Pühapäev, üks päev
enne kaitsmist, oli mu elu üks ebameeldivamaid päevi. Mul oli füüsiliselt halb
olla. Kogu päeva vältel oli tunne, et hakkan oksele. Selline pidev rõhuv tunne,
mis lihtsalt ei lase olla. Ma teadsin, et ei suuda sellest vabaneda ja pean
selle lihtsalt ära taluma. Päeval tegime Kaspariga trenni ja käisime lisaks
veel jalutamas, et keha füüsiliselt väsitada. Teadsin, et pean saama öösel
vähemalt mõned tunnid magada ja füüsiliselt väsinud keha aitab sellele kaasa.
Ei teagi, kas asi oli trennis, kõndimises, pidevas pingeseisundis või kõiges
kokku, aga õhtu saabudes olin surmväsinud. Ma ei suutnud oma silmi lahti hoida.
Panime Kaspariga elutuppa kõik valmis, seadsime 4 äratuskella valmis ja
pugesime voodisse magama ära. Üllatuseks iseendalegi uinusin kiirelt, olin
täiesti läbi omadega.
5:45 helises äratuskell
ja olin sekundist püsti. Riided ja kõik vajalik oli juba õhtul vannituppa
valmis pandud. Kaitsmisprotseduuril on väga ranged eeskirjad, milline riietus
jms peab olema. Kõik oli peensusteni läbi mõeldud. Olin üllatavalt rahulik.
Sättisin end peegi ees korda ja rääkisin iseendaga kõva häälega. Teen seda
alati enne olulisi etteasteid ja kohe oli käes aeg mu elu kõige olulisemaks etteasteks.
Ma olen seda hetke 7 aastat oodanud, nüüd ei ole aeg, et närvilisus seda
rikkuda võiks. Nüüd on aeg, kus tuleb ennast kokku võtta, kogu oma hirm alla
suruda ja näidata neile väga enesekindlalt seda, milleks ma olen kõik need 7 aastat
valmistunud. Ma pean neile näitama, et olen selle kraadi vääriline ja närvilise
võbelemisega ma seda ei suuda. Astusin kööki, Kaspar oli juba kohvi ja
hommikusöögi mulle valmis seadnud. Nägin, et ka tema on üsna liimist lahti. Sõime
vaikides ja seejärel astusin oma kohviga rõdule. Mediteerisin seal umbes 5
minutit ja panin kogu oma vaimu ja keha täielikult valmis. Olen valmis.
Sättisin end laua
äärde istuma, Kaspar läks teise tuppa enda arvuti taha, et sealt kaitsmisest
osa võtta ning olime valmis. Kell lõi 7:00 ja komisjoni esimees alustas kõnega.
Protseduur toimus Zoomi vahendusel. Õige pea oligi käes aeg minu
30-minutiliseks kaitsekõneks. Olin seda nii palju harjutanud, et see oli osa,
mis mind kõige vähem hirmutas. Kõne läks üsna ladusalt ning peale seda oli aeg
akadeemiliseks diskussiooniks minu ja oponendi vahel. Oponent oli Soomest pärit
professor, kes oli mu töö üksipulgi läbi lugenud ja esitanud 4-leheküljelise
retsensiooni juba 5 päeva varem. Seega mul oli piisavalt aega, et end ette
valmistada. Teadsin, et minu ja oponendi diskussiooniks on terve tund ette
nähtud, aga kui tema esimene küsimus mulle oli kõike muud, kui seda, mida ma
kirjalikust retsensioonist lugesin, siis tundsin, kuidas mul momentaalselt
seest õõnsaks võttis. Ma ei jäänud ühtegi vastust võlgu, aga selge on see, et
osad küsimused said väga „politiilised“ vastused, sest kui sa küsimusest päris
täpselt aru ei saa... siis tuleb lihtsalt endast parim anda, et midagigi
vastata. Vaikimine ei ole variant.
Minu ettekande üks moment:
Oponent oli äärmiselt toetav, sõbralik ja tohutult professionaalne ja kui aus olla, siis ma poleks paremat oponenti endale osanud vastaseks soovidagi. Kui meie diskussioon sai läbi ja kogu kaitsmisprotseduur oli juba 1,5h kestnud, siis korraga tundsin, et olen täiesti väsinud. Teadsin, et ring komisjoni küsimustega ootab veel ees, seega lükkasin selja rohkem sirgu ja andsin endast täieliku maksimumi, et keskenduda ja olla 125% kohal. Kui kõik küsimused said otsa, siis mindi nö otsustamisruumi ning mina ja ülejäänud kuulajad (keda oli tipphetkel kokku lausa 37!) jäime ootele.
Mõne aja möödudes komisjon naases ning otsus tehti
teatavaks. Sealt edasi läheb mu mälu natuke häguseks. Mäletan, et komisjoni
esimees tunnustas mind selle eest, kui suure edusammu olen viimasel aastal
teinud ja kui tugev kaitsmine ja diskussioon täna oli ning, et neil on au mulle
doktorikraad üle anda. Proovisin olla tugev, aga silmad valgusid vett täis ja
pisarad voolasid mööda põski alla ja ega ma enam osasid asju ei mäletagi, mida
mulle seal veel öeldi.
Ma tegin selle ära.
Täitsin oma eluunistuse. Seitse aastat täis tagasilööke ja veel suuremaid
tagasilööke ja siis lõpuks ometi...ma tegin selle ära.
Peale õnnitlusi,
kui vajutasin kaamera kinni, siis oli tunne, et voolan toolilt maha, kogu jõud
kadus kehast. Kaspar tormas mind kallistama ja õnnitlema ja ma
lihtsalt langesin talle käte vahele, vappusin nutta nagu väikene laps.
Juba helises
telefon ja selles rütmis möödus kogu järgnev päev – mu telefon oli täiesti
punane. Õnnitlejaid ja kaasaelajaid oli niivõrd palju, et see on täiesti
imetlusväärne. Tänan teid kõiki kogu südamest! See on olnud kohutavalt raske
teekond ja mulle pole siiani veel päriselt kohale jõudnud, et ma tegin selle
ära.
Nädala lõpus lendame
Eestisse ja üle väga mitme aasta saan ma pikalt puhata. Puhata nii, et mitte
midagi ei tiksu kuklas. Saan lihtsalt olla pere ja sõpradega suvises Eestis –
mida sa hing veel ihkad!










































