Pool on läbi!

Kolm ja pool nädalat tagasi alustasime oma Hullu oktoobri väljakutsega ja pisut üle poole kogu väljakutsest (mis kestab kokku 6 nädalat) on läbi saanud. Ülim eesmärk selleks ajaks on säästa 50% meie kuue nädala netosissetulekust. Oleme piinliku täpsusega oma eelarvest kinni pidanud. Eelarve koostame korraga kaheks nädalaks, sest (1) palgapäev on iga paari nädala tagant, (2) kahe nädala kaupa on palju lihtsam kulutustel silma peal hoida, kui terve kuu vältel.

Esimesed kolm nädalat on olnud väga lihtsad, sest enne, kui me asusime väljakutse juurde, võtsin ma terve nädala selleks, et oma meeleseisund õigesse kohta viia. Vaatasin vastavasisulisi videosid ning tuletasin meelde algtõdesid. Selline häälestus on minu jaoks väga vajalik, sest kui mu vaim on eesmärgile orienteeritud, siis peab juhtuma ikka tõsine maavärin, et mind rajalt kõrvale nihutada. Kui aga vaim pole valmis, siis on mind väga lihtne eksiteele suunata. Seega, ma pidin endaga tööd tegema, et olla sõna otseses mõttes õigel lainel.

Üks asi on olla vaimselt õigel lainel, teine asi on see, mida sa füüsiliselt teed. Mul on väga raske end ohjata, kui ma olen nt oma lemmikpoes TjMaxxis, mul on siis kohe kõike vaja, sest ma näen kõike. Otsustasin kohe ära, et 6 nädalat ma oma jalga sinna poodi ei tõsta (kui pole just mingi hädavajalik asi, ilma millega pole võimalik elada). Amazoniga täpselt sama lugu – valin kiirelt vaid hädavajliku ära ja unustatud. Ehk siis käime vaid 1x nädalas toidupoes ja kogu lugu. Mida vähem ahvatlusi, seda lihtsam on rajal püsida.

Oma kohalikule sõbrannale ütlesin ka, et ärgu mind 6 nädalat restoranidesse kutsugu, sest ma ei saa, mul on väljakutse käsil :D Küll aga kutsusime ta hoopis meile koju õhtusöögile, ega siis väljakutse ei tähenda, et elu elamata jääb.

Mis elu see nii on?? No, aga see ongi ju väljakutse, mitte tavapärane elu 😊 Väljakutse ei peagi kerge olema, aga see ei tähenda, et ennast ei peaks aitama, et seda kergemaks teha. Siiani oleme püsinud ilusti rajal ja kordagi pole olnud tunnet, millest kõigest “mind on ilma jäetud”, vaid ma näen juba poolel teel, kui palju me sellega võidame.

Väljakutse perioodil on meil ka lahtrid eelarves teistsugused, kui muidu. Tavapäraselt on meil eelarves sellised kategooriad:

püsikulud;

toit;

väljas söömine;

fun (kino, tegevused sõpradega, lõbutsemine vabal ajal jne);

riided (ilmselgelt me ei osta iga kord riideid ja kui aus olla, siis me pole seda juba väga väga ammu teinud, aga see kategooria on alati olemas juhuks, kui midagi peaks näiteks katki minema. Suuremad riideostud planeerime siiski ette, nt kui on vaja mantlit või saapaid või rohkem kui 1-2 asja.);

auto (kütus, klaasipesuvedelik või mida iganes autosse on tarvis osta);

oodatud ootamatused (alati on kellelgi sünnipäev, ootamatud ravimid vajavad ostmist, arsti visiiditasud ja muud elulised asjad, mida ikka tuleb ette);

kodu (puhastusvahendid, sisustamine jms);

ilu (iluteenused, meigivahendid, ilutooted, pesemisvahendid);

fondid (võimalikud näited: investeerimine/säästmine/reisimine/mingi kinda asja jaoks kogumine – nt ma tean, et kui kogu mu doktoritöö saab valmis, siis pean selle saatma keeletoimetusse, mis on äärmiselt kallis teenus. Oleme mitme kuu vältel sinna kategooriasse näpuotsaga raha pannud ja kui ühel kenal hetkel on aeg selle arve maksmiseks, siis ei pea sellele eraldi isegi mõtlema, selle küsimusega oleme juba tegelenud / jõulud – sellele kategooriale soovitan kindlasti varem mõelda, kui detsembri alguses 😊 / auto – igal palgapäeval paneme näpuotsaga eraldi auto fondi raha, et kui peaks olema vajandus paranduse järgi või rehvivahetus mingil hetkel, siis ei peaks sellele ekstra üldse mõtlemagi ega muretsema).

