Jõulud 2018

Enne jõule 2018

Ma muutun jõulude eel alati väga tundeliseks, sel aastal kohe eriti. Pühade ajal tabab päris teravalt Eesti, perekonna ja oma sõprade igatsus. Esimesel aastal saabusime siia pisut enne jõule ja kogu olemine oli nagunii plahvatuse-ärevuse-purskan- nutma-ääremail minu jaoks. Saabusin Ameerikase 8. detsembril 2016 ja peale esimesest „vapralt vastu peetud“ nädalat varisesin köögis totaalselt. Mäletan seda nagu tänast hommikut. Kaspar tegi kodukontoris sel päeval tööd, mina toimetasin niisama köögis ja korraga varisesin ja vappusin nutust. Vappusin ikka nii korralikult, et Kaspar pidi mind tükk aega kinni hoidma, et ma ümber ei kukuks ja natuke rahuneksin. See oli ainuke kord, kui ma sedasi varisesin ja ilmselt jääb see ka seda teravamalt meelde. Esimesed jõulud siin olid väga rasked. Tegime head nägu, aga tegelikkus oli raske. Igatsesime koju, oma perekonda ja verivorste. Kahjuks kõva häälega ei saanud seda välja öelda, sest ise ju tegime selle otsuse ja mis sa siin enam nutad. Tegelikkuses oli ju kõik hästi, aga kõik oli veel liiga värske ja koduke liiga kaugel.

Teised jõulud (2017) siinmail olid jällegi väga vahvad. Võtsime ette oma Las Vegase, Grand Canyoni, Monument Valley reisi ja nautisime sellest iga hetke. Need olid tõeliselt toredad jõulud ja see on asi, mida ma soovitan kõigile, kes on võõrsile kolinud. Reisimine viib mõtted mujale ja pole aega liigselt kurvastada või igatseda.

Sellel aastal võtame julguse kokku ja oleme taaskord jõulupühad kodus. Eestis elades tekitas mulle jõulupühadel stressi see meeletu sebimine - mis kuupäeval me siis kelle vanemate juures oleme? Igal aastal üks sättimine ja paigutamine ja planeerimine. 24. detsember ühe juures ja 25. detsember teise juures, järgmisel aastal vahetus- kas ikka kõigile sobib?! Vahel mõtlesin (veel Eestis elades), et no küll on ikka lugu! Paras peavalu! 

Mis ma täna mõtlen? Oh, andke mulle vaid see peavalu. Mis vahet seal on, mis kuupäeval ühe või teise juures jõuluõhtu on? Meil oli kaks jõuluõhtut kahes kodus- no kui suur õnn see saab olla, et sul on kaks kodu, kus jõule pidada? Jeerum, küll ma olin alles rumal! Distantsilt asjade tähtsused muutuvad, väga palju.

Sel aastal veedame jõulud tegelikult lausa kolmekesti, sest saame endale terveks nädalaks koera. Merliis läheb perega reisile ja meie saame Chulo endale selleks ajaks. Oleme mõlemad juba väga põnevil ja ärevil ja ootame oma „laenukoera“ väga.

Peale jõule 2018

Jõulud on selleks aastaks läbi ja võin kergendatult hingata. Kui aus olla, siis kartsin neid pühi. Kartsin seda igatsust ja kurbust, mis pühade ajal hinge poeb. Jõululaupäev algaski minu jaoks vett täis silmadega. Ma olen õnnelik inimene, sest mu abikaasa on nagu kalju, kes seisab just siis kõige tugevamalt, kui tuul on muutunud tormiks. Kurbus läks muidugi üle ja kokkuvõttes olid meil toredad jõulud. Tegin elus esimest korda päris nullist ise jõulukapsad (ainult kolm nädalat kääritamist ja 5h ahjus) valmis ning ka seaprae, mis said väga maitsvad. Kaspar tegi kartulisalatit ning magustoiduks valisin seekord kohaliku loomuga koogi – pekaanipähkli koogi, mis ei näe eriti nägus välja, aga maitseb, oi kui hea!

