Golf ja suur tähistamine

 Nädalavahetuseks oli meil täpselt null plaani, mõtlesime, et vaatame käigupealt, mis saama hakkab. Kaspar arvas, et võiks kuskile välja minna ja võttis naabritega ühendust, et neid ka kutsuda. Naabritel oli aga hoopis parem plaan laupäevaks- minna golfi mängima ja kutsusid meid ka kaasa. Me polnud seda varem teinud (ühe korra umbes sada aastat tagasi oleme golfi mänginud) ja olime plaanist kohe vaimustuses. Jessica broneeris meile laupäeva õhtuks koha ja nii oligi plaan kohe paigas.

Käisime juba laupäeva hommikul poes ära, et nädala toidukraam varuda ja, et pühapäeva hommikul saaks kohe hakata piduroogi vaaritama suureks sünnipäevaks. Poeskäiguga uimerdasime aga maru kaua nii, et kui koju jõudsime siis läks ikka väga kiireks, et õigeks ajaks valmis jõuda.

Houstonis on mitmeid golfimängu harjutamise kohti. Näeb see siis selline välja:

Niisiis on tegemist mitmel korrusel asuvate harjutusaladega, mis on igal seltskonnal võimalik ette broneerida. Olemine on hästi mugavaks tehtud, igal seltskonnal on oma diivanid, lauad, teenindaja, kes varustab söökide-jookidega ja loomulikult golfikepid ja löögiplats ja vajalik tehnika, et andmeid jälgida, kes kuidas lööb. 

Hästi mõnus õhkkond ja seltskond ja minu ainule eesmärk oli tabada seda õnnetut väikest palli. Teate, kui teile tundub, et golf on mingi kerge spordiala, siis te eksite rängalt. See tõesti ainult tundub nii. Mis see siis ära ei ole? Vibutad golfikeppi, lajatad vastu väikest valget palli ja sihid aga lipuga tähistatud augu poole. Oh, well… not that easy! Esiteks on juba golfikepid väga erinevad ja löögid nendega nagu öö ja päev. Teiseks, seda väikest valget palli tabada on väga raske! Ikka väga raske ja kolmandaks, selle kõige kõrvalt veel õiget lippu sihtida? Oh jeebus! Ma ütlen ausalt, minu ainuke eesmärk oli lõbutseda ja valget palli tabada… vähemalt paaril korralgi.

Ma käin iga nädal 4x jõusaalis, trennivabadel päevadel jalutame vähemalt 1,5h korraga. Ma arvasin, et olen päris liikuv inimene ja mida see väike golfimäng ikka teeb. Mu selg oli peale mängu õhtul nii valus, et heitsin põrandale pikali, sest see oli ainus koht, kus oli hea olla. Golfi ei tasu alahinnata, see on tõsine sport ja väga äge sport! Meil oli nii lõbus, aeg lausa lendas! Meil naabrinaisega jutt klappis esimesest sekundist ja löökide vahepeal oli vaja terve maailm ära arutada. Nalja sai kõvasti ja peale mitmetunnist golfimängu kutsusid naabrid meid tordikohvikusse. Kõik kaotatud kalorid oli vaja tasa teha.

Mina ja naabrinaine Jessica, tagaplaanil hakkab naabrimees Tim oma lööki kohe sooritama:

Me polnud varem Texases tordikohvikus käinud. Ma olen väga-väga suur koogisõber, aga üldiselt hoian end kohe jõua sellistest kohtadest eemale, sest vastasel juhul peaksin vist 16x nädalas trenni tegema ja seda ma ei tahaks sugugi teha. Aga vahel harva võib endale üht-teist ikka lubada ja laupäev oli just selline päev. Tordikohvikus oli vaatepilt nii uhke, et lihtsalt vaata ja imesta, nagu pulmatordid reas. Naabrite soovitusel võtsime ühe tõsise šokolaaditordi lõigu (jah seal taldrikul on 1 lõik!). Sõime Kaspariga kahepeale ühest lõigust vast pool või veidi enam ära ja pidime otsad andma. See oli nii hea, aga oi kui rammus suutäis! Tõeline tordielamus.