Iga kahe nädala tagant istume koos laua äärde ja koostame uue eelarve, kategooriad on suures plaanis samad, aga summad muutuvad - iga nimetatud kategooria saab endale summa vastavalt sellele perioodile, mis tuleb. Mõtleme rahulikult, mis järgnevad paar nädalat meile toob. Iga kuu ja isegi iga periood (2 nädalat meie puhul) on eelmisest erinev ja seega peab ka eelarve muutuma vastavalt sellele, mis elu sellel perioodil ette näeb. 

Säästu-väljakutse perioodil on kategooriad teistsugused. Sellisel perioodil me ei osta mitte ühtegi riideeset ega jalanõupaari. Sisustamine on pausi peal. Väljas söömise lahter on nii kitsaks tõmmatud, et suure nuputamise peale saab 1x nädalas mingi kiirtoidu haarata, aga seda mitte igalt poolt. Ka tavapärane toidupoe eelarve on oluliselt kitsam nii, et eelmisel pühapäeval pidime poes päris leidlikud olema, et eelarvesse ära mahtuda. Nimelt olime otsustanud reede õhtul suuri rõõmusõnumeid tähistada, aga seda saime ilmselgelt üsna tagasihoidlikult teha, sest me ei tahtnud kuidagi oma väljakutset ohustada. See tähendas aga omakorda seda, et pidime natuke “raha laenama” toidupoe kategooriast, mis muutis pühapäevase toidupoe tuuri pehmelt öeldes põnevamaks. Eelarvesse me jäime ja ise olime veel maru uhked ka selle üle, et oma väljakutsega edukalt jätkata. Mingitel hetkedel on see isegi natuke naljaks, kui oma dollareid kalkuleerime, et väljakutse sisse mahtuda, aga teisel hetkel tekitab maru suurt hasarti ka – kas suudame oma eesmärgi ikka täita? Seda näitab elu, aga siiani oleme ilusti graafikus ja soovitan julgelt selliseid väljakutseid.

Laupäeval kutsus Kaspar mind mini-matkale loodusrajale, mis on täiesti tasuta ja niivõrd tore ettevõtmine!

No vaadake vaid, kellega me seal kohtusime!

Oh taevas, milline päev!

Minu töös ei ole olnud ülemäära palju tõuse või käega katsutavaid edusamme. Kogu doktorantuur on olnud üsna vaevaline ja kogu 6,5 aasta jooksul on olnud vaid ühe käe sõrmedele mahtuv saavutuste ja edusammude nimistu. Kogu selle aja jooksul on kokku vaid kolm korda, kui olen saanud teadusajakirjadest positiivse vastuse, et mu artikkel võetakse avaldamiseks vastu. Äraütlemisi on seevastu olnud… oh ma isegi ei tea, kui palju, iga artikli kohta kuskil 3-4 kindlasti.

Mäletate, kui ma pea terve augusti levist väljas olin ja ainult oma neljanda artikli ümberkirjutamisega tegelesin? Nüüd oli aeg sealmaal, et ajakirjast pidi tulema vastus, kas see artikkel siis võetakse vastu või lükatakse siiski tagasi. Täna hommikul tulin kiropraktiku juurest tagasi ja istusin laua taha tööle ning koheselt vaatasin oma meilid üle. Kiri pealkirjaga Decision letter  vaatas mulle suurte ja rasvaste tähtedega vastu ja tundsin, et süda jätab paar lööki vahele. Avasin kirja ja libistasin pilgu kiirelt kirja lõpuosale, kus on kohtuotsus:

 

Dear Maile Kasper,


Two reviewers commented upon this version: these are the same reviewers who read the first version. Both reviewers are of the opinion that you put a lot of effort in processing their reviews and revising the text. However, the second reviewer is still not satisfied with the data analysis and his advice is therefore to reject the paper. The first reviewer suggests to accept the paper.

