Jõulud 2017: Las Vegas, Grand Canyon ja Monument Valley

Sügisel planeerisime, et jõulud veedame sel aastal üsna ebatraditsiooniliselt eestlastele – reisil olles. Kuhu aga reisida jõuludeks? Tundus ideaalne plaan veeta jõululaupäev looduses ja nii võtsimegi kaardi ette ja pidasime plaani. Selles mõttes ei olnud keeruline otsustada, sest meil on nimekiri tehtud - kohad, mida tahame külastada. Nii tunduski jõuludeks Grand Canyonisse minek lausa ideaalse plaanina.

Mina olin reisiks valmis juba umbes 3 nädalat enne minekut. Ostsin spetsiaalse koti, kuhu kõik vajalikud tarvikud sisse panna. Ameeriklased lendavad üsna palju ja seetõttu müüakse poes kõiki võimalikke vahendeid väikestes kogustes, mis on reisimiseks ideaalne. Seega varustasin oma reisipauna juba nädalaid enne minekut ära ja olin valmis. Nüüd ei jäänud muud üle kui reisi oodata.

23. detsember

Hommikul oli varajane äratus ja olin end korralikult ette valmistanud. Kuna ma ei ole sugugi hommikuinimene, siis pean sellisteks puhkudeks end eelmisel päeval ette valmistama. Seega laotasin kõik riideesemed juba toolile valmis, kott oli pakitud, jalanõud ootasid riiete juures. Kõik oli valmis pandud selleks, et hommik sujuks kiiresti ja võimalikult mugavalt. Kasparil hommikutega mingit probleemi ei ole ja tema suudab end igal ajal väga kiiresti liigutada kui tarvis. Nii olimegi 25 minutiga valmis ja võisime autosse istuda, et lennujaama minna. Lend väljus hommikul kell 9 ja jõudsime kohale piisava varuga, et ka hommikust süüa.

Las Vegasesse saab kenasti otselennuga, mis kestab kokku 3,5h ja kingib meile kohalejõudes veel lisaks kaks tundi seoses ajavahega. Olin eelnevalt meid kohaliku ilmaga kurssi viinud ja teadsime, et ees ootab üsnagi jahe ilm võrreldes Houstoniga. Seega pakkisime end korralikult sisse ja astusime lennukist maha. Tere, Las Vegas!

Las Vegas on tuntud kui Sin City ehk Patulinn. Las Vegas asub Nevada osariigis keset Mojave kõrbe. Linn on tuntud oma hiiglaslike kasiino-hotellide poolest, mis on 24/7 avatud. See Las Vegas, mida oleme filmidest näinud (kasiinod ja kirev ööeelu tänavatel jms) laiub sisuliselt ühe tänava- Strip ääres, mis on 5,6km pikk. 2016. aasta seisuga elab Las Vegases üle 632 tuhande elaniku ehk siis umbes poole vähem kui terves Eesti riigis on elanikke kokku.  Las Vegas on ametlikult turismilinn. Linna peetakse ka maailma meelelahutuspealinnaks. Aastas külastab seda linna umbes 40 miljonit inimest.

Hotell Flamingo, kus peatusime asus täpselt Las Vegas Strip´i ehk peatänava keskel:

 Tegemist on sealse kõige vanema hotelliga ja öeldakse, et mitte Flamingo ei ehitatud Strip´ile vaid Strip ehitati Flamingo hotelli ümber. Glamuurist oli iseenesest asi kaugel, sest meie hotell oli paras peldik. Remont oli mõnikümmend aastat tegemata ja ärge laske end piltidel eksitada- hämar valgus toas oli ainuke võimalik valgusallikas. Ilmselt oli taotluslik, et liigne valgus ei reedaks kõiki hämaraid nurki selles toas.

 Põhiline oli see, et linad olid puhtad ja vannituba oli koristatud. Vaade toast korvas muidugi kõik negatiivse. Vaade oli otse kurikuulsale hotellile Caesars Palace:

Esimesel õhtul tegimegi kerge tiiru linnapeal ja suundusime magama, sest hommikul oli äratus 4:40.

