Sünnipäev

Täna on mu kalli vanaema 91. sünnipäev. Me ei saa seda sünnipäeva enam koos temaga tähistada. Vanaema oli 90-aastane, kui ta 11. jaanuari kargel talvepäeval tegi omale tassi kuuma teed, jõi seda oma lemmikust maasikatega kruusist, istus oma lemmikusse tugitooli kööginurgas ja jäi rahulikult tukkuma, nii nagu ta seda alati oli teinud. Ja nii ta jäigi, rahulikult tukkuma. 

Alates sellest hetkest oli raske olla. Tühjus. Vanaema on mu elus niivõrd suurt ja kandvat rolli mänginud, et seda polegi võimalik sõnadega edasi anda. Ta oli, on ja jääb mu lemmikinimeseks maailmas ja seda ei muuda miski. Olen õnnelik inimene, sest mul oli veel 33-aastasena imeline vanaema ja mulle jäävad alatiseks mälestused temast. Mulle meeldib mõelda, et ta on nüüd koos vanaisaga, kellega nad olid terve elu abielus. Vanaema ütles mulle alati, et olen tema moodi oma olemuselt. Kuna mu vanaema oli universumi kõige lahkem inimene, siis ma ei tahtnudki sellele väitele vastu vaielda.... lihtsalt tore on mõelda, et selline inimene nägi minus ennast.

Olime õega justkui mitu aastat juba selleks "uudiseks" valmistunud, sest vanus oli juba kõrge ja ühel hetkel sa lihtsalt pead selle uudise saama. Reaalsus on muidugi midagi muud ja selleks valmistuda pole võimalik.

Kui me olime õega väikesed tirtsud, siis vanaema andis meile igal pühapäeval mõlemale 5-krooni. See oli meie nädala taskuraha ja võisime sellega teha, mida hing ihkab. Tavaliselt ostsime maiustusi või kogusime millegi suurema jaoks. Mäletan, et mingil hetkel oli mul välja vaadatud hiiglaslik värviraamat ja teadsin, et selle kogumiseks läheb 5 nädalat aega. See oli üks raske kogumine, aga värviraamatu ma sain.

Seitsmendal jaanuaril, pühapäeval, sõitsime Marisega mõneks tunniks maale. Istusime vanaemaga ühise laua ääres, sõime lõunat. Jutustasime, naersime, jõime kohvi ja lihtsalt olime. Kui hakkasime riidesse panema, siis vanaema tuli meid uksele saatma - nii, nagu ta seda alati tegi ja andis meile 5 eurot. Ilmselgelt ta ei anna enam ammu meile mingisugust "taskuraha", aga sel korral ta lihtsalt tahtis anda meile selle raha. See oli viimane kord, kui me vanaemaga ühe laua taga istusime ja ta rõõmsalt meile uksepakul lehvitas. Hoiame Marisega neid rahatähti endale talismaniks nüüd igavesti alles. 

Tänane päev algas nuttes, sest tuhat emotsiooni tuhises läbi pea. Tegelikkuses on täna rõõmus päev, täna on sünnipäev. Oleme vanaema sünnipäeva alati toredasti tähistanud ja see on alati olnud väga tore päev. Süütasin talle sünnipäevaküünla ja mõtlen vaid toredaid mõtteid temast. 

Olgu täna kõigil tore päev ja mõelge rõõmsaid mõtteid :)

Uueks aastaks valmistumine

Viimasel nädalal olen valmistunud uueks "kooliaastaks" ehk siis ostnud vajalikke asju, mida tööl vaja läheb. Minu aasta algab alati augusti lõpuga/septembriga ja lõppeb suvega. Nii on see alati olnud ja ilmselt nii ka jääb. Ostan oma märkmikud ka alati sellise ajaarvamise järgi ehk siis juulist juulini akadeemilised märkmikud. Teate ju küll, ilma selleta olen kadunud hing. Niisiis tellisingi endale uue märkmiku, sest hoolimata moodsatest süsteemidest, armastan ma ikka vana head paberkandjal märkmikku, kuhu kõik mu elu on koondunud. 

Loomulikult peab märkmik kokku minema ka telefoniga, mis omakorda harmoneerub mu roosa arvutihiirega ja joogipudeliga ja...

Eelistan kontorisse ise lõunasöögi kaasa võtta. Ülikoolis on küll kohvikud olemas, aga enda tehtud toit on tervislikum ja säästab tunduvalt aega ja ka raha. Käime kolleegiga tavaliselt 1x nädalas kohvikus lõunal ja muul ajal võtame ise kaasa. Otsustasin sellel aastal ära proovida ka selle kuulsa bento box-stiilis lõunakarbi. Tegemist on mitmeosalise karbiga, mida olen kihtide haaval pildistanud, et asjast parem ülevaade saada: 

Karbiga kaasas on kõik vajalik. Esimene kiht on siis lõunasöögi jaoks mõeldud:

Teine kiht on eraldi vahepala, salati vms muu jaoks, kui ees on ootamas pikk päev kontoris. Väikest valget vaheseina saab karbisiseselt nihutada nii kaugele kui tarvis:

Kogu kupatus on plastikust, masinpestav ja käib elastikkummiga kokku. Karpi on võimalik kasutada nii ühe kihina kui ka mitmekihilise karbina, vastavalt siis vajadusele:

Eks siis elu näitab kas oli ka väärt ost või mitte. 