Since I find the paper overall well written and its topic certainly of interest for the journal of L1-Educational Studies in Language and Literature readers, and in view of the effort you put in revising the paper, I have decided to accept it for publication.


Best regards

XXX

Purskasin nutma. Vappusin laua ääres oma mitu minutit. Kaspar tuli enda kontoriruumist samal hetkel välja ja kuna ta teadis, et ma viimastel päevadel käin närviliselt igal sekundil oma postkasti vaatamas, sest oli teada, et iga hetk on otsus ajakirjast tulemas, siis ta esmase reaktsioonina tõttas mind lohutama. Mina tõstsin aga oma väriseva käe arvuti ekraani juurde ja näitasin talle otsuse peale: ACCEPT (artikkel on vastu võetud).

Sellel samal momendil ta sai muidugi aru, et ma vappun nutta suurest õnnest.

On väga keeruline sõnadesse panna seda tunnet, mida ma täna tunnen. Viimasel ajal on olnud ääretult keeruline end kokku võtta ja tööle sundida. Selline saavutus on imeline positiivne “hoop”, mis aitab lõpuni välja minna, mis motiveerib ja innustab. Mul pole aimugi, kui palju töötunde selle viimasel artikli taga on ja sel polegi enam tähtsust, kõik need on ära tasunud. Ma olen selle artikli esimene autor (autorite järjekorral on suur tähtsus) ja see avaldatakse kõrge tasemega (1.1.) teadusajakirjas, mis tõstab mu lõputöö väärtust ja kvaliteeti meeletult palju.

Selle tänase kirjaga tuli kohe teatav vabanemise tunne – see oli ametlikult VIIMANE artikkel, millega ma tegelesin. Viimane artikkel, mis doktööst veel puudu oli. Viimane.

Nüüd on jäänud veel kogu doktoritöö katusteksti ehk kogu töö kõige olulisema osa lõpetamine ja siis kaitsmiseks esitamine. Veel on vaja tööd teha, aga ma tunnen esimest korda, et pikem tee on käidud.

Oh taevas, milline päev!

Imelist nädalavahetust!

Akud vajavad laadimist

 Viimasel ajal on meeletult raske (et mitte öelda võimatu) leida eneses motivatsiooni. Selline tunne on, et iga viimne raasuke  tahet, soovi ja jõudu töö tegemiseks on otsa saanud. Selline tunne, et tõstaks käed üles ja kõnniks lihtsalt eemale. Ma ei ole midagi sellist kunagi varem teinud, aga, ega ma pole ka midagi sellist varem tundnud. Ilmselgelt ma ei kõnni praegu kuskile, aga mis seal salata, eks ma mängin selle mõttega vahel küll.

Mul ei ole probleemi hommikul kell 8 laua taha istuda ja tööle hakata. Ma olen äärmiselt kohusetundlik inimene ja suudan ennast sundida. Küll aga on tekkinud selline ülevoolav väsimus-tüdimus-aitab juba-tunne. Hästi keeruline on seda sõnadesse panna.

Keegi küsis mu käest, et kas see kõik on seda üldse lõpuks väärt? Mina mõtlen, et mida see alla andmine väärt on? Eks neid lahinguid tuleb muidugi valida ja tead ju ise küll, kui käes on SEE lahing (isegi kui see kestab 6,5 aastat), kus tuleb lõpuni minna, ükskõik kuidas, kasvõi hambad ristis, aga lõpuni ja alla andmine ei ole variant. Vahel on vaja natuke halada, et siis jälle edasi minna.

Viimastel nädalatel oleme laupäeva ja pühapäeva päris vabaks võtnud nö enese laadimise ajaks. See on päris hästi toiminud tegelikult, sest ilmad on olnud supermõnusad ja eelmise nädalavahetuse veetsimegi sisuliselt väljas.

Laupäeval grillisime aias:

Pühapäeval laadisime akusid koduaias:

Ilusat nädalat!

