esmaspäev, 26. august 2019

Totaalne üllatus


Viimased nädalad on olnud vägagi sündmusterohked. Olen kokku saanud vanade sõprade ja kolleegidega, keda pole ammu näinud, aga kui kokku saame, siis juttu jätkub kohe pikemalt, mis on eriti tore.

Endised kolleegid lasteaiast, kellega jätkuvalt igal aastal kohtume:

Ühel päeval üllatas meid Kaspari onu Ove, kes elab juba viimased 18 aastat Hispaanias, ning kellel oleme lausa 4 korda külas käinud (kahel korral lausa terved suved seal elanud). Ove on üks tõeliselt vahva inimene, kellega meil on hästi mõnus läbikäimine tekkinud. Nii kahju, et Kasparit sellel ajal Eestis enam ei olnud, et temaga kohtuda!

Ovega

Samuti veetsin natuke aega linnas, et nii Marise ja Hugoga kui ka Helini ja lastega koos mõnusalt aega veeta:


 Korjame Hugoga kive:


Kõik meie pere lapsed lõunapausil:

Eelmisel nädalavahetusel tähistasime vanaema 88. sünnipäeva. Terve nädalavahetuse oli ilm südasuviselt kuum ja nii katsimegi laua aeda:


Neli põlvkonda ühel pildil:





❤❤❤

Maris ja vanaema:

Peale pidustusi kihutasin kohe esmaspäeva varahommikul Tartusse ühte doktoritöö kaitsmist kuulama. Ma olen neid kaitsmisi käinud ennegi kuulamas, aga nii pikale protseduurile polnud ma varem veel sattunud. Otse kaitsmiselt sõitsin Tartust Tallinnasse ja kuigi kaitsmisprotseduur haaras mu mõtted veel terveks õhtuks, siis tahes-tahtmata sattusin ka mõtetele, et sedasi Tartust- Tallinnasse kihutades oleksin ajas justkui tagasi rännanud. Kõik oli korraga justkui vanasti, kui elasime Tartus ja väga sageli reede õhtul Tallinnasse Marise juurde sõitsin. Seda sama tegin ka nüüd, olgugi, et reede asemel oli esmaspäev ja Tartus ma ka juba 3 aastat ei ela.

Esmaspäeva õhtuks oli Marise juurde isa perekonda oodata. Nad ei olnud soolaleivale veel jõudnud ja nii saigi soolaleib järjekorranumbriga 3 ära peetud. Nagu ikka, siis juttu jätkus lausa kauemaks, kuigi pean tunnistama, et mina olin esimeste seas, kes magama läks. Pikk päev tegi oma töö ja silmad vajusid vägisi kinni.


Sool ja leib vol 3

Järgmine päev oli suur pidupäev ja selleks puhuks olime juba eelnevalt välja mõelnud, et külastame mälestusmärki, kuhu varem veel jõudnud ei ole:




Haven Kakumäe:

Burksipaus:

Päev oli üldse hästi mõnus. Mina harjutasin oma pisut roostes linnasõitu ja nii me ühest kohast teise kulgesimegi ja vaba päeva nautisime.

Peale puhkepäevi oli aeg tööle asuda. Doktoritöö on vahepeal võtnud hoopis uued mõõtmed:


Nädala teine pool kulges ülimalt töises rütmis Tartus koos juhendajatega. Nimelt oli meil käsil kirjutamislaager, mida me teeme igal suvel. Sisuliselt tähendab see pikki tööpäevi ühise laua taga, mille jooksul saab väga suur maht tööst tehtud ja vajalikud asjad arutatud. Reede õhtuks oli taaskord vaja maale kihutada, sest ämma sünnipäev vajas tähistamist.

Peres on liikmeid juba nii palju, et katsime lastele eraldi laua:

Laupäeval (ämma sünnipäeval) ütlesin kodus, et käin korraks vanaema juures ja tulen mõne aja pärast tagasi. See on täiesti tavapärane asi, sest igal vabal hetkel lähen oma vanaema vaatama, kes elab Kaspari vanemate kodust vaid 11km kaugusel. Tegelikkuses ma vanaema juurde ei läinud, vaid sõitsin hoopis Tallinnasse, et ämmale suuremat sorti üllatus sünnipäevaks tuua. Maale tagasi jõudes oli koduste reaktsioon üllatust nähes just selline:





Pidasime Kaspariga vahepeal salaplaani, et ta tuleb mõneks ajaks Eestisse tagasi, sest riigist oli tal vaja nagunii lahkuda, et uus viisa passi saada. Miks mitte siis seda tulla Eestisse tegema? Seda enam, et ka mina siin veel mõnda aega pean olema ja ühtlasi annab see hea võimaluse ka temal perega veel sel suvel koos olla. 