Eestist saabus jõuluvana ning muuhulgas ka Eesti sinep, et ma saaksin jõulupraadi teha:

Jõulud peredega:

Kapsad on kolm nädalat käärinud, nüüd on neil paras aeg ahju kolida:

Ema juhendamisel tegin ka elus esimest korda ise jõulupraadi:

Jõuluhommik:

Jõuluõhtu:

Koerake oli meil terve nädala:

Nüüd on aeg astuda uuele aastale vastu uute mõtete ja plaanidega.

Rahulikku aastavahetust!

Majad ja hoovid on siin nii uhkelt kaunistatud, et lausa kutsub välja imetlema

Maile

Weekend vibes from California

Reede õhtul pakkisime kohvrid ja kihutasime taaskord lennukile. Selle aasta viimane reis ootas ees ja sihtkohaks oli San Diego linn, California osariigis. San Diegosse lendab 3h ja linn asub 30km kaugusel  Mehhiko piirist ja seetõttu on ka selles linnas väga tugevalt Mehhiko mõjutusi tunda (arhitektuuris jms). San Diego on Vaikse ookeani kaldal asuv linn, kus elab 1.42 miljonit elanikku.

Mis meid San Diegosse viis?

Kaspar on väga aktiivne Hiltoni hotelliketi kuldklient, sest ööbib oma töö tõttu väga palju hotellides. Selgus, et selle aasta sees on vaja ööbida veel kahel ööl hotellis, et saavutada teemantkliendi staatus (60 ööd kokku kalendriaasta jooksul), mis annab omakorda veelgi rohkem hüvesid edaspidiseks. Niisiis otsustasimegi ühe mõnusa nädalavahetuse kasuks, mis viib Kaspari teemantkliendi staatusesse. 

Mida see teemantkliendi staatus siis juurde annab? Kui olete kinni pannud endale tavapärase hotellitoa, siis hotelli jõudes on teile tuba reserveeritud hoopis sviiti või mujale parema järguga tuppa ehk olete saanud upgrade vabade tubade olemasolu korral ent maksate siiski tavatoa eest. Lisaks kogub teemantklient iga veedetud öö eest rohkem punkte kui muu staatuse kliendid (teatud arvu puntkide eest saab hotellis tasuta ööbida). Hiljem, punktide eest nö öid välja võttes on lisaks iga viies ööbimine tasuta. Teemantkliendil ja tema kaaslasel on alati tasuta hommikusöök (Ameerika hotellides ei kuulu hommikusöök hinna sisse nagu mitmetes Euroopa riikides). Lisaks veel erinevaid hüvesid parkimise, tasuta pudelivee varude jms näol. Kuna Kaspar reisib töö tõttu palju, siis on sellised väiksemad ja suuremad hüved vägagi teretulnud, et tema tööelu kodust eemal olles võimalikult mugavaks teha. Samuti saame kõiki neid hüvesid ka puhkusel olles nautida. Näiteks, oli vägagi meeldiv üllatus, et oma hotelli saabudes paigutati meid tavatoa asemel hoopis uhke merevaatega sviiti. Samuti tervitasid meid värsked pudeliveed – teate, selline väike asi, aga kui jõuad öösel kell 1 hotelli siis on maru hea värsket vett juua ja värskete linade vahele magama minna teadmisega, et hommikul ärgates ootab restoranis uhke hommikusöögivalik ning sa pole end kõige selle eest oimetuks maksnud. 

Maru väsinud, aga kohal!

Hommikusöök oli tõeliselt uhke, mitte vaid toiduvalikult, vaid ka asukohalt. Restorani väliterrass asus sõna otseses mõttes rannas ja seal nautisime oma hommikukohvi päris pikalt. Vaatasin, kuidas usinad inimesed trenni tegid, endale järgmist pannkooki ette tõstes. 

