Totaalne üllatus

Viimased nädalad on olnud vägagi sündmusterohked. Olen kokku saanud vanade sõprade ja kolleegidega, keda pole ammu näinud, aga kui kokku saame, siis juttu jätkub kohe pikemalt, mis on eriti tore.

Endised kolleegid lasteaiast, kellega jätkuvalt igal aastal kohtume:

Ühel päeval üllatas meid Kaspari onu Ove, kes elab juba viimased 18 aastat Hispaanias, ning kellel oleme lausa 4 korda külas käinud (kahel korral lausa terved suved seal elanud). Ove on üks tõeliselt vahva inimene, kellega meil on hästi mõnus läbikäimine tekkinud. Nii kahju, et Kasparit sellel ajal Eestis enam ei olnud, et temaga kohtuda!

Ovega

Samuti veetsin natuke aega linnas, et nii Marise ja Hugoga kui ka Helini ja lastega koos mõnusalt aega veeta:

 Korjame Hugoga kive:

Kõik meie pere lapsed lõunapausil:

Eelmisel nädalavahetusel tähistasime vanaema 88. sünnipäeva. Terve nädalavahetuse oli ilm südasuviselt kuum ja nii katsimegi laua aeda:

Neli põlvkonda ühel pildil:

❤❤❤

Maris ja vanaema:

Peale pidustusi kihutasin kohe esmaspäeva varahommikul Tartusse ühte doktoritöö kaitsmist kuulama. Ma olen neid kaitsmisi käinud ennegi kuulamas, aga nii pikale protseduurile polnud ma varem veel sattunud. Otse kaitsmiselt sõitsin Tartust Tallinnasse ja kuigi kaitsmisprotseduur haaras mu mõtted veel terveks õhtuks, siis tahes-tahtmata sattusin ka mõtetele, et sedasi Tartust- Tallinnasse kihutades oleksin ajas justkui tagasi rännanud. Kõik oli korraga justkui vanasti, kui elasime Tartus ja väga sageli reede õhtul Tallinnasse Marise juurde sõitsin. Seda sama tegin ka nüüd, olgugi, et reede asemel oli esmaspäev ja Tartus ma ka juba 3 aastat ei ela.

Esmaspäeva õhtuks oli Marise juurde isa perekonda oodata. Nad ei olnud soolaleivale veel jõudnud ja nii saigi soolaleib järjekorranumbriga 3 ära peetud. Nagu ikka, siis juttu jätkus lausa kauemaks, kuigi pean tunnistama, et mina olin esimeste seas, kes magama läks. Pikk päev tegi oma töö ja silmad vajusid vägisi kinni.

Sool ja leib vol 3

Järgmine päev oli suur pidupäev ja selleks puhuks olime juba eelnevalt välja mõelnud, et külastame mälestusmärki, kuhu varem veel jõudnud ei ole:

Haven Kakumäe:

Burksipaus:

Päev oli üldse hästi mõnus. Mina harjutasin oma pisut roostes linnasõitu ja nii me ühest kohast teise kulgesimegi ja vaba päeva nautisime.

Peale puhkepäevi oli aeg tööle asuda. Doktoritöö on vahepeal võtnud hoopis uued mõõtmed:

Nädala teine pool kulges ülimalt töises rütmis Tartus koos juhendajatega. Nimelt oli meil käsil kirjutamislaager, mida me teeme igal suvel. Sisuliselt tähendab see pikki tööpäevi ühise laua taga, mille jooksul saab väga suur maht tööst tehtud ja vajalikud asjad arutatud. Reede õhtuks oli taaskord vaja maale kihutada, sest ämma sünnipäev vajas tähistamist.

Peres on liikmeid juba nii palju, et katsime lastele eraldi laua:

Laupäeval (ämma sünnipäeval) ütlesin kodus, et käin korraks vanaema juures ja tulen mõne aja pärast tagasi. See on täiesti tavapärane asi, sest igal vabal hetkel lähen oma vanaema vaatama, kes elab Kaspari vanemate kodust vaid 11km kaugusel. Tegelikkuses ma vanaema juurde ei läinud, vaid sõitsin hoopis Tallinnasse, et ämmale suuremat sorti üllatus sünnipäevaks tuua. Maale tagasi jõudes oli koduste reaktsioon üllatust nähes just selline:

Pidasime Kaspariga vahepeal salaplaani, et ta tuleb mõneks ajaks Eestisse tagasi, sest riigist oli tal vaja nagunii lahkuda, et uus viisa passi saada. Miks mitte siis seda tulla Eestisse tegema? Seda enam, et ka mina siin veel mõnda aega pean olema ja ühtlasi annab see hea võimaluse ka temal perega veel sel suvel koos olla. 

Hommikusöök terve perega:

 Hommikused padjanäod ja ehe rõõm:

Nii tekkiski meil salaplaan, et me kellelegi teisele sellest ei räägi ja üllatame koduseid. Üllatus oli totaalne ja täielik. Ämm arvas, et see oli ta elu parim sünnipäev.

Mõnusat augusti lõppu, sõbrad!

Maile