Hommikusöök terve perega:

 Hommikused padjanäod ja ehe rõõm:

Nii tekkiski meil salaplaan, et me kellelegi teisele sellest ei räägi ja üllatame koduseid. Üllatus oli totaalne ja täielik. Ämm arvas, et see oli ta elu parim sünnipäev.


Mõnusat augusti lõppu, sõbrad!

Maile


kolmapäev, 14. august 2019

Karma


Esmaspäeval oli mu kallil vanaemal sünnipäev. Mu vanaema ei ole mingi tavaline memmeke, vaid ta on kõige erilisem inimene, keda ma tean. Ma ei tea teist nii heasüdamlikku ja lahket inimest nagu tema. Kui olime õega lapsed, siis veetsime suurema osa ajast just vanaema ja vanaisa juures maal ja nemad osalesid päris tugevalt meie kasvatamises. Olen üsna kindlal veendumusel, et kasvatamisprotsess on päris mitmetahuline ning üks nendest paljudest tahkudest on just see, mida otseselt lapsele ei räägita ega õpetata, aga toimub justkui “nähtamatult” ehk siis see, mida laps näeb. Lapsed näevad ja jälgivad väga palju ja sageli ongi suureks eeskujuks just neile kallite täiskasvanute igapäevane käitumismaneer.

Mäletan lapsepõlvest väga selgelt, et kui keegi meile köögiuksest sisse astus, siis esimese asjana tormas vanaema pliidi juurde ja pani kohvi tulele. Polnud üldse tähtis, kes sealt uksest sisse astus, aga selgemast selgem oli see, et ilma tassi kohvi joomata ta sealt köögist ei lahkunud. Vanaema on kõikide inimeste vastu alati väga lahke ja sõbralik ja kui mõni laps peaks külla tulema (jällegi pole tähtis, kas võõras või oma), siis päris kindlasti sealt tagumisest toast mõni komm või muu maius sellele lapsele välja võlutakse.

Vanaema on oma olemuselt niivõrd soe ja hea, et olen korduvalt kuulnud, et inimesed, kes temaga esimest korda elus kokku puutuvad, on sellisest lahkest ja mõnusast olekust üsna rabatud ja sageli ei jäägi see kohtumine viimaseks. Vanaema juurde tullakse ikka ja jälle tagasi, kasvõi lihtsalt tere ütlema.

Me tähistame igal aastal vanaema sünnipäeva ja ega midagi teisiti selles osas ka sel aastal plaanis ei olnud. Küll aga toimub tähistamine ikka laupäeviti, kui inimestel on vaba päev. Päris sünnipäeva päev juhtus aga sel aastal olema esmaspäeval. Kui jõudsin esmaspäeva õhtupoolikul vanaema juurde, siis sain teada, et tal on äärmiselt tegus päev olnud, sest õnnitlejaid ja helistajaid on olnud lausa kuhjaga. Katsin meile kohvilaua ja muudkui kuulasin, kes kõik vanaema juures on juba selle päeva jooksul jõudnud õnnitlemas käia.


Hiljem, maalt ära sõites, mõtlesin karmale. Ma usun väga tugemalt karma seadusesse ja olen enam, kui veendunud, et kogu see energia, mida inimene välja annab, tuleb ka tagasi, olgu see siis hea või halb, täpselt samamoodi saab ka vastu. Minu vanaema on 88- aastane memm, kelle kõrvakuulmine on kohutavalt halb, temaga peab lausa pool-röökides rääkima. Ta ei saa enam kõikidest asjadest alati 100% õigesti aru, aga hoolimata sellest, et sünnipäevapidu toimub alles laupäeval ja, et temaga ei ole üks-ühele enam kõige lihtsam suhelda, oli temal terve esmaspäevase päeva tuba rahvast täis ja laud lilledest lookas. Inimesed lihtsalt tahavad tema juurde tulla. Olen enam, kui kindel, et kõikidel see olukord nii ei oleks. Ta on andnud oma elus nii palju head välja, et nüüd pole muud, kui seda kuhjaga tagasi saada ja seda on väga tore näha. Olen õnnelik inimene, et mind sellise vanaemaga on õnnistatud.