Õues on suvi, toas sügis

Viimased pool nädalat on mul selline hästi mõnus hubane sügise tunne. Tõsi, seda küll ainult toas olles, sest väljas laiub suur suvi. Saladuskatte all lisan, et mulle tegelikult meeldibki nii. Ma ei armasta külma sügistuult või vihma. Vanasti ma lausa vihkasin vihmast ilma ja sügis tekitas minus alati masendust. Ameerikas elatud aeg on mind selles osas korralikult “ravinud”. Sombune või vihmane ilm ei tekita enam pahameelt, vaid see on vahelduse mõttes isegi päris tore. Siin muidugi peitubki asja iva – vahelduse mõttes paar vihmast ja pimedat ilma ongi tore, sest lõviosa ajast lõõskab päike ja laiub suur suvi.

Õhtuti hakkab järjest varem pimedaks minema (nii 19 paiku) ja mulle meeldib siis küünlaid põletada ja nautida hubast meeleolu:

Septembris ostsime elutuppa ka uue kohvilaua, seinakella ja kunstpuu:

Eile tegime korraliku kodumaise prae koos hapukapsaste, seaprae ja kartulitega. Kutsusime oma eestlasest sõbranna ka õhtusöögile ja nautisime sõna otseses mõttes jõululõhna ja toitu. Hoolimata sellest, et praad oli ülirammus, olin ma teinud üleeile veel valmis ka magustoidu – toorjuustutordi. Ma ei tea, kas toidupohmell on päris asi, aga nii mul, kui ka Kasparil, oli täna hommikul üliraske üles ärgata ja maru loid ja raske oli/on olla. Aga… toit oli nii hea!

Söögitoas oli meil vaid väga eredat valgust andev laelamp ning seetõttu soetasime suve lõpus sinna põrandalambi, mis annab mõnusalt hubast valgust:

Head isu!

Mõnusat sügist!

Soodsad õhtusöögid

Täna annan teile mõned õhtusöögiideed, kui endal on mõte koos ja sellele lõputule küsimusele: Mida ma täna õhtusöögiks teen? Vastust otsite. Tegemist on küllaltki säästlikute toitudega, sest meil on käsil Hull oktoober ja selle tarbeks tõmbasime ka oma toidueelarvele kerge sõlme peale mõneks ajaks. Siiski, sööma peab ja päris kiirnuudlite peal (ainult) ka ei ole mõistlik elada. Uutele lugejatele -  tere tulemast! Ma olen kõike muud, kui kokandusentusiast, aga reaalsus on see, et 6 päeva nädalas sööme kõik oma eined kodus ja seega meeldib see või mitte, aga kokkama peab.

Mõned toidud, mida oleme senisel küllaltki esktreemsel säästu-eri perioodil plaaninud teha:

KANASUPP 4l poti jaoks (aega kulub u 4h)

Ilmselgelt on kümneid erinevaid viise, kuidas suppi teha. Jagan siin seda, kuidas mina suppi teen. See on meie pere vaieldamatu lemmik ja teen seda tegelikult üsna sageli. Aega võtab kaua, aga kodukontoris tööd tehes pole sellest midagi hullu, sest lõviosa sellest ajast keeb supp omaette ega vaja erilist tähelepanu. Lisaks on järgnevad 3 päeva toidukorrad kindlustatud 😊 Kui isu saab vahepeal otsa, siis saab suppi edukalt ka karbiga sügavkülma panna. Kiirel momendil (või näiteks haigena) on hea, kui kausitäis kodust kanasuppi on käepärast võtta.

Puljong:

5-6 kana poolkoiba

5-6 loorberilehte

15-20 tera musta pipart

2 suurt porgandit

1-2 sibulat

1 tl soola

Supi sisu:

2-3 porgandit (värsked)

4-5 keskmise suurusega kartulit

1 suur sibul (värske)

Eelnevalt keedetud kana poolkoivad

1-2 puljongikuubikut

Vett

Tee nii:

1. Varu aega! Poljong keeb 3,5h ja see tähendab seda, et saab vabalt muid asju teha, aga ilmselgelt ei saa selle aja sees kodust lahkuda ja pliiti järelvalveta jätta. Sellega on mõistlik arvestada.

