polegi seatud mingeid piire enda jaoks. Siin elades veendun aga üha enam selles, et vanus ei oma väga paljudes eluliselt olulistes küsimustes just eriti suurt rolli.

Peale õhtusööki tegime veel jalutuskäigu pargis ja nii see sünnipäev otsa saigi. Tundub, et sünnipäevalaps jäi ise rahule ja nautis päeva. Mulle ausaltöeldes meeldis ka väga, et ei pidanud midagi vaaritama ja sai lihtsalt olla. Kvaliteetaeg kvaliteetse seltskonnaga, mida veel soovida!

Pühapäeval võtsime samuti päikest ja tegime tavapärase poeteeru. Ilmad on läinud nii palju kuumemaks, et enam poetiire naljalt jala ette ei võta, vaid käime bussiga. See võib tunduda isegi ehk jabur aga kui väljas on +35 kraadi ja lauspäike, siis on tänaval üsna raske kõndida pikemat vahemaad. Ka õhtuti kui käime jalutamas võtame veepudeli kaasa või ostame keset jalutuskäiku jahutava joogi teele kaasa. Kuumuses on muidugi päris oluline vedelikku pidevalt juurde tarbida, et kehal defitsiiti ei tekiks. Ka kodus tööd tehes on meil mõlemal veepudelid kõrval. Sellises kliimas annab keha väga palju vedelikku ära ja täiesti teadlikult tuleb seda pidevalt juurde manustada. Hea meelega saadaks siit nii mõnedki soojakraadid ka Eesti poole teele!

Homme on meil suur püha ja vaba päev, sest 4. juuli on Ameerika iseseisvuspäev. Kuna me Eesti Vabariigi sünnipäeval tegime tööd, siis nüüd on meie kord keset nädalat vaba päeva nautida. Plaanime aega aias veeta ja õhtul ilutulestikku vaadata ja lihtsalt puhata.

Kaunist juuli algust!

Maile