Otsustasime päeva veeta aktiivselt jalutades ja ümbrust uudistades. Rannikuäär oli täpselt nagu filmist oma kõrgete palmide ja randa pargitud karavanidega. Õhk oli värske ja päike soojendas aina kuumemalt ja kuumemalt. Õhtul hotellituppa jõudes näitas käekell 29 000 sammu – oli tegus päev!

Meie tuba:

Sellel puul oleksid nagu korraga sidrunid ja laimid kasvanud:

Üsna järsud tänavad:

 Ma siin püüan piltide peal küll head nägu teha, aga tegelikkuses olid tänavad ikka karmilt järsud. Mul on võhm täitsa väljas!

Maanteed on sisuliselt täpselt samasugused nagu Texases, mulle tundus, et hetkelisel vaatlusel oli ka liiklustihedus enam-vähem sama. Tegelikkuses tean, et see nii pole. California osariik on üks kõige jubedama liiklustihedusega osariik, sest autosid on meeletult palju.

 Kaspar nägi elus esimest korda koolibrid ja suutis selle ka kenasti jäädvustada:

Hotellialal:

Hotelli juures märkasime väga kummalisi käpajälgi. Nagu tillukesed inimkäed, mis liikusid segamini paisatud prügikasti juurest välja murule. Muidugi - pesukaru!

Ma jumaldan selliseid nädalavahetusi. Sellel samal momendil kui istud lennukisse, oled puhkuselainel. Argimõtted on sekundiga pühitud ja tuju on hea. Sellised nädalavahetused annavad nii palju energiat ja powerit argipäevadesse juurde! Me oleme juba ammu seda teed läinud, et eelistame selliseid lühemaid nädalavahetuse “sutsakaid” reise ühele -kahele pikemale reisile aastas. Selles osas on Houstonil maru hea asukoht, pea kõikidese meie senistesse sihtkohtadesse on olnud vaid 3-4h lennusõitu ja kohal, ideaalne nädalavahetuseks!

Selleks aastaks on reisidega ühel pool ja võib kohvri rahumeeli puhkama panna ja jõule hakata ootama.

Maile

Kaks aastat Ameerikas

Teine aasta Ameerikas on täis saanud ja see on kuidagi väga kiiresti toimunud. Esimesest aastast kirjutasin SIIN. Kui esimene aasta oli meeletu avastamine ja ahvivaimustus kõigi ja kõige vastu, siis teine aasta on selles osas rahulikum olnud. Inimene kohaneb kõigega ja kui elada mingis kultuuriruumis, siis kohanedki selle erinevate tahkudega.

Mulle endiselt kohutavalt meeldib Ameerika. See riik võlus mind esimesel õhtul ja teeb seda jätkuvalt. Siin on väga palju asju, mis mulle meeldib tunduvalt rohkem kui kuskil mujal, kuid mis seal salata, on ka märkimisväärne osa seda, mis teeb irooniliselt nalja või ei meeldi hoopiski.

Teine aasta siin mandril on olnud väga sündmusterikas ja korralik karussell. Isiklikus plaanis oleme tundud väga suurt õnne ja on olnud väga keerulisi ja raskeid perioode niisamuti ka tööalaselt. Aasta on nii pikk periood, et sinna mahkubki ilmselt kõike ning mõni aasta kohe on tunduvalt teravam kui eelnevad. Tulime siia kaks aastat tagasi kindla plaaniga seigelda ja reisida ja oh, kus me oleme seda teinud! Kahe aasta jooksul oleme ühiselt puhkuse raames reisinud lausa kolm korda New Yorki, tegime läbi korraliku roadtripi Dallasesse- Austinisse-San Antoniosse, reisisime Louisianasse, Washingtoni, Las Vegasesse, Grand Canyonisse, Monument Valleysse, San Franciscosse ja Napa Valleysse, Hispaaniasse, kahel korral Eestisse ning nüüd muidugi Bahamale. Eraldi käisin veel oma tüdrukutega Rootsis ja ema ning õega Kreekas ning Kaspar oma parima sõbraga Lätis. Kui lõpuni aus olla, siis tean kohe päris kindlasti, et meie reisimised pole selleks aastaks veel lõppenud. Kahe aasta jooksul on reisimist olnud rohkem kui meie eelneva kahe elu kohta kokku. Kahe aastaga oleme ribadeks kulutanud kolm kohvrit. Ma poleks uneski arvanud, et me nii palju ringi rändame ja ilma näeme.

