Tagasi USA-s

Viimased nädalavahetused on olnud üsna perekesksed.

 Kaspar koos oma õepojaga:

 Nädal tagasi tähistasime terve perega Kaspari vanemate 31. pulma-aastapäeva: 

Meie pere lemmikud Pepe ja Elli said ka pidupäeva puhul toas tähistada:

Pühapäeval tegime korraliku perepäeva enne äralendu ja õhtupoolikul oligi aeg oma pakid kaenlasse haarata ja lennukile minna. 

Tähistasime lisaks ka meie Hugo 6. sünnipäeva:

Laulame Hugole:

Kaspari õde ja õemees:

Hugo oma emmega: 

 Terve pere ja lisaks veel sugulased tulid meid lennujaama saatma:

Veetsin sel aastal Eestis ligi 4 kuud ja juba mõnda aega tundsin, et on aeg tagasi minna. Tahtsin oma koju, aga kus on kodu? Meie asjad ja nö füüsiline kodu on USA-s, aga meie inimesed ja meie koduriik on Eestis, ometi pole meil Eestis päris oma kodu. Eestis on sageli natuke külalise tunne ja samas on see sama tunne ka USA-s, sest oleme siin ju välismaalased, see pole meie sünniriik, meie pere on mujal ja oleme siin ainult meie kaks. Ja jällegi... Eestis on sageli kodutunne ja sama tunne on ka USA-s. Nagu ikka, on igal mündil kaks külge ja ma tunnen, et me oleme ikka väga õnnelikud inimesed, et saame koduks nimetada lausa kahte riiki.

Lendasime päris esimest korda Kaspariga koos tagasi. Kogu kolme aasta jooksul oleme vaid ühel korral koos lennanud (Houston-Eesti-Houston) – päris esimest korda USA-st Eestisse 2017. aasta suvel. Kõik ülejäänud lennud oleme Kaspari töö ja minu kooli tõttu pidanud eraldi tegema. Nüüd olid taaskord võimalus koos reisida ja see oli äraütlemata tore! Lendasime tagasi Türgi, Istanbuli kaudu, sest meil otsest ruttu polnud (Istanbulis tuleb veeta terve öö) ja Türgi kaudu on kõige soodsam Eestist Houstonisse lennata.

Maandusime uhiuude Istanbuli lennujaama, mis oli täiesti hiiglaslik ja väga moodne. Tundus, et inimesi oleks seal justkui maru vähe olnud, aga  ehk oli asi selles, et hoone laiutas niivõrd suurel alal. Buss viis meid mugavalt hotelli, kus saime mõnusalt puhata ja ka hommikust süüa.

Hommikul käisime pisut oma hotelli juures jalutamas. Vaade oli lausa hunnitu:

 Peale hommikusööki viis hotelli transfeer meid taaskord lennujaama tagasi, kuhu oli tõeline kergendus jõuda. Istanbuli liiklus oli pehmelt öeldes kohutav ja ega meie bussijuhtki just kõige leebemate manöövritega ei olnud.

Meie lennuni oli mitu tundi aega ja see andis mulle võimaluse oma sammud täis teha ja natuke lennujaama uudistada. Kaspar, vaeseke, oli totaalselt haigeks jäänud ja proovis oma viimaseid jõuvarusid säästa. Mul on kombeks alati enne pikka lendu lennujaamas võimalikult palju ringi kõndida. Nii on talutavam pikk lend ühel kohal istudes ära veeta ja samas on päris hea lennukis oma kohale istuda, kui jalad on natuke väsinud ja kohe ootad, et saaks juba istuma.

Kasutasime lennukis taktikat, et olime ostnud ära kolmese pingirea kaks äärmist istekohta. Nii on võimalus, et kui lend pole välja müüdud, siis inimesed üldjuhul ei eelista osta keskmist ükskut istekohta kahe võõra inimese vahele, ja nii saame terve pingirea vaid endale. Meie plaan töötas ja saimegi kolmese pingirea enda käsutusse, et oleks mugavam jalgu sirutada ja magada. Peale 13h lennukis olime lõpuks ometi jõudnud Houstonisse, kus tervitas korralik suvekuumus. Uberiga koju sõites nägin kurja vaeva, et mitte magama jääda ja koduni vastu pidada.

Kohal!