Pühapäev algas meil otseloomulikult paraadi vaatamisega ja ühtlasi panin kohe ka munad ja kartulid keema, et neist hiljem salatit teha. Kui asjad olid keenud ja jahtunud, siis tegime Kaspariga kartulisalatit, singirulle ja täidetud mune, nagu sünnipäevale kohane. Ilm oli taevalik, seega panime valminud toidu külmkappi ja läksime mitmetunnisele jalutuskäigule. Õhus oli kevadet! Tulbid ja nartsissid õitsevad pea igal sammul ja puudel on väikesed rohelised lehekesed. Ma armastan kevadet!

Hiljem katsime peolaua ja hakkasime kõnet, kontserti ja vastuvõttu vaatama. Mulle meeldis selle aasta kõne väga, päris parajalt koputati südametunnistusele ja seda sama, aga suuremates annustes, tegi ka kontsert. Minu hinnangul üks paremini õnnestunud kontserte ja väga õiges võtmes esitatud.

Hiljem võtsime ette Oscarite gala, mis samuti toimus eile õhtul. Kargasin suure kisaga püsti, kui minu suur lemmik Rami Malek Oscari võitis. Parim filmielamus ja täiuslikult mängitud roll üle väga pika aja. Eile oli üks suur tähistamine ja pidupäev mitmel rindel kohe!

Palju õnne kõigile!

Maile

Üürikodu rõõmud

Käisime naabrite juures lauamängu mängimas ja tuli jutuks elukorraldus siin majas. Ka nemad on arvamusel, et meie majas on mustmiljon asja ligadi-logadi, aga mis seal salata, siin on odav elada. Eesti mõistes tundub üürihind muidugi kallis (maksame oma 70m2 korteri eest üüri ümmarguselt 1040 eurot + elekter + kommunaalid + tv + internet jms), aga siinses mõistes on see ikka maru odav. Oleme uudistamas käinud ikka väga palju erinevaid kortermaju nii meie piirkonnas, kui linnast väljas ja ikka ja jälle jõuame tõdemusele, et meil on odav. Kuna odav tuleb tavapäraselt ka teatavate miinustega, siis peab sellega leppima. Näiteks on kogu köögi- ja vannitoatehnika ilmselt ajast, mil me ise  alles lasteias käisime. Jah, nõudepesumasin teeb kõrvulukustavat lärmi, aga muidu töötab kenasti. Küll aga hakkas pesumasin, va sinder, streikima. Töötas küll, aga ainult siis kui rusikaga aeg-ajalt talle korraliku obaduse andsin, muidu jäi keset pesutsüklit seisma ja vahel riided ligunesid lausa mitu tundi seal, sest mul läks meelest ära, et panin pesu pesema ja vannitoas oli vaikus ja.. ühesõnaga on kõike ette tulnud. Kõige huvitavam nii vana pesumasina juures oli see, et sa pidid pingsalt kuulama, millal loputusvesi sisse hakkab jooksma ja siis vannituppa tormama, et loputusvahend sisse kallata (tsükli alguses said vaid pesugeeli sisse valada). Alguses võttis see harjumist, aga teate, inimene harjub kõigega ja nii juhtus suvel Eestis olles (ja moodsate 21. sajandi masinatega pesu pestes) korduvalt, et loputusvahend ununes panna, sest noh olen juba harjunud, et kohe alguses ju ei saa ja siis nii ta jäi.

Niisiis arutasime naabritega meie maja elu ja korraga nad teatasid, et nemad said uue pesumasina. Imetlesime siis kõik uue masina ääres seda tänapäeva imet ja mul oli maru kade meel, et neil nii uhke masin on ja meie omale lükka või ise jalaga hoogu juurde.

Kaspar tuli ühel päeval töölt ja teatas, et saame paari päeva jooksul vast uue masina. Mida?! Kuidas?! Ta oli all kontoris käinud rääkimas, et meil masin katki ja uut vaja. Kontorist öeldi vaid, et andke paar päeva aega ja uus masin paigaldatatske teile ära. Uskumatu! Ja mina arvasin, et pean ikka ootama, et vana masin täielikult välja sureks enne kui julgeks uut küsida.

Isegi paigaldusmehed naersid, milline eelmise sajandi elukas meil vannitoas on ja, et uus on ikka maru vinge ja poole suurem- poe või ise sisse. Jube pirakas on küll (mitte, et meil suuremat vaja oleks olnud) ja kui vaikselt ta veel töötab! Nii me siis seisime eile õhtul tutika masina ääres ja imetlesime, kuidas 21. sajandi ime meie koju jõudis.

Mõnusat neljapäeva!

Maile