Minu hinnangul käib inimene oma elu jooksul mitmes koolis. Esimene kategooria on “lastetuba”, mis on see kool, mis paneb aluse paljudele asjadele terveks eluks. Teine on kõik akadeemilised asutused, mida läbime alguses kohustuslikus ja hiljem vabatahtlikus korras. Kolmas, täiesti eraldi kool, on reisimine. Enne siia kolimist olime väga vähe reisinud ja nüüd saan aru kui palju on maailmal pakkuda, kui palju sa õpid läbi väga erinevate reisikogemuste. Sind pannakse pidevalt erinevatesse mugavatesse ja väga ebamugavatesse olukordadesse, kus sa lihtsalt pead hakkama saama, ükskõik kui viimseni pingul on närvid või magamatusest tingitud nüristatud meeleseisund. Sa näed kui erinevad on inimesed ja kultuurid ja see muudab sind toleratsemaks. Sa ei laiuta oma kriitiliste mõtetega enam liiga kergekäesliselt avalikkuse ees, sest saad aru, et kõik ongi väga erinevad ja see on täiesti okei. Igal pool elataksegi oma elu erinevalt. Iga inimesed jaoks on “normaalne”, “hea”, “suurepärane”, “halb”, “talumatu” täiesti erineva tähendusega ja ka see on okei. Sa muutud ka iseenda suhtes väga palju sallivamaks ja annad enesele aru, et sa annadki enda parima ja nii ongi hästi. Reisimisest saadud mälestused ja kogemused on meeletu varandus, mis jääb sulle terveks eluks ja see on minu hinnangul väga õigesti kulutatud aeg ja raha (pole ju mingi saladus, et reisimine pole odav lõbu).

Võõrsil elamine on nii mõnedki asjad enda peas paika loksutanud. Saad aru, mis sinu jaoks tegelikult loeb ja mis mitte. Pistad rinda meeletu üksindusega (sotsiaalses mõttes, sest oled ju tuhandete kilomeetrite kaugusel oma perest ja sõpradest, kultuuriruumist, kuhu tegelikult kuulud). See sotsiaalne üksindus on üsna ränk asi ja mõnel päeval on väga keeruline sellega toime tulla. Me suhtleme oma pere ja sõpradega endiselt väga tihedalt, kuid digivahendus pole ikkagi päris see, mis reaalne kohalolu. Ilmselt see on valdkond, mida saab lõpuni mõista see, kes on seda ise kogenud. Hästi lihtne on öelda Eestis elades, oma pere ja sõprade keskel, et ole mees ja otsi endale uued sõbrad, milles küsimus! Seda on keeruline selgitada, aga lihtsalt öeldes ei saa ju uus inimene asendada kedagi teist. Perekonnast rääkimata. Me arutame neid teemasid kodus tihti ja loomulikult oleme ju üksteisel olemas, aga laupäeva hommikul maale siiski sõita ei saa. See on hind, mida tuleb võõrsil elades maksta. Kurtmiseks muidugi suuremat põhjust ei ole, sest oleme selle valiku siiski ise teinud. Oleme endiselt arvamusel, et siin elatud aeg on olnud meie elus üks õpetlikumaid ja vingemaid ja seda ei vahetaks me endiselt mitte millegi muu vastu.