Külastasime Pandikunnide telesarjast tuntud pandimaja:

24.detsember

Jõululaupäeval tõmbasime mugavad trenniriided selga, haarasime seljakoti hea ja paremaga kaasa ja suundusime autosse. Ees ootas kokku 14h autosõitu. Esimene sihtkoht – hommikusöök. Nimelt ei ole Las Vegase hotellides traditsioonilist hotelli hommikusööki. Muidugi võib hotelli esimesel korrusel otsida sobiva kohviku, kus saab süüa, aga meie otsustasime esmalt paar tundi sõita ja alles seejärel süüa, sest liiga varajasel tunnil polnud me kumbki veel söögist huvitatud. Võtsime suuna Grand Canyoni poole ja sõit võis alata.Väljas oli täiesti pime kui oma teekonda alustasime. Sõit kulges mägede vahel, ning umbes pool 7 hommikul hakkas päike tõusma. Vaatepilt oli täiesti lummav!

Päike hakkab vaikselt tõusma. Kell on umbes 6.20 hommikul:

Kella 7 ajal tundsime, et on paras aeg hommikusöögiks ja suundusime selleks Ihop´i, mis ongi sisuliselt hommikusöögile suunatud söögikoht. Sealt leiab igale maitsele midagi ja nii leidis minu maitse vahvli ja Kaspari maitse praemunad. 

Hommikusöögi kõrvale võtsime ühendust ka perega, et häid jõule soovida. Seejärel asusime taaskord teele, sest ees ootas esialgu veel 3h sõitu enne kui jõuame teise osariiki Arizonasse, Grand Canyonisse.

Sinise ristikesega on märgitud umbkaudne koht Grand Canyonis, kuhu suundusime. Vahemaa Las Vegase ja sinise ristikese vahel on u 4,5h autosõitu:

Ja lõpuks me jõudsime! Maksime sissepääsuks vajaliku $30, parkisime auto ära ja hakkasime läbi männimetsa matkama kanjoni poole. Tegime samal hetkel ka perega Skype kõne ja jagasime nendega oma esmast hetke kui meie ees avanes hunnitu vaade. Olime jõudnud täieliku loodusimeni ja seda on raske sõnadega edasi anda. Nii olimegi nii siin kui ka sealpool ekraani kõik parajalt sõnatud.

Matkasime mööda kanjoni äärt ja võtsime ühendust ka pere teise poolega ja jagasime ka nendega vaadet. Olgugi, et ekraani vahendusel pole see päris see, mis kohapeal olles, siis tahtsime siiski oma emotsiooni ka perega jagada.

Üks oravapoiss tuli Kasparile tere ütlema:

Leidsime isegi lund!

Kanjonis matkates kadus ajataju täielikult ja ühel hetkel ütles Kaspar, et peame liikuma hakkama, sest meil on veel pikk teekond ees kui tahame õigeks ajaks kohale jõuda. Nii võtsimegi suuna auto poole, et edasi sõita veel 3h. Eesmärk oli jõuda Monument Valley´sse, mis asus kolmandas osariigis – Utah´s. Sõit jätkus mööda Arizona osariiki. 

Sinise ristikesega on märgitud Grand Canyoni umbkaudne asukoht ning rohelise ristikesega Monument Valley umbkaudne koht. Punase joonega on tähistatud meie 14h pikkune ringreis ehk siis mööda alumist kahte punast joont sõitsime esimese poole päevast ja mööda ülemist punast joont (roheline ristike kuni Las Vegas on kodutee tagasi hotelli):

Mulle tundub tagantjärgi, et olime vist terve teekonna sisuliselt vait. Nii palju oli vaadata ja imestada. See Ameerika, mida oleme harjunud telekast nägema, kus tehakse autoga või karavaniga pikki väljasõite või keegi visatakse autost välja keset pikka sirget maanteed, kus kahel pool teed laiutab sisuliselt kõrb ja tühjus- see ongi Arizona osariik. Mul on esimest korda blogi raske kirjutada, sest sõnadest vääb väheks, et kirjeldada seda, mida me sellel reisil nägime. See loodus on midagi nii suurt ja võimast, et seda peab lihtsalt kogema ja nägema. Loodetavasti saate piltedelt siiski aimu, mida öelda püüan.