Lisaks varusin sellise spetsiaalse termose, millega kuuma või ka külma toitu loengusse kaasa võtta. Alati ei ole piisavalt aega, et minna kohvikusse/kööginurka sööma (toitu soojendama või seda külmikust võtma) ja selleks puhuks mõtlesin, et hea, kui saan korralikku toitu käekotiga loengusse kaasa võtta ja seda vajadusel süüa. Katsetasime siis eile õhtul kuuma veega ära, kui kaua termos sooja hoiab:

Tundub, et sellega on korras ja termose töökindluse pärast muretsema ei pea.

Leidsin endale ka üliarmsa lauakella Tallinna kontorisse, mis läheb mu roosa hiire ja muude asjadega kenasti kokku.

Neljapäeval oli viimane puhkusepäev ja oligi aeg tööellu tagasi sukelduda. Pildil on küll päevitaja, aga seesmiselt olin neljapäeval kohutavalt ärevil, lausa ebamugav oli olla. Reede hommikul aga tööle asudes sain üllatavalt kiiresti lainele ja ühtlasi kadus ka see ärevus. Ma tean, et kui tööde nimekiri on üüratu, siis kõige mõistlikum on hakata lihtsalt ühte konkreetset asja tegema, mitte proovida igast asjast natuke teha. Nii suutsingi esimese tööpäeva lõpuks postkastile tiiru peale teha ja isegi esimese loengu ette valmistada - seda oli rohkem, kui olin endale esimeseks tööpäevaks eesmärgiks seadnud. 

Sellel aastal on plaanis augustikuuga maksimaalselt loenguid ette valmistada, et septembris poleks tunnet, et upun töökoorma alla. Teine tööpäev on lõpusirgel ja olen loengute valmistamisel jõudnud järjega 15. septembrisse, mis on väga hea tulemus. Plaan on samas vaimus jätkata kuni reedeni, siis on aeg asjad pakkida ja lennukile minna - Eesti kodu ootab.

Matkasellid

Käisime pühapäeval Kaspariga rahvuspargis matkal. Oleme jõudnud Floridas päris mitmesse rahvusparki, aga nagu ikka, siis see, mis on kõige lähemal kodule, jääb ikka viimaseks avastuseks. Ehk siis park asub meie kodulinna vahetus läheduses, aga jõudsime alles nüüd sinna. No parem hilja kui mitte kunagi.

Panime trenniriided selga, pakkisime einevõileivad ja külmad veed külmkapi-seljakotiga kaasa ning asusime teele. Enne rajale minekut piserdasime end päikesespreiga üle ja olime (vist) 769-kraadiseks kuumuseks valmis. Rahvuspark on ise selline kitsukene, kus ühel pool laiub rand ja teisel pool kanal ja sinna keskele jääb pikk kitsas mets liivarajaga. 

Veetase oli kanalis väga madal ja seetõttu saime pildistada ka mangroovi. Tavaliselt on need hiiglaslikud juured vee all.

Mangroovi juurtel siblisid ringi väikesed krabipojad. Selline juurterägastik pakub neile varju vaenlaste eest senikaua kuni nad suureks kasvavad. Mangroovi juurestikku kutsutakse ka "nursery-ks" ehk siis lastehoiuks just seetõttu, et väikesed krabid, kalad jms leiavad nende juurte vahel varju ja saavad ohutult suureks kasvada.

Ühel pool matkarada laius kanal, millel inimesed sõitsid paatidega, kanuudega, sup-lauaga jne. Avastasime seal ka sellise toreda laenutuspunkti, kus kõike eelnevat saab rentida. Midagi siis järgmiseks korraks.

Pool maad on läbitud ja paras aeg piknikutekk laiali laotada ja lõunat pidada. Tagasi auto juurde jõudes ei olnud meie riietel kuiva kohta, väljas oli ametlikult kuumem kui töötavas ahjus. Me ise oleme kuumaga üsna harjunud ja seetõttu nautisime matka väga. Hiljem koju jõudes jõime muidugi suuremas koguses elektrolüütitega varustatud vett ära.

Pärast matka oli kehas selline mõnus rammestus. Iga kord kui tuleme matkalt koju mõtleme sama asja: miks me seda küll tihedamalt ette ei võta?!