Eile ütlesin Kasparile, et alates sellest ajast kui ta sõjaväest koju tagasi tuli ja me kokku kolisime on meie elu käinud justkui kahe-kolme aastaste tsüklitena. Esimesed kaks ja pool aastat elasime oma tikutopsi mõõtu korteris, alustasime tööinimese elu, lõpetasime ülikoole (vähemasti mingeid astmeid sellest). Kahe aasta möödudes tundsime, et vajame midagi uut oma ellu ja kolisime imelisse elamurajooni, kus oli ruumi ja õhku ning avarust, vahetasime oma auto välja, Kaspar lõpetas ülikoolis järgmise astme ja elasime oma elu, kuniks tundus, et on vaja taaskord midagi uut, Kaspari suur unistus vajas täideviimist. Kolisime siia ja olles nüüd kaks aastat seda elu siin tõttöelda 120% nautinud tuleb nentida fakti, et järjekorde kaheaastane tsükkel on taaskord täis tiksunud. Ehk peaks seda tsüklit seekord siiski pikendama?

Mõnusat jõuluootust!

Maile

Juubel paradiisis

 Umbes kuu aega tagasi sõitsime bussiga, sõit oli pikk ja mina mängisin telefonis mingit mängu, et aega viita. Arvasin, et Kaspar teeb oma telefonis seda sama. Ühel hetkel, keset bussisõitu, teatas ta mulle: „Mine rahumeeli endale uut kohvrit ostma. Me veedame su 30. juubeli Bahamal.“ Ma jäin teda ilmselt lihtsalt jõllitama. Me läheme Bahamale? Me läheme Bahamale?! Me läheme Bahamale!

Kolmapäev oli väga ärev päev, sest õhtul ootas ees kohvrite pakkimine! Olin nii elevuses, et terve päeva olid liblikad kõhus. Neljapäeva hommikul kell 7 laulis Kaspar mu üles, andis uhked kingitused edasi, seejärel võtsin veel hulganisti õnnitlusi vastu ja juba oligi aeg lennujaama poole teele asuda.

 Perekonna saadetud kingituse avamine:

Kvaliteedikontroll:

Hommikused üllatused:

Valmistume lennuks:

Mis koht see Bahama on üldse?

Bahama saarestik on eraldiseisev riik Kariibimeres, mis asub Houstonist umbes 3 lennutunni kaugusel. Meie viibisime Nassau saarel. Riigikeeleks on seal inglise keel ja kuigi Bahama iseseisvus Briti võimu alt 1973.aastal, siis kuningannaks on neil endiselt Elizabeth II. Bahamal kehtib küll Bahama dollar, aga igal pool saab maksta ka Ameerika dollaritega.

Punane nool näitab meie umbkaudset teekonda Houstonist Nassau saarele, Bahamale:

Umbes kell 16.00 olime kohal ja võtsime takso, et hotelli poole kihutada. Taksojuht lasi aknad alla mõnus soe meretuul vuhises sõites vastu. Mul jäi muidugi sõidu ajal umbes viis korda hing kinni sest noh, vastassuunaline liiklus ja taksojuht sõitis nagu paras rullnokk. Siiski jõudsime ühes tükis oma hotelli, mis oli paksult jõulukaunistustega kaetud. Kõik oli nii ilus ja uhke, ma aina vaatasin, silmad suured, ringi. Ma polegi vist kunagi varem nii uhkes hotellis viibinud. 

 Meie hotell, hotelli aed ja rand maketil:

Kaspar ajas retseptsioonis asjad joonde ja suundusime liftide juurde, et oma tuppa minna. Ohoh, seitsmes korrus, küllap on ka hea vaade. Mulle avati uks ja sisse astudes tervitas mind laual hiiglaslik lillekimp. 

Olin šokeeritud! Sellised asjad toimuvad filmides, kus uhked lilleseaded ootavad naist hotellitoas. Hea lugeja, pean Sulle pisut tausta avama. Ma olen hiiglaslik lillede fänn. Mulle meeldib lilli kinkida ja mulle väga meeldib lilli saada. Lootsin väga, et Kaspar mulle sünnipäevahommikul lilli ei too, sest teadsin, et need oleksid jäänud kurvalt koju. Olin täiesti leppinud sellega, et esimest korda elus pole mul sünnipäeval lilli. Kaspar aga nii ei arvanud.

Järgmisel hetkel hakkasin ringi vaatama, et mis tuba see üldse selline on, maru suur kuidagi. Kaspar seisis vaikides, ega öelnud veel midagi. Vaatasin toas ringi, liikusin vannituppa ja kiljatasin- püha taevas, see on suurem kui meie esimene korter! (me alustasime oma kooselu ikka tõsises tikutopsis, kus polnud voodi raamilegi ruumi ja magasime kaks aastat madratsiga põrandal, et ruumi säästa). See vannituba oli lõputu, ma pole midagi säärast varem näinud. Ja sealt läks uks- rõdule? Püha müristus, see on ju hiiglaslik terrass, mitte rõdu! Vaade otse meie hotelli aeda ja merele...oehh... nüüd sain alles aru- ma olin elus esimest korda sviidis. Olin täiesti sõnatu.

Vaade meie terrassilt:

 Meie sviit:

Vahetasime kiirelt reisiriided millegi kergema vastu ja suundusime alla aeda ja mere äärde. Meie hotellil oli oma rand, kuhu võõrad inimesed ei pääsenud. Lisaks rannale oli hotellil hiiglaslik aed, kus oli lugematu arv erinevad kiikesid, istumispesasid, rannabaar, lamamistoole jne. Kuhu ma ometi sattunud olen?! Ah siin nad siis hoiavadki seda kuulsat paradiisi. Mul on tunne, et hõljusin seal ringi, olin nii õnnelik!

Õhtuks tegi Kaspar ettepaneku peenesse Hiina restorani minna, sest Pekingi part tundus talle just sobilik juubeliroog olevat. Olin ideest vaimustuses. Panin uhiuue juubeliks ostetud kleidi selga ja tundsin end kui miljon dollarit ning asusime teele. 

Restoran asus sisuliselt seal samas ja pikalt kõndida polnud vaja. Tellisime kokteilid ja jäime oma parti ootama. Mõne aja möödudes tuli ettekanda koos kokaga meie laua juurde, nad seadsid omakorda teise laua meie laua juurde üles ja asetasid pool parti sinna lauale. Minu esimene mõte oli, et kas Pekingi parti ei peaks viilutatuna serveerima? Mis me selle pooliku pardiga peale veel hakkame? Kokk võttis aga välja hiiglasliku noa ja hakkas meie silme all väga vilunud liigutustega parti viilutama ja kandikule serveerima. See oli vapustav vaatepilt! Inimesed kõrvallaudadest pöörasid pilgud meie laua poole, et vaadata, mis etteaste seal toimub. Tegemist oli tõelise toiduelamusega ja uhkmat õhtusööki poleks ma osanud soovidagi.

Järgmisel hommikul suundusime alla hommikusöögile, kus kokk tegi külastastajate soovide järgi värsket omletti. See oli üks suurima valikuga hotelli hommikusööke, mida näinud olen. Sõime kõhud korralikult täis ja suundusime otsejoones randa. 

Mul pidi hing taaskord kinni jääma! See vesi oli heleroheline. Olen nii selget vett ja valget liiva vaid filmidest näinud. Me olemegi paradiisis! 

Elus esimest korda:

 Päris esimest korda elus tõid teenindajad lõuna otse rannale, tundsime end kui kuninga kassid:

Kaspar varustas meid rannabaarist pidevalt uute lemmikkokteilide Bahama Mama´dega ja mulle hakkas juba tunduma, et varsti on ohtlik ujuma minna.

Meie pikk nädalalõpp Bahamal sööstis otsejoones puhkuse edetabeli tippu. Midagi nii erilist pole ma iial varem kogenud ja olen siiani sellest parajas joovastuses ja totaalses hämmingus, kuidas Kaspar mind kõige sellega üllatas.

Koju jõudes ootas postkastis veel eriliselt mõnus üllatus tüdrukutelt. Küll see sünnipäev on ikka mõnus asi!

Ilusat nädalat!

Maile