Ohtlikult hea õunakrõbedik

Meil on siin käsil korralik Harry Potteri maraton ja selleks puhuks tundus laupäeval eriti paslik magustoitu teha. Katsetasin enda jaoks täiesti uut retsepti ja pean teid hoiatama – see on ohtlikult hea! Pühapäeva lõunaks oli meil kõik otsas ja meid on kõigest kaks siin majapidamises!

PÕHI:

600gr õunu (see on umbes 3 väga suurt õuna)

25gr suhkrut

kaneeli

PURUKATE:

100gr külma võid

100gr nisujahu

50gr kaerahelbeid

40gr suhkrut

TEE NII:

1.       Koori ja tükelda õunad väikesteks kuubikuteks ning sega kausis kokku suhkru ja kaneeliga. Aseta saadud segu koogivormi (u 24cm läbimõõduga) või individuaalsetesse väikestesse vormidesse (4-6).

2.       Haki külm või kausis kokku ülejäänud purukatte koostisosadega (jahu, kaerahelbed, suhkur). Puista purukate õuntele.

3.       Küpseta magustoitu 200C (395F) / 35-40min (kuni õunad on pehmed ning purukate pealt ilus kuldne).

Sobib hästi iseseisva magustoiduna või jäätisega.

PS! Ohtlikult hea otse ahjust tulles!

Maile

Once upon a time in Hollywood (II osa)

Meie veebruaris toimunud Los Angelese reisi esimest osa saad lugeda SIIT

Kogu reisi vältel oli graafik selline, kus minu äratuskell tirises väga varakult, et saaksin rahulikult tööd teha. Kuna olukord oli selline, et töö vajas hädasti kirjutamist, siis see oli parim plaan, mille suutsin väja mõelda. Õigemini tuli sellele ideele Kaspar, kes juba teab, et ma muutun väga närviliseks, kui oleme reisil, aga tegelikult peaksin tööd tegema ja mu mõtted on pidevalt töö asjadel. Seda olukorda aitab leevendada vaid töö tegemine ja nii ta pakkuski välja, et saaksin hommikutundidel tööd teha ja päeval puhkust nautida ja hetkeks end välja lülitada. Selline plaan tundus mulle väga hea ja nii ma tegingi. 

Kui hommikused töötunnid tehtud, siis suundusime hotelli aeda hommikusöögile:

Beverly Hillsis olid filmidest tuntuks saanud kõrgete palmidega tänavad, kus inimesed lihtsalt peatusid, jooksid keset sõiduteed ja tegid pilte. Meie olime muidugi sama targad turistid:

Sõitsime väga palju Los Angelese ümbruses ringi. Kaspar tahtsis tingimata minna ka kuulsasse Griffithi observatooriumisse, kus on kogu Los Angelese linn justkui peo peal ja samuti avaneb sealt ka uhke vaade Hollywoodi sildile. Mõte oli muidugi hea, aga paraku polnud me ainsad, kes nii mõtlesid ja kohalik parkla ei tulnud oma võimalustega inimeste soovidele järgi. Nii me seal tiirutasime tulutult. Korraga ütlesin Kasparile, et sõidame parklast ära ja tuleme uue ringiga tagasi, aga siis juba maru aeglaselt ning passime lihtsalt peale, ehk keegi sätib samal ajal end just minekule. Mõeldud-tehtud. Täesti nagu saatuse tahtel jalutas üks naine oma autoni ja vabastas meie ees oleva parkimiskoha ja meie plaan õnnestus. 