2. Puljongi jaoks aseta potti kana poolkoivad, kooritud ja neljaks lõigatud sibul, kooritud ja umbes kolmeks lõigatud porgandid, loorberid, terapipar ja 1 tl soola. Vala peale külm vesi nii, et pott on ääreni kaetud.

3. Keeda puljongit tasasel tulel kokku 3,5h ning riisu aeg-ajalt puljongi pinnalt vahtu. Kui puljong on umbes 2,5h keenud, siis lisa juurde vett nii, et pott oleks ääreni täis ja lase puljongil vaikselt veel tunnike keeda.

4. Puhasta ja haki värsked pordandid ning sibul ja aseta pannile praadima. Prae sibulad ja porgandid täiesti kuldpruuniks (selleks kulub umbes 20-25min).

5. Puhasta ja haki kartulid kuubikuteks ja aseta eraldi kaussi oma aega ootama. Mina panen kartulid alati külma vette ootele.

6. Nüüdseks on puljong keenud 3,5h. Kurna puljong suurde kaussi (või teise potti, kui see on olemas). Minul on üks pott ja seega ma kurnan puljongi alati suurde kaussi, pesen poti hoolikalt puhtaks ja seejärel valan puljongi puhtasse potti tagasi, mille asetan uuesti tulele.

Te nüüd mõtlete, miks mul ainult üks pott on, jah? Ma ei vaja rohkem. Lisaks, mulle ei meeldi, kui köögikapid on paksult erinevaid asju täis ja selleks, et üks asi kapist välja saada peab enne 36 potsikut eest ära tõstma. Ma tahan, et igal köögitarvikul on oma kindel kodu ja nii ei lähe kapid segamini ja asju on väga lihtne leida ja kätte saada.

7. Lisa tulel olevasse puljongisse praetud sibulad ja porgandid ning lisa puljongikuubik ja u 1l vett.

8. Puhasta ja haki keedetud kana poolkoivad. Supi sisse soovitan panna vaid puhast hakitud liha ning eemaldada kogu nahk jms.

9. Lisa supile kurnatud kartulikuubikud ning hakitud kanaliha. Maitse, kas vajad supile veel teist puljongikuubikut või mitte (see on maitse küsimus ja ma ise kasutan alati 2 puljongikuubikut ära). Lase supil umbes 5-7min keeda, kuniks kartulid on pehmed ning tõsta supp tulelt.

Head isu!

POISSMEHEKARTULID

6-7 värsket kartulit

2 suurt sibulat

sool

Õli praadimiseks

Tee nii:

Viiluta värsked kartulid õhkusteks viiludeks ja tee sama ka sibulaga. Prae neid koos keskmisel kuumusel (mitte liiga sageli segades), kuniks sibulad on jusktui kartulitesse sulanud ja kartulid kuldsed. Maitsesta soolaga ja head isu!

Kõrvale sobib hapukoor ja tomat. Soovi korral võib alati ka peekonit juurde praadida.

 

MAKARONISALAT (LIHATA)

Klaasitäis makarone (keeda pehmeks)

1-2 tomatit (haki peeneks)

1/3 värsket pikka kurki (haki peeneks)

mõned viilud marineeritud kurki (haki peeneks)

2 muna (keedetud)

Hapukoort

Majoneesi

Sool, pipar, suhkur

 

Tee nii:

1. Keeda ja jahuta munad ning haki peeneks.

2. Sega kõik hakitud koostisosad omavahel ning lisa majonees, hapukoor ja maitseained.

3. Salat sobib iseseisvalt ilma lihata, kuid ka praetud peekoniga.

Head isu!

PÜREESUPP

2 pk külmutatud lillkapsast (või 1 värske lillkapsapea)

2 sibulat

5-6 porgandit

Peotäis külmutatud herneid

2 puljongikuubikut

1 pk Philadelphia toorjuustu maitserohelisega (või Merevaiku maitserohelisega)

 

Tee nii:

1. Haki sibul ja porgand ning prae pannil kuldpruuniks umbes 15 min.

2. Pane u 2l vett koos puljongikuubikutega potti keema.

2. Lisa keevale puljongile praetud sibulad ja porgandid ning külmutatud lillkapsas. Keeda umbes 10-12 minutit, kuniks kõik koostisosad on pehmed.