Maile

esmaspäev, 5. august 2019

Ühe jalaga Ameerikas, teisega Eestis


Houstoni nädal möödus linnutiivul ja minu jaoks see oligi nagu väike puhkus. Laupäeval (20.07) saabus Kaspar koju ja kuna meil on kombeks laupäeva alustada alati pannkookidega, siis ei pidanud ka seekord see teisiti olema. Nii ootasingi teda kodus kaetud lauaga. Taaskohtumine oli muidugi väga tore! Abikaasa saabus uhke lillekimbuga ja kui lauda istusime oli tunne, nagu me poleks kumbki vahepeal ära käinudki, jätkasime sealt, kus pooleli jäi.


Kasparil oli terveks nädalavahetuseks renditud auto ja see andis meile vabad käed ringi tiirutada ja elu nautida.



 Väljas on igapäevaselt 37 kraadi ja enamgi, ning ilma veeta on lausa ohtlik toast väljuda. See aga ei takistanud meid jalutuskäiku tegemest, ikka veepurk näpus:

Pühapäeval käisime naabritega kohvikus hommikust söömas:

Esmaspäeva õhtul tuli mul aga taaskord lennukile minna, et Eestisse tagasi lennata. Seekord reisisingi vaid käsipagasiga. Suurema osa kohvri sisust moodustas kaup, mida pere ja sugulased tellisid:


Seekord oli minek kuidagi eriliselt raske, sest oleksin tegelikult tahtnud veel kodus olla. Eestis on väga tore olla, aga oma kodus koos Kaspariga on ikka väga väga mõnus ja kahju oli ära tulla. Enne, kui arugi sain, olin lennukis. Juhtus aga see, mida minuga veel kunagi varem pole juhtunud – lend ei olnud välja müüdud ja minu käsutuses oli tervelt kolmest toolist koosnev pingirida. Täielikuks välja sirutamiseks pole mul rohkem vajagi, kui kolme tooli. Esimest korda sain lennukis päriselt normaalses asendis magada. 16h möödudes, koos ühe pisikese vahepeatusega olingi kiiresti Tallinnas tagasi ja Maris mul lennujaamas vastas nagu 10 kopikat. Eestisse oli jõudnud korralik kuumalaine ja see andis meile võimaluse rõdul mõnus õhtusöök teha.



Järgmisel päeval oli äia juubel ja selleks ajaks sain juba maale ära sõita. Jätsin oma auto Marise hoovi, et USA-st tagas tulles oleks hea mugav kohe liikuma saada. Ma tunnen end kõige paremini just siis, kui saan ise oma käikude ja tegemistega hakkama ja keegi ei pea mind kuskile sõidutama ja minu transportimise pärast muretsema.



Järgneval nädalavahetusel pidasimegi äia juubelit ja nautisime palavat ilma. 



Meie peres on nii, et minu äial Harryl on oma väimehega täpselt samal päeval sünnipäev ja seega oli nädalavahetuselt topelt tähistamist:


Sellest järgneva nädala otsustasin meelevaldselt tööst vabaks võtta, et natuke pead tuulutada ja puhkuse asju ajada (loe: loomaaed ja kohvik). 

Tartus ikka Meie Klubi tüdrukutega "ühistukoosolek":


Läksime sõbrannadega ametlikult Marise soolalaeivale, käisime loomaaias ja kohvikus, nagu kord ja kohus ja ajasimegi puhkusele kohaseid asju.

Sool ja leib:


Loomaaed:



... ja kohvik:

Ühel õhtul avastasin legode maailma kõigi nelja lapsega korraga, kellele mul on suur au tädiks olla:

Ajasime ka tähtsaid puhkuse asju maal vanaema juures:






Seenelised:


Ühel hommikul käisime ka juba traditsiooniks saanud rabamatkal. Seekord otsustasime hommikukohvi nautida päikesetõusu saatel Kakerdajas:









Tegusat augusti algust!
Maile