Kakerdaja

Eile hommikul oli 4:30 äratuskell ja tegutseda tuli kiirelt. Kõik oli välja arvestatud ja niisama uimerdamiseks vaba ruumi ei jätkunud. Kaspar oli õhtul termose ja seljakoti köögikapile valmis pannud. Tema ülesanne oli kuum kohv kaasa keeta ja seljakott pakkida. Minu ülesanne oli end riidesse ja autosse saada 15-minutiga. Kauaaegne lugeja juba teab, et ma pole hommikuinimene ja enese valmispanek on enam-vähem maksimum, mis ma üldse suudan varajasel hommikutunnil endast välja pigistada. Sellisteks ekstreemsusteks, nagu eilne hommik, pean alati põhjalikumalt valmistuma. Laotasin riided juba õhtul toolile valmis ja mõtlesin oma hommikused liigutused läbi, et kõik sujuks. Viimasel hetkel suutsin veel lisakäigugi sisse lükata ja pistsin paar banaani ka seljakotti.

Hiirvaiksest majast välja astudes oli õues veelgi vaiksem. Koer magas kuudis ja venitas end väga uimaselt ja pikaldaselt meie poole. Ta ei saanud üldse aru, kuhu me pilkases pimeduses end sätime. Käivitasime auto ja asusime teele. Umbes poole tunni möödudes olime kohal. Olime plaaninud päikesetõusu minna Kakerdaja rabasse vaatama. Kõik oli välja arvestatud, et päike tõuseb meie poolel matkal keset raba. Tõmbasime joped selga ja asusime teele, sest termomeeter näitas kõigest 12 kraadi. Mets oli hiirvaikne ja väljas alles pime. Üks ainuke õnnetu silt raja alguses näitas: LOODUSRADA ja sinna me suundusimegi. Iga puu naksumist ja kriuksumist oli kuulda, mets oli nii rahulik ja natuke isegi jube.

Olime umbes 15 minutit kõndinud kui mulle tundus, et midagi nagu pole õige. Kui kaua peab keset metsa kõndima, et rabani jõuda? Käisime seal viimati 2-3 aastat tagasi ja nagu ei mäletanud ka enam päris täpselt. Kaspar arvas, et kõnnime ikka edasi ja küllap varsti rabani jõuame. Ta pakkus välja, et võib aja viitmiseks ühe õudusjutu rääkida – pimedas metsas. Olgu öeldud, et mul on väga tundlik närvikava, aga õudusjuttu tahtsin ka ikka kuulda. Kaspar rääkis oma jutu ära, mis oli päris jube, aga rabani me ikka veel polnud jõudnud. Hoopis jõudsime ühe järveni ja väljas hakkas juba järjest valgemaks minema. Olime umbes pool tundi kõndinud ja mul oli kindel veendumus, et oleme eksinud. Ebareaalne, et rabasse jõudmiseks peaks eelnevalt pool tundi matkama. Kõndsime aga edasi ja lõpuks ometi tervitas meid esimene loodusraja kaart ja oh seda üllatust! Me olime rabast täpselt pool tundi kaugemale kõndinud ja omadega totaalselt keset metsa! Andsime aga jalgadele korralikult valu ja jõudsime tiiruga auto juurde tagasi, kus aga puudusid igasugused juhised, kuidas rabasse pääseda. Püüdsime oma mõistuseraasukesed siiski ühiselt töösse rakendada ja asusime mööda tõkkepuu tagant paistvat rada minema. Umbes nelja minuti möödudes tuili nähtavale ka kaart, mis kinnitas, et kohe jõuame rabasse ja ennäe imet - jõudsimegi rabasse! Ja just sellel momendil tõusis päike. Tardusime mõlemad. Jäädvustasime mõned pildid, istusime laudteele maha, kallasime kohvi välja ja kuulasime vaikust. Täiesti imeline hommik ja igati väärt ülivarajast ärkamist.