No küll oli hea oma koju jõuda! Köögikapil oli kiri, et meil on vahepeal pesukuivati välja vahetatud – no mis mul saaks uhiuue kuivati vastu olla? Võtsime oma viimased jõuvarud kokku ja käisime kiiresti veel CVS-s (24/7 avatud apteek-mugavuspood) ära, et piima tuua ning siis oli kindel plaan pessu ja magama minna. Kaspar oli väga ettenägelikult enne Eestisse tulekut voodipesud ära pesnud ja kokku voltinud, et koju tagasi naastes saaks kohe puhtad ja värsked pesud voodile panna. Ta ikka üllatab mind endiselt, ta teeb sageli asju, mille peale ma ise iialgi ei tuleks.

Voodisse heites magasime mõlemad ilmselt sekundiga  ja nagu ma ette ennustasin siis kell 3 öösel oli mul uni kadunud. Nii on iga kord, kui ma Eestist Houstonisse tulen ja oli ka seekord. Läksin aga kööki, valasin piima hommikuhelvestele ja rääkisin õega juttu.

Hästi rahulik ja mõnus on olla seekord. Tavapäraselt on Eestist äratulek äärmiselt kurb sündmus, sest on teada, et kulub väga palju aega, enne, kui perekonda ja lähedasi uuesti näeb. Seekord oli aga kõik teisiti, sest üle kolme aasta saame seekord jõuludeks Eestisse minna ja oleme ka piletid juba ära ostnud. Ei oskaks paremat jõulukingitust tahtagi, kui seda, et saab perega koos olla, mitte seda läbi arvuti teha.

Mõnusat sügise algust!

Maile

Jant viisadega

Suvi on üsna kiiresti sügisesse veerenud ja ilmadki vastavaks muutunud. Enne veel, kui sügis suure hooga peale tõttas, nautisime viimaseid suveriismeid, mida septembri alguses soojad ilmad pakkusid.

Toimetasime Hugoga maal vanaema juures:

Ema korraldas maal vanaema juures piduliku õhtusöögi:

Käisime Tartus väljas:

Sõin elus esimest korda kaheksajalga ja see oli äärmiselt maitsev! 

Nautisime Tartu sügist:

See suvi on olnud selles osas üsna ärev, et oleme pidanud tegelema oma viisa uuendusega, sest kolm aastat viisa eluiga oli läbi saamas. Algselt arvasime, et mis seal siis ikka, anname aga dokumendid sisse ja asi ants. Siis selgus, et nii mina kui ka Kaspar peame suve jooksul lausa mitu korda Eesti ja USA vahet lendama, aga seda hea lugeja, juba teab. Ent siiski tundus, et asi on ikka veel liiga lihtne. Pole hullu, kohe teeme keerukamaks!

Ootasime pikisilmi dokumente, mis advokaadibüroo pidi meile Eestisse saatma, et saaksime üldse taotluse uue viisa jaoks sisse anda ja seejärel USA saatkonda vestlusele aja kirja panna ja siis lõpuks ka sinna vestlusele pääseda. Mida aga ei tulnud olid dokumendid. Aeg tiksus armutult meie kahjuks ja ühel hetkel oli meie viisa aegunud. Nägin, et Kasparit muudab see olukord äärmiselt rahutuks ja õigustatult. Ise võtsin hoiaku, et tuleb jääda rahulikuks, sest ega me midagi enamat, kui oodata, selles olukorras nagunii ei saa. Hakkasin siis mõtlema järgnevaid stsenaariume, kui me ei peaks viisat saama. Mis siis järgmine samm oleks? Midagi hullu ju pole. Teeme ESTA-d, et lennata Ameerikasse ja tuua oma riided ja jalanõud jms tagasi ja müüa mööbel maha ja siis vaadata edasi, mis saama hakkab. Mitte mingit maailma lõppu ei juhtu juhul, kui me ei peaks viisat saama. Ega see ei tähenda, et me Ameerikasse tagasi ei saaks minna. Nii omavahel öeldes, ma ei usu, et Kasparil oma oskuste, usinuse ja töökuse juures uue töökoha muretsemine just väga tohutu mure oleks, muidugi, kunagi ei tea. Aga kõige tähtsam on see, et pole ju põhjust miks me ei peaks viisasid saama ja lõppude lõpuks läheb nagunii nagu minema peab. Ainult kannatust on vaja.