Jõudsime Radikaribi linna, millest kulges läbi ajalooline Route 66:

Ühel hetkel saime aru, et sõidame ajaga võidu. Tingimata oli Monument Valley´sse vaja jõuda enne päikeseloojangut, sest kui päike on loojunud läheb umbes 15 minutiga pimedaks ja siis pole enam midagi vaadata. Oleme ju keset loodust ja seal valgustust ei ole. Kaspar pigistas meie Nissani punnist viimase välja ja kohale me jõudsime- kokku 7h autosõitu ja tere Monument Valley! See on ikooniline paik, mida oleme näinud mitmetest filmidest. Nt Forrest Gump tundis just Monument Valley´s, et ta ei jaksa enam joosta ja läks koju tagasi. See teekond sinna on autogagi nii pikk ja vaevaline, seega saan selle filmi stseeni iroonilisest momendist alles nüüd aru, olles ise selle tee läbi sõitnud:

Monument Valley oli paik, mis liigutas meid mõlemaid hingepõhjani. Keset kõrbemaastikku asuvad tohutult massiivsed punasest liivakivist monumendid/mäed. Need on nii suured, et isegi kui on teada, et need on hiiglaslikud, siis kohapeal olles vajub siiski lõug põlvini ja mitte kuidagi ei taha pähe mahtuda, kuidas on selline asi looduses võimalik. Teisel hetkel saad aru, milline väike putukas sa ise selle kõige kõrval oled. Kolmandal momendil lihtsalt naudid. See oli jõululaupäeva kõige magusam osa ja kui päris aus olla, siis ilmselt ei olnud teravalt silma paistev päike ainuke põhjus, mis selles paigas viibides silmad läikima pani.

Täiesti kirjeldamatult imeline tunne!

 Otse Monument Valley´sse saabus ka jõuluvana:

Taaskord kadus ajataju täielikult ja kui päike oli juba mingid hetked kadunud olnud ja kiiresti pimenema hakkas siis teadsime, et on aeg tagasi Las Vegasesse sõita – ees ootas 7h sõitu tagasi.

Enne südaööd olime tagasi, surmväsinud ja valmis magama minema, aga võta näpust.

Las Vegas paistab!

Kokku on sõidetud 14 tundi ilma igasuguste viperusteta, aga hotelli parkimismajja jõudes pole enam ainsatki vaba kohta hoolimata sellest, et parkimismajal on kokku 9(!) korrust. Peale poolt tundi tiirutamist ja asjatust otsimist pöördusime valet parkimisse ja pidime sealgi veel tubli 10 minutit ootama, et meid jutule võetaks, sest ka sinna oli tekkinud korralik järjekord. Lõpuks saime oma auto ära antud ja loivasime üles tuppa- surmväsinud, silmad punased ja kohutavalt õnnelikud.

25. detsember

Jõulu esimeseks pühaks oli plaanis külastada Hoover Dam´i ehk hiiglaslikku tammi, mis on rajatud Colorado jõele täpselt Nevada ja Arizona osariikide piirile. Kaspari suur unistus oli see hiigelehitis oma silmaga üle kaeda ja nii me sinna läksimegi.

Hoover Dam:

 Siin pildil näeb seda sama silda, millel me eelmisel pildil poseerime:

Edasi oli plaan sõita Grand Canyoni ääres asuvasse vaateplatvormi nimega Skywalk. Meie jaoks tähendas see kahte tundi autosõitu sinna ja sama palju tagasi. Niisiis asusime teele. Kohale jõudes oli meie imestus üüratu kui nägime vähemalt 30 bussi ja kümneid ja kümneid autosid hiiglaslikus parklas. Autost väljudes tõusis imestus veelgi, sest nägime meeletut järjekorda. Mis toimub? Selgus, et inimesed on järjekorras, et osta pileteid spetsiaalsetesse bussidesse, mis nad Skywalk´ni toimetab. Ütlesin Kasparile, et ehk keerame otsa ringi ja läheme hoopis Las Vegast avastama selle asemel, et siin järjekorras oodata lugematu arv tunde, siis näha ehk sarnast vaadet, mida tegelikult eelmisel päeval nägime. Kaspar ütles, et tal oli täpselt sama mõte. Nii ostsimegi sealt vaid külmikumagneti ja suundusime tagasi. Sõit polnud aga sugugi asjatu, sest teepeal nägime taaskord täiesti imelist kõrbemaastikku ja lõputult looklevat sirget teed, täpselt nagu filmist.