Maile

Augustisündmused

Augusti keskpaigaks olime taaskord Tartusse jõudnud, sest pooled sõbrad olid alles üle kaemata. Ma olen alati mõelnud, et meil ei ole palju sõpru, aga võõrsil elades ja suvel Eestisse tulles hakkab mu arvamus selles osas teist suunda võtma. Kõiki tahaks näha ja igale poole jõuda ja ajaga tuleb samal ajal võidu joosta...

Käisime vanadel headel sõpradel, Johardidel, külas:

Meie Klubi naiste ja meestega väljas istumas, nagu ikka. Tults ja Maxime poseerivad juba nagu profid:

Tults, Jana ja mina- taaskord poseeringul:

Käisime Mareti uut koolimaja vaatamas, TARTUFF-il ja ühtlasi õnnistasime Jana uue rõdumööbli sisse. Tartus juba tegemisi jagub!

Augusti poolitab ära meie vanaema sünnipäev. Kokku tuli sel aastal juba 87 aastat!

 

Vanaema on veidi närvis, et praad nii väike on :)

Möödunud nädalavahetuseks oli kokku lepitud puhkus koos Kaspari õe ja tema mehega. Sõitsime juba eelmisel nädalal Tallinna ja viisime laupäeva hommikul nende lapsed maale ning suurte inimeste puhkus võis alata. 

Veel enne kui lapsed maale viisime, sai nendega natuke aega koos veeta. Onu Kaspar oma kohuseid täitmas:

 Meie pere kõige väiksem võrukael:

Grete tutvustab onu Kasparile lima:

Igal ühel oma pult:

Hugo tuli samuti Helini lastega mängima. Lima koosolek:

 Ühine hommikusöök Kaspari õe perega:

Minul oli kindel soov ja tahtmine korralikult turistitada ja ega ma oma jonni selles osas ei jätnud. Nii võtsimegi suuna vanalinna poole. Einestasime Raekoja platsil, käisime kinos ja karti sõitmas. 

 Ikka sealiha ja mulgikapsad:

Ralliässad: Helin, Tomek ja mina

Täpselt selline tunne oli nagu 12 aastat tagasi meie esimesel ühisel suvel kui koos Helini ja Tomekiga neljakesti sisuliselt neid samu asju koos tegime (nii meie Kaspariga kui ka Helin ja Tomek hakkasid koos olema aastal 2006). Kuna nad on meist paar aastat vanemad (oleme Kaspariga mõlemad perekonnas nooremad lapsed), siis nemad kolisid koheselt Tallinna elama aga meie käisime veel Kesk-Eestis keskkoolis. Nii sõitsime võimalusel ikka neile linna külla, et kinno või välja minna, aga kuna rahaga keskkooliõpilastel just priisata pole, siis seda kuigi tihti teha ei saanud. Edaspidi kolisime meie Tartusse ja Helini ja Tomeki perre sündisid lapsed, mis limiteeris samuti meie väljaskäike sellisel kujul nagu nad olid päris esimesel aastal olnud. Nüüd siis nautisime koos vabadust ja pisikest puhkust.

Maile ja Kaspar

Helin ja Tomek

Õhtul käisime peenes restoranis ja kaks viielist ootavad siin nüüd oma uhkeid sööke:

Peale õhtusööki tundus kõige õigem minna vanalinna jalutama, et toitu pisut allapoole raputada ja nautida vanalinna melu. Raekoja platsile jõudes tegi Helin meist pilti teatades, et ta teeb pildi suunaga alt-üles, et ehk ma siis näen pikem välja. Pilt sai kena, aga pikkuse asi jäägu iga vaataja enda otsustada:

Pühapäeval oli plaanis Maris kodust kaasa haarata ja minna bowlingut mängima ja seejärel laululavale Üheslaulmisele. 

Meie staap lauluväljakul:

 

Rahvast oli palju, ilm oli ilus ja meeleolu ülev. Sõime ja jäime head ja paremat, nagu sellistel üritustel ikka ja laulsime täiest kõrist laule kaasa. Tore oli näha, et paljud inimesed olid lausa koos terve perega kohale tulnud ja ka lapsed laulsid ja tantsisid usinasti kaasa terve pika õhtu. Õhtu lõppedes auto poole kõndides oli nii ülev ja isamaaline meeleolu, et see ei tahtnd kohe sisse äragi mahtuda.