4. Lisa supile peotäis herneid ja tõsta supp tulelt.

5. Lisa supile terve pakk toorjuustu (150-200gr) ning mikserda saumikseriga supp ettevaatlikult püreeks.

Supi kõrvale sobib imehästi võileib praemunaga või singiga. Head isu!

Loodetavasti saite mõne idee või tuletasin meelde ammu unustatud vana.

 

 

Laupäev

Laupäev on mu lemmikpäev. See on päev, kus me tavaliselt ei tegele millegi nö kasulikuga. Laupäeval me ei korista ega käi toidupoes ega pese pesu ega tee üldjuhul üldse midagi ülemäära kasulikku. Eks erandeid tuleb ikka, kui on vaja tööd teha või elu tuleb mingi ootamatusega vahele, aga suures plaanis on laupäev meil puhkepäev.

Hommikud algavad juba viimased neli aastat traditsiooniliste pannkookidega, mille meistriks on meie peres Kaspar. On üsna tavapärane, et Kaspar ärkab enne mind ja läheb tasahilju kööki toimetama. Laupäeval on meil selline kirjutamata reegel, et laseme teisel poolel end täielikult välja magada. Tõsi, eile küll Kaspar tuli mind äratama, aga olgem ausad – kell oli juba pool 12 päeval, seega mul oli isegi hea meel, et ta mu üles ajas ja hommikusöögile kutsus. Tavaliselt ma nii kaua siiski ei maga, aga nii umbes kell 10 või 10:30 on üsna tavapärane küll, kui end laupäeva hommikul voodist välja ajame.

Niisiis, Kasparil on tavapäraselt uni enne mind läinud ja ta asub hommikusööki valmistama. Ta teeb minu hinnangul maailma parimaid pannkooke ja mina olen suur meister nende söömises. Tavaliselt helistame hommikusöögi kõrvale ka perele ja kuulame nende uudiseid. Kui see kõik on tehtud, siis vahetame riided ja suundume randa. Ja nii enam-vähem igal laupäeval. Aga mis ma siin ikka pikalt jutustan – tulge parem meiega kaasa!

Vesi on selge ja väga soe, nö harjumiseks pole mingit aega vaja - mine aga otse sisse.

Päikesepatareid on laetud, võib päevaga edasi minna!

Rannas veedame tavaliselt paar tundi ja kui päikesepatareid on täis laetud, siis suundume lõunale ja koju pesema.  Kuna kõht on selleks hetkeks tavaliselt üsna tühi, siis oleme haaranud midagi kiirelt ja maitsvalt lõunasöögiks. Laupäev on meil sõna otseses mõttes patupäev, kus sööme seda, mida hind ihkab – maiustusi, rämpstoitu jms. See on meil ka nädalas ainuke päev, kus sellist priiskamist endale lubame. Ülejäänud päevadel on toidulaud võrdlemisi tervislik ja sööme oma eined kodus. Eks teinekord tuleb erandeid ikka ette, kui läheme nt reede õhtul välja, nädala sees kohvikusse, keegi tuleb külla või käime ise külas, aga suures plaanis on meil nii.

Peale laupäevast lõunasööki võtame hetkeks aja maha, nt keedame kohvi ja maiustame millegi heaga ning vaatame mõnda head saadet. Teinekord käime poodides või jalutamas, aga üldjuhul on rannapäev võtnud energia korralikult alla ja sellest peab hetke taastuma.

Õhtul on taaskord indu kuskile minna ja midagi teha ning seekord oli meil laupäeva õhtul kohting. Selleks puhuks olime aga loovad, sest meil on käsil Hull oktoober ja eelarve oli ilmselgelt korralikult kokku pigistatud. Niisiis, haarasime pitsa ning suundusime Miamisse parima vaatega kohta piknikule.

Vaade Miami kesklinnale:

Laupäevad on mu lemmikud, kus ei pea tegelema millegi argisega, lihtsalt naudid elu 😊