Mingil hetkel hakkas juba Kaspari ülemus advokaadibüroolt uurima, et kui kaugel see dokumendimajandus siis õigupoolest on, et inimene saaks edasi töötada rahus. No ennäe imet, jõudiski see 2kg (!) dokemente kulleriga meieni. Tol päeval läks Kaspar poodi ja mina jäin koju tööd tegema. Enne minekut ta veel ütles naljaga pooleks, et ma siis dokumendid ilusti vastu võtaksin (meil polnud aimugi, et need tegelikult ka kohe peale tema lahkumist kohale tuuakse). Nüüd, kui dokumendid olid olemas, siis tundus kõik maru lihtne. Täidame aga vajaliku vormi ära ja registreerime end saatkonda vestlusele. Mitte nii kiiresti!

Meile oli koguaeg teada, et viisa pikendus kehtib kaks aastat. Seega me ei tahtnud oma olemasolevaid passe uuendada, sest siis jääksid mõlemad - nii vana kui ka uus viisa kenasti sama passi sisse ja uus viisa ning pass kehtiksid kenasti sama kaua. Korraga seisis aga saadetud dokumentides, et uus viisa kehtib kolm aastat… aga meie vana pass mitte. No pole hullu, kiirpass tehakse ühe päevaga ära ja see oli meie muredest kõige väiksem asi, mida lahendada. Tegime siis selle ära pluss veel mõned dokumendid korda, mida ennem ei mainitud, aga nüüd korraga oli vaja. Okei, Eestis saab asju kiiresti ajada ja järgneva päeva jooksul oli nii uus pass kui ka muu vajalik olemas. Nüüd paneme küll aja saatkonda kinni!

Hea lugeja, arvasid õigesti – mitte nii kiiresti! Pikk jutt lühidalt- kui on arvata, et midagi saab valesti minna, siis ta ka läheb; kui on arvata, et dokumendimajandus võtab oodatust kauem aega, siis ta ka võtab; kui võib arvata, et nüüd on küll kõik korras, siis loomulikult ei ole. Peavalu, närvipinget ja rahakotiraudade laiutamist jätkus veel küllaga enne, kui me tõepoolest saime selle ihaldusväärse vestluse aja saatkonnas kinni pandud. Sel hetkel lõime küll juba mõlemad käsi kokku ja mõtlesime, kui keeruliseks saab veel ühe protseduuri teha? Kuhu siit veel minna on?!

Teisipäeval oligi see kauaoodatud päev käes, kus sai peenetest turvaväravatest end läbi piiksutada ja siis USA saatkonda vestlusele minna. Vestlus oli päris lahe, sest mees, kes meiega rääkis, oli ise elanud Houstonis, meiega samas linnaosas ja oli meie linnast vaimustuses! Ta ütles, et Houston on kõige ägedam linn USA-s, kui pideva õhuniiskusega ja inimeste autosõiduhullusega ära harjuda. Me hakkasime selle peale naerma ja ütlesime, et meid need asjad ei häiri, me nagunii kõnnime jala igale poole. Ametnikuhärra hakkas ise ka naerma ja küsis selle peale, et kas meie käest küsitakse tihti, et me Euroopast oleme, kuna jala liigume.

Kaks päeva hiljem läks Kaspar taaskord poodi ja ütles mulle jälle naljatledes, et ma siis viisad kenasti ise vastu võtaksin, kui kuller peaks tulema (meil polnud aimugi, millal ta tuleb). Loomulikult te juba teate vastust- muidugi kuller tuligi umbes kümne minuti möödudes. 

Viisad järgnevaks kolmeks aastaks on olemas ja ka piletid, et tagasi lennata. Kolm aastat tagasi poleks ma iial uskunud, et oma viisasid pikendada soovime, aga siin me nüüd oleme, valmis tagasi minema ja jätkama oma seiklusega laias maailmas. Pühapäeval alustame oma teekonda Houstonisse.

Tervitades

Maile

Eelmise nädala elu

 Eelmisel nädalal oli päris monumentaalne moment. Mu kalli sõbranna Mareti poeg sai 10-aastaseks ja seda pidi ometi tähistama. Jeerum, juba 10! See tekitab tunde, et me pole enam... nii noored. Ühtlasi avastasin end mõttelt, et fotol olevad inimesed (vasakult Jana, Tuuli, Maret, Jaak, Kaspar + kaadri taga mina) (välja arvatud beebi muidugi) kohtusid omavahel just sellises koosseisus 11 aastat tagasi septembris:

...

Eelmisel laupäeval otsustasime võtta päeva lihtsalt iseendale ja seda me ka tegime. Kutsusime vanemad ka endaga kaasa…mitte midagi tegema. Kokkuvõtteks võib öelda, et meil kujunes täiesti ideaalne laupäev.