Kõrguvad hooned pildil on Los Angelese kesklinn ja kõik, mis selle ümber jääb on Las Angeles ja seda ümbritsevad eeslinnad. Meeletu ala, mille linnastu enda alla haarab, täiesti uskumatu vaatepilt. Muidugi linna suurusest olime selleks hetkeks juba aimu saanud, sest vahemaad, mida läbida tuli, olid tohutud:

Käisime ka kuulsa Dolby teatri ees, kus toimuvad Oscarite jagamised igal aastal. Selle sama teatrihoone ees laiub ka kurikuulus Walk of Fame:

 Suur fänn:

 Ma lihtsalt õitsen seal kuulsuste nimede vahel:

Kaspar oli sel reisil teinud sellise vahva üllatuse, et rentis meiele eriti uhke auto. Tavaliselt on meil renditud täiesti suvaline odav auto, millega ringi kärutada, aga sel korral oli ta paar lisasammu teinud ega öelnud mulle selle kohta enne midagi, kui autorendis olles. Sellise autoga on lausa ohlik sõita, pärast ei taha enam sugugi sealt välja tulla :/

 Ühel õhtul käisime Malibu Beachil jalutamas ja kaemas, kuidas rikkad inimesed elavad. Täiesti uskumatu, inimesed lihtsalt elavad nii! Mina nautisin jalutuskäiku ikka väga. Õnneks rannarahvas ei harrasta väga kardinaid ette tõmmata ja nii sain ma oma kiiksuga hobi harrastada. Mulle nimelt kohutavalt meeldib võõraste inimeste akendest sisse vaadata ja uurida, mis mööbel ja üldine kodusisustus neil on. Ah teate, inimesel peab ju hobi olema.  

Järgmisel hommikul olime jälle kõik tegudeks valmis ainult, et enne hotellist väljumist otsustas meie kõige väiksem reisisell ühe une mu süles ära teha. No mis mul selle õndsa olukorra vastu saaks olla!

Kui uni tehtud, siis võis jälle seiklema minna!

Muscle Beach, ikka see sama kus vana hea Baywatch (Rannavalve) filmiti:

 Lastele meeldis rannas väga, mis sellest, et päev oli väga tuuline ja jahe:

 Üks mu lemmikpilte meie reisist: 3-aastane Sergo trotsib tuult rannas ja on ühtlasi samal ajal ka superman.

Minul oli seoses LA reisiga üks ammune unistus. Olen kohutavalt suur filmi Father of the Bride fänn ja ma soovisin tingimata selle filmi maja oma silmaga ära näha. Kasparil õnnestuski see üles leida. Võite mu suurt õnnetunnet ette kujutada, keksisin suurest õnnest täiesti võõraste inimeste koduukse ees:

 

Ühel õhtul jooksime Heliniga ka suurele Hollywoodi sildile võimalikult lähedale, päris teiste inimeste hoovi ka ei soovinud minna :D

 Käisime ka kuulsal Santa Monica Pieril:

Samuti mängisime õhtuti hotellitoas erinevaid mänge:

Oligi aeg asjad kokku pakkida ja lennukile minna. Reisisime päris esimest korda nii suure pundina koos ja minu arvates oli väga vahva. Los Angeles ise jättis sellise tunde, et igal ajal tahaks sinna veel reisile minna, sest avastamist on kuhjaga, aga igapäevaselt nendes liiklusummikutes seal küll istuda ei sooviks. Linn on kuulus oma kohutava liikluse poolest ja nüüd saan isegi aru, et see kuulsus on auga välja teenitud. 

Hotell oli seekord selline elamus omaette, et sinna peab tingimata veel tagasi minema, seniks aga tuleb imelise vaatega hüvasti jätta.

Maile

Once upon a time in Hollywood (I osa)

Tagasivaade meie veebruaris toimunud pikale nädalavahetusele.

Peale seda, kui Süllad veebruaris meilt ära läksid, olime vaid päevakese oma kodus ja lendasime neile järgi. See oli meie esimene reis pudrumägede ja piimajõgede maale – Los Angelesse.

Kui kolisime Ameerikasse, siis tegime nimekirja sihtkohtadest, mida kindlasti külastada tahame. See oli selline esmane, mitte liiga utoopiline nimekiri USA-s olevatest kohatest, mida tundub reaalne teatud aja jooksul külastada. Los Angelese reis pani piduliku punkti meie esmasele nimekirjale.

Jõudsime kohale täpselt Kaspari õepoja 10. sünnipäeval ja kuna me viibisime Süldadega samas hotellis, siis suundusimegi kõik koos sünnipäeva tähistama. 