Ilusat suve lõppu!

Maile

Möödunud päevadest

Eelmisel nädalal läksin esimest korda sel aastal Tartusse. Oh, Tartu! Küll oli hea ja kodune tunne.  Olen endiselt ülim Tartu fänn ja ma arvan, et see vaimustus ei tuhmugi iialgi ära. Ja kas peakski?

Tartu ❤❤❤

Meie Klubi naistekas

See on asi, mida ma igatsen väga - istud kell 10 hommikul ühe sõbranna juures rõdul ja korraga sõidab järgmine oma rattaga sinna ja juttu jätkub kauemaks..

Hommikusöök Jana juures

Kerttu viimane vallalise õhtu:

Laupäeval käisime sõprade pulmas. Maru maaliline sõit oli Võrumaa metsade vahel. Olin eelneval öösel halvasti maganud, sest ärevus oli suur. Viimane pulm, kus käisin oli mu enda oma ja sellest on juba üle kahe aasta möödas.

Kui kihutasime Võru poole, siis oli taevas üsna kurjakuulutavaid pilvi täis. Mõtlesin, et vihm on küll viimane asi, mida pruudi närvikava sel tähtsal päeval vajab. Õnneks ühtegi vihmapiiska ei tulnud ja selles osas said pruudi närvid säästetud.

Ma tavaliselt avalikus kohas ei nuta kunagi, pigem hoian end tagasi ja loputan pisarakanaleid kodus omaette. Kirikus laulatusel lasin aga kõik kanalid valla ja korralikult. Kiriklikus laulatuses on kohe midagi nii liigutavat, et iga rakk su kehas saab ära liigutatud. Kirik oli keskmisest väiksem, keset puid ja ilusat loodust, väga helge ja valge.

Kui hakkasime kirikuväravast pulmarongiga välja sõitma, siis kohe peeti pulmaauto kinni ja tehti väravaid. Nagu ikka pidi pruutpaar kartuleid koorima, hakklihamasina kokku panema ja puid raiuma. Mu lemmikosa väravatest oli see, kui pulmaisa tänas väravategijaid ja ütles, et ega pruutpaar ka tänuga võlgu ei jää ja võttis neile pisut kehakinnitust ja keelekastet kaasa. Lisaks pidavat olema suurim au kui kingitud kraami kohe proovitakse. Pulmaisa oli sealjuures väga abivalmis ja võttis kotist leivaviilu, pigistas sellele erilise mõnuga kanget Põltsamaa sinepit peale ja korkis lahti viinapudeli. Peale mehist ampsu võileivast ja lonksu viinast hakkasid väravategijatel silmad korralikult vett jooksma. Mul jooksid judinad üle selja juba pealt vaadates.

Kauneid detaile pulmast:

Nimesildiks oli väike maitsev šokolaad:

Pulmajärgne hommik

Pidu peeti hommikuni nagu ühele korralikule pulmale kohane ja Eesti ilm ei vednaud siikohal kordagi alt. Järgmisel päeval hakkasime kodupoole sõitma. Maale jõudes selgus, et meie koer Pepe on kadunud. Tundus, et ta on aia alt läbi pugenud. Kogu meeleolu langes hoobilt ja pulmamelust jäi alles mälestus, mis asendus murega. Võtsime Kaspariga rattad ja läksime koera otsima, kuid tulutult. Nüüd ongi olukord selline, et kõik pereliikmed on igapäevaselt koera käinud otsimas, kuid edutult. Kõikvõimalikesse kohtadesse on teatatud, et Pepe on kadunud ja kindlasti tuleb säilitada positiivne meel. Mine tea, ehk on lugejate seas Järvamaa elanikke, kes juhuslikult näevad meie Pepet kuskil hulkumas – olen igasuguse info eest väga tänulik!

Maile