Kaspari tädipoeg ostsis koos naisega endale päris oma kodu ja see andis meile võimaluse järjekordseks soolaseks leivaks. Ühtlasi polnud me terve aasta jooksul Tallinna vanalinna väisanud. Ilm oli imeline ja miks mitte seda teha päeval, kus puudub igasugune muu plaan?

Turistid

 Ämm ja äi:

 Lennusadamas:

...

Esmaspäeval oli aeg saata meie pere lastest järgmine mudilane kooli. Niisiis, sõitsime taaskord linna, et Grete pidulikult koolilapseks tunnistada. Nagu ikka, siis lapsed mängivad ja suured tegelevad tähtsa tähistamisega:

Mõnusat nädalalõppu!
Maile

Kahekümne neljas kooliaasta

Eelmisel nädalal olin kutsutud osalema kahepäevases seminaris Taagepera lossis.  Kui aus olla, siis see oli päris esimene kord, kus viisin ise koolitusettekannet läbi. Eesmärk oli tutvustada oma töö tähtsamaid tulemusi praktilisest vaatepunktist. Meie teaduskonna lektorid kuulasid, esitasid küsimusi ja olid nö “õpilase rollis”. Loomulikult nad said ka endale meie (doktorantide) ettekannetest uusi ideid, kuid kõige enam aitasid nad meid oma täpsustavate ja sõbralikult ebameeldivate küsimustega.

Tundsin end pärast ettekannet kohutavalt. Hästi ebamugav on seista auditooriumi ees nii, et sul ei ole kõikidele küsimustele vastuseid. Ma tean, et mul ei peagi neid veel täna olema, oluline on, et need vastused oleksid aasta pärast olemas, aga siiski… see tunne. See tunne oli pehmelt öeldes kohutav. Tundsin, kui palju tööd ootab veel sel aastal ees ja ega see töö mind pole kunagi hirmutanud ega tee seda nüüdki, lihtsalt…miski muu häiris.

Nädal tagasi öeldi mulle, et liigne enesekindlus on üks tobedamaid ja hävitavamaid jõude, vaid pidev kahtlemine endas (oma töös) viib edasi. Ma läksingi sinna auditooriumi ette üsna enesekindlalt. Olen omal alal juba üsna pädev ja siis – nätaki! Ära tõsta nina liiga kõrgele, sa pole veel seal! Sellised olukorrad muudavad alandlikuks ja panevad mõtlema, kui palju on veel õppida. Ei tasu olla totakalt enesekindel ja arvata, et “mina tean kõike”, ei tea.

Esimese seminaripäeva õhtul vestlesin veel juhendajaga ja lõpptulemus oli see, et läksin äärmiselt halva enesetundega magama. Õhtul rääkisin veel Janaga pikalt telefonis ja ta arvas, et magamine on vahel kõige parem rohi. Nii oligi. Hommikul ärgates oli tunne teine. Sõime kaasdoktorantidega pikalt uhkes hommikusöögiluas, rääkisime maast ja ilmast ja valmistusime teiseks seminaripäevaks. Kuulates teiste ettekandeid, sain aru, et midagi pole kadunud. Ma ei ole selles olukorras sugugi üksinda. Oli palju neid, kellel on  veelgi pikem tee ees, kui minul. Nii lihtne on olukorda vaid enda künka otsast vaadata ja arvata, et taevas ongi täpselt nii hall, kui sinu enda künka kohal.

Teise päeva lõpus istusime ühise pika laua taga ja võtsime kaks koolituspäeva kokku. Selle laua taga sain aru, et järgmisel suvel istun ma teisel pool lauda. Olin seminarile kogunenud doktorantidest töö mõttes kõige kaugemale jõudnud. Olgugi, et minul pole enam seda entusiasmi, mida esimese aasta õppurite silmades oli, aga motivatsiooni ja töötahet on mul seevastu kuhjaga. Olen nii kaugele jõudnud, vaid mõned sammud veel jäänud. Ei tasu end võrrelda ja kõrvutada liigselt teistega, lihtsalt tee tööd ja mine edasi ja ühel hetkel ongi vaid viimane sammuke jäänud.

Ilusat õppeaasta algust kõigile, kes alustavad õpinguid, jätkavad neid või on toeks pereliikmele-sõbrale, kel see tee jalge all. Alustasin täna 24.aastat õppurina - olgu see aasta ka viimane!

Jõudu kõigile!

Maile