Meie hotell asus Beverly Hillsis:

See reis oli igas mõttes algusest lõpuni VIP ja tasus ootamist kõik need aastad. Kohe esimesel päeval suundusime Universali filmistuudiosse/lõbustusparki. Rahvast oli seal meeletult ja järjekorrad iga atraktsiooni juures ühe kuni mitme (!!!) tunni pikkused. 

Jäime Heliniga laste juurde seniks, kuni mehed pidid kogu pundile sissepääsupiletid ostma. Meie suureks üllatuseks tuldi tagasi VIP-piletitega. Mida see siis sisuliselt meie jaoks tähendas? Esmalt juhatati meid mööda punast vaipa edasi ja viidi ruumidesse, kus olid lauad hea ja paremaga kaetud, privaatsed wc-d ainult meie jaoks ja giid, kes oli meie päralt terve päeva. Unversali filmistuudio laiub meeletult suurel alal ja giidi olemasolu oli ikka maru mugav küll. Ise vaatasime suurte silmadega ringi, kui giid meid ühest kohast teise juhatas. Lisaks puudusid meie jaoks igasugused ootejärjekorrad. Iga lõbustuse juures juhatati meid eraldi ustest sisse ja oligi korras - let the fun begin!

Kaelasildid, mida pidime terve päeva vältel kandma:

VIP-ruumides nägime oma silmaga ära ka selle päris Oscari:

Meie punt lõbustuspargis:

Ilma järjekorrata elu tekitas natuke veidra tunde, kui giid tõstis järjekorras olijatele lindi ette ja ütles meile, et me lihtsalt ukse juurde kõnniksime vms. Nagu natuke piinlik oli teiste ees, kes on ilmselt seal juba vähemalt tunni (kui mitte rohkem) seisnud ja oodanud oma korda ja meile lihtsalt marsime sisse. Teisest küljest... maru mugav oli ikka ka.

Väljume "elavate surnute" majast, kus 7-aastane Grete ülivapralt vastu pidas:

Grete oli ilmselgelt väga õnnelik tuttavat tegelast nähes:

Suured fännid:

Meie punt (meie ja Kaspari õepere) Harry Potteri maailmas:

 Lossis, mu selja taga, oli üks vingemaid atraktsioone, millega sõitmas käisime. Kõik liikmed meie klannist tegid vist vähemalt kaks tiiru.. Grete vist isegi rohkem (uskumatult julge laps):

Harry Potteri teemapargis oligi täpselt selline tunne, nagu astuksin filmi sisse. Olin täiesti lummatud, kui tõetruu kõik oli!

Mul olid õhtuks põsed reaalselt valusad, sest terve päeva oli suu kõrvuni:

Lõunapaus Harry Potteri maailmas, kus ma järan hiiglaslikku maisitõlvikut:

Tähtis koosolek meie giidiga - kuhu järgmisena minna?

Lõbustuspargi osa asub justkui üleval mäe otsas ja filmistuudio laiub täies hiilguses mäe jalamil, kus meid rongiga ringi sõidutati:

 Istusime sellises lahtises rongis, ning giid muudkui rääkis, mida vaadata ja tähele panna:

Euroopa linn/küla:

Koht filmist "Nacho Libre". Ühel hetkel oli päikesepaiste ja kuiv tänav...

 ...järgmisel hetkel kõmmutas välk ja vesi voolas suure hooga alla. Vaatasime kõik silmad suured peas, täiesti uskumatuna tundus see kõik, mida nägime ja kuulsime:

Sõitsime ringi mööda vana head Westerni filmide linnakest:

 Meile demonstreeriti ka "Jaws" võttepaika, koos suure tehishai ja kõige sinna juurde kuuluvaga:

Whoville filmist "Grinch":

 Eraldi võtteplats on tehtud ka maailmalõpu filmide, lennuõnnetuste jms tarbeks:

Lisaks nägime veel väga palju muudki. Täiesti vapustav elamus! Peale pikka päeva suundusime tagasi oma hotelli. See oli vaieldamatult üks äärmiselt vahva päev, vapustavalt palju positiivseid emotsioone ja perega veedutud kvaliteetaega!

Mõnusate tervitustega

Maile