Õhtul plaanisime ette võtta piduliku jõuluõhtusöögi mõnes peenemas restoranis. Nii läksimegi Las Vegase Strip´ile restorani otsima. Olin enne uurinud, et seal asub imeline kasiino-hotell Venetian ehk siis Veneetsia temaatiline hotell, kus võiks mõne mõnusa restorani leida ja leidsimegi. Kummalisel kombel avastasime sealt sama keti restorani, mis meie oma kodukandis Houstoniski asub. Teadsime, et vähemalt meie piirkonnas on nimetatud restoranis krõbedad hinnad, aga imeline kvaliteet, seega kahtlesin pisut, kas Las Vegases üldse tasubki sellise restorani poole vaadata. Meie imestus oli suur kui avastasime, et sealne menüü ja hinnad olid sendi pealt samad, mis Houstonis. Nii tegime kiire otsuse seal jõuluõhtusöök võtta ja me ei kahetsenud. Tellisime toidu kõrvale ka mõnusad kokteilid ja arvestades fakti, et olime üsnagi tühjade kõhtudega, siis läks meeleolu üsna kiirelt ülevaks. 

Nautisime tõeliselt head toitu, meeldivat teenindust ja seejärel suundusime linnapeale. Olimegi plaaniks võtnud selle õhtu Las Vegasele pühendada.

Käisime mitmes erinevas kasiino-hotellis ja mängisime kumbki terve dollari automaadis maha. Noh, et kui juba Las Vegases, siis tuleb see asi ka ära teha. Rohkem see kasiino teema meid ei köitnud. See melu ja möll, mis toimub tänavatel ja kasiinodes, baarides, restoranides- see on väga kirju ja väga vahva tegelikult.

Tuuritame linnapeal: 

Las Vegas Strip:

Oot-oot, keset Las Vegast Brooklyn Bridge?!

 Manhattan keset kõrbe!

... ja sealt paistab juba Pariis!

Ja juba oleme Veneetsias:

Tegemist on siseruumiga ja taevas on tehislik. Selline imeline paik on keset hotelli nimega Venetian:

Jah, ikka endiselt toimub kõik see siseruumides:

Bellagio hotelli imelised purskkaevud:

 Las Vegas ise linnana jättis mulle isiklikult üsna kummalise emotsiooni. See on koht, kus võiks korra elus ära käia tingimata. Need hotellid-kasiinod on nii omanäolised, temaatilised, hiigelsuured- täielik vaatamisväärsus omaette. Igale poole võib sisse astuda, kõik kohad on paksult rahvast täis. Küll aga kõik mis jääb peatänavast välja on madal, lamedal maapinnal, kohati poolik ja jätab pigem vaesemapoolse mulje. Palju oli märgata kodutuid ja üsna räämas väljanägemisega elamisi. Seega võib öelda, et see on linn väga suurte kontrastidega. Küll aga pean mainima, et turismilinnana on see turistile selles mõttes väga mugav, et seal ei ole võimalik ära eksida. Peatänav paistab igale poole kaugele ära ja linnas sõitsime ilma GPS-ta ringi, sest silmaga oli näha, kuhu suunduda. Samuti oli liiklus üsna tagasihoidlik kui võrrelda seda Houstoni liiklusega, mis on väga kiire ja tihe. Kaspar ei löö risti ette kuskil linnas sõitmise ees ja selles osas on muidugi äärmiselt mugav liigelda.

26. detsember

Hommikul hakkasimegi kodupoole tagasi sättima. Selgeks sai see, et puhkusereis ja seiklusreis on kaks täiesti erinevat asja. Nüüd oleks väikest puhkust vaja 😊