Reis pealinna

Neljapäeval, 19. aprillil, võtsime suuna Washington, D.C. ehk USA pealinna poole. Teadupoolest on Ameerikas kaks Washingtoni. Üks on Washingtoni osariik, mis asub riigi läänekaldal ning teine- Washington, D.C. (District of Columbia) on Ameerika pealinn, mis asub riigi idakaldal.

Pealinn on oma nime saanud George Washingtoni järgi, kes oli Ameerika esimene president. Pealinna puhul on väga huvitav see, et ta ei asu mitte üheski Ameerika osariigis. Kuidas nii saab aga olla? Linn asub nö kahe osariigi- Virginia ja Marylandi piirimail ja mõlemad osariigid annetasid oma maad, millel laiub pealinn ehk siis Washington, D.C. Põhjus on väga lihtne: et tagada võimalikult maksimaalne poliitiline korrektsus. Ma pole lõpuni kindel, kas see ka praktikas nii toimib, aga teoorias on idee väga hea. Linna peetakse poliitika pealinnaks ning see on turistide poolt üks külastatumaid linnu maailmas. Pealinnas elab ligi 700 000 elanikku (Eesti riigis elab umbes kaks korda nii palju inimesi kokku). See on koht, kus asub kurikuulus Valge Maja ehk siis nagu Kadriorus on presidendiloss. Lisaks Valgele Majale asub pealinnas veel väga palju kuulsaid ehitisi, mida olemae korduvalt erinevates filmides näinud, kõiges aga kohe lähemalt.

Jõudsime kohale keskööks ning otsisime kohvritest oma joped välja, oli ju teada, et lendame suvest varakevadesse. Tellisime uberi ja kihutasime oma hotellidesse. Ööbisime Vaablitega erinevates hotellides ja seega leppisime kokku, et kohtume reede hommikul kell 9 metroojaamas, et turistitamisega varakult peale hakata. Mõeldud-tehtud. Hommikusöögilauas laadisime kõhud tugevalt täis ja juba olimegi uksest väljumas kui meid tabas jäine(!) tuul – no küll oli külm! Kes oleks võinud seda arvata! Võtsime jalad kõhu alt välja ja kihutasime metroojaama. Nagu suurlinnades ikka, kus on metroo, tuleb automaadist osta metrookaart ja sellele raha laadida (sisuliselt sama süsteem nagu New Yorkis). Võtsimegi suuna Valge Maja poole.

Jaak oli korraliku kodutöö teinud ja meile päris põhjaliku päevakava ette valmistanud. Tema oli meile giidiks ja meie muudkui noogutasime ja olime nõus, kuhu giid käskis minna. Kuna mind on õnnistatud sõstra suuruse põiega, siis pidi kahjuks kogu meie seltskond kannatama ka selle all, et mul pidevalt oli peatust vaja. Kaspar on (minu õnneks) juba sellise olukorraga ammuilma harjunud ja nii on tal juba telefoni Starbucksi äpp tõmmatud, et mulle jälle uus Starbucks leida ja vajadusel peatus teha (ja teinekord muidugi ka kohv haarata). Põhjus miks ma sellel teemal peatun on puhtalt praktiline. Kui reisite välisriikides ja teid vaevab sama mure mis mind, siis teadke, et Starbucks on üks mugavamaid kohti sellisteks kiireteks peatusteks, sest hoolimata sellest, et siltidel seisab for customers only- ärge muretsege, mitte keegi seda ilmaski ei kontrolli. Muudes kohvikutes on aga kontrollimist ette tulnud küll. Seega ongi see lihtsalt selline soovituse koht 😊

Niisiis meie esimene sihtkoht -  Valge Maja. No turistide hordid juba reetsid eemalt selle tähtsa maja asukoha. 

Turistid ja Valge Maja:

Ma arvan, et see kirevas riietuses turist võis tulla nt Põhja-Kanadast või Alaskalt ja siis ehk tunduski, et Washingtonis on juba suur suvi käes?

Maja ise oli üsna väike ja väga ligidale ei lastudki. Politseid ja turvamehed olid igal pool ees.

Üsna Valge Maja lähedal asub Washington Monument, mis oli tõeliselt võimas ja suur. Tegemist on siis selle sama linna asutaja ja riigi esimese presidendi George Washingtoni auks püstitatud mälestussambaga. 

Maret ja Jaak:

Püüdsin tabada ideaalselt sümmeetrilist pilti (no ei ole minus seda fotograafi geeni):

 Turistitamine to the max:

Monumendi ees laiub suur tehislik veekogu, mille vastaskaldal istub täiesti hiiglaslik Abraham Lincolni (USA 16.president) kuju. Seda kuju näitab väga elavalt nt filmis “Öö muuseumis 2”.

Vt üles, eelmine pilt on tehtud just nende treppide ülemiselt astmelt:

Nii see hiiglaslik Abe seal siis istub ja valvab:

Washington, D.C.-s asub ka üks maailma suurimaid muuseumi komplekse – Smithsonian. Ehk siis ühes piirkonnas asub väga lähestikku 19 meeletult suurt muuseumi. Käisime nii mõnegi neist läbi ja see oli täiesti hämmastav. Külastasime loodusmuuseumi, kosmosemuuseumi, ühte maailma suurimatest raamatukogudest jpm. Eriti vahva on asja juures see, et kõik need muuseumid on täiesti tasuta. Mine ja veeda kasvõi mitu päeva järjest. Ütleme nii, et me külastasime nii palju muuseume, et mul on limiit vähemalt järgmiseks 3 kuuks täis (suvel on siiski vaja ERM-i ka minna ja seda ootan ma väga).

Mulle tohutult meeldis, kuidas loodusmuuseumis olid loomad pandud tegevustesse, mitte lihtsalt ritta seisma.

 Kaelkirjak joob:

See vaatepilt oli nii reaalne! Gepard on oma saagi puu otsa tirinud ning kuna külmik puudub, siis tuleb aga otsast seda liha järama hakata:

Siin on näiteks lõvid restoranis oma õhtusöögi välja valinud ja nüüd on see kenasti lauda toodud:

Üks maailma suurimatest raamatukogudest. Vaikne lugemissaal:

Veel üks kosmosemuuseum Kaspari palaval soovil:

Maailma kuulsaim teemant Hope Diamond:

Washington jättis linnana väga sümpaatse mulje. Kõik oli puhas ja klantsitud, tulbid ja nartsissid õitsesid igal pool. Pea igal majal olid suursugused sambad ja inimesed lihtsalt kulgesid. Nagu oleksime sattunud hiiglaslikku Tartusse.

II MS mälestusmärk oli nii suursugune, et igal osariigil oli lausa oma ausammas. Meie tunneme aga rõõmu kohe kui kuskil Texase kirja näeme, sest noh, hea kodune tunne ju tuleb peale.

Meie turistikamp:

 Teisel päeval oli ilm muutunud pöördeliselt soojaks ja 2 minutiks sai isegi jope seljast võetud, et pilti teha muidugi. Ostsime Maretiga ühesugused kampsunid ja nagu edevatel naistel ikka, siis oli vaja kohe Kapitooliumi  (Eestis Riigikogu) ees poseerida:

Meie punt eestlaseid:

Külastasime ka surnuaeda:

Eemalt paistab ausammas:

Maikuus käisime Dallases, et näha president J. F. Kennedey hukkumispaika, nüüd külastasime surnuaeda, et näha tema hauda - meie seas on tõeline fänn, mis ma muud oskan kosta.

Tšill ja puhkus peale 33 000 sammust päeva (purustasin oma sammude rekordid nende päevadega):

Väsinud, oh kui väsinud!

Nii saigi meie ühine reis pühapäeval läbi ja Vaablid hakkasid Euroopa poole rändama ja meie ikka oma Texase poole. Juba varsti kohtume jälle!

Maile

Vaablid Houstonis

12. aprilli õhtul rentisime auto, et minna kallitele külalistele lennujaama vastu ja, et ühtlasi nädalvahetusel neile pisut linna ja selle ümbrust näidata. Lennujaamas oli liiklus tihedam kui arvata oleks võinud ja nii jäimegi lihtsalt lõputuna näivasse autode rivisse seisma. Mingil hetkel hüppasin lihtsalt autost välja ja jooksin kokkulepitud koha poole, kus Vaablid meid juba ootasid. Kohtumine oli liigutav nagu oleks võinud arvata. Kallistasime ja korraga oli nii uskumatu näha meie oma eestlasi meie Houstonis. Olime nii õnnelikud!

Pakkisime kohvrid autosse ja kihutasime oma turistidega kodu poole. Olime Kaspariga päeval 3h kanapuljongit keetnud, et külaliste tulekuks soe söök juba ootamas oleks. Arvasin, et peale nelja päeva New Yorki tänavatoite on ehk kanasupp just see, mida nende kõhud vajavad. Sõime suppi, nautisime veini ja võtsime Kaspariga hunnikute viisi külakosti ja kingitusi vastu.

Manhattan cheesecake, sest külalised tulid just New Yorkist ja Eesti lisand, sest  - eestlased ju!

Külakostiks saime kesvamärjukest, soovitud maitseaineid ja hunnikute viisi maiustusi:

💗💗💗

Järgmisel päeval oli Kasparil tööpäev ning mina tutvustasin turistidele meie kodukanti. Nii tore oli kuulda, et neile Houston ja meie piirkond meeldib. 

Reede õhtul lõime end kõik lille ja suundusime tõelisesse Texase Salooni, kus pidi ka kantribändi kontsert olema. Maret on suur kantri fänn ja seega läks õhtu kümnesse.

Laupäeval oli varajane äratus, sest ees ootas NASA kosmosejaama külastus:

Ka meie ise polnud sinna veel jõudnud ja nii võtsimegi ühiselt selle tee ette. Ühe inimese kohta tuli kopsakas $30 piletihind välja käia ja kui aus olla, siis minu jaoks oli NASA külastus kerge pettumus. Selline tunne nagu oleks kohati lastele suunatud muuseumisse sattunud. Muidugi oli seal ka väga suursuguseid väljapanekuid (nt rakett, mis on 100m pikk ja suurem kui oskaks ette kujutada jm). Mehed olid käiguga rahul ja mul oli selle üle hea meel. 

100 meetrit raketti:

Pikast tööpäevast väsinud:

Õhtul viisime Vaablid outlettidesse ja lasime neil suure kaubavaliku ja madalate hindade peale hulluda. Meie turist ei suuda otsustada kas võtta üks või kaks paari jalanõusid:

Pühapäeval oli samuti varajane äratus ette nähtud, sest ees ootas sõit alla Mehhiko lahe äärde Galvestoni. Maret ja Jaak olid väga rõõmsad, et me mere äärde läksime hoolimata külmast ja tuulisest ilmast. Jalutasime rannas ja nägime hoopis teistsugust Ameerikat kui suurlinnas näha võib.

Hommikusöök kell 8 - kaks padjanägu :)

Galvestonis:

 Peale seda olime oodatud Merliisi ja Jeffi juurde vähke sööma. Nii tore oli, et meie kodumaa ja kohalikud sõbrad tutvusid omavahel. Ilm oli korraga nii kuumaks läinud, et istusime kogu pärastlõuna aias ja nautisime maailma parimat (!) toitu.

Nädalavahetus oli meeletult aktiivne ja seega otsustasime esmaspäeval ekstra rahulikult võtta. Päevitasime aias ja nautisime head toitu. Kaspar käis kogu nädala vältel pisut teise graafiku alusel tööl nii, et ta oli juba kell 16 vaba ja ühines meiega. Nädal sisaldas suurel määral rasvast ja head kohalikku toitu, trenne, päevitamist, kõvasti poodlemist ja hea seltskonna nautimist. Jutustasime Maretiga kõik tähtsad ja vähemtähtsad asjad ära ja seda oli nii mõnus üle 7 kuu jälle teha! Nii hea oli lihtsalt koos olla.

Koduaia tšill:

Trennimutid:

 Kohustuslik söök USA-s:

Tuur Kaspari kontoris:

Mareti ammune unistus täitus:

Imeline hiinakas!

Vaesed mehed on juba minestuse äärel poodides tuiamisest:

Siinkohal ütleb Jaagu nägu kõik - aitab poodidest!

 Maailma parimad kaneelirullid!

Vaablid veetsid meil kokku 7 päeva ja järgmise neljapäeva õhtuks olid meil kõigil kohvrid pakitud. Nimelt otsustasime juba mitu nädalat varem, et teeme ühise reisi nende puhkuse lõpetuseks. Nii tellisimegi uberi ja sõit lennujaama poole võis neljapäeva õhtul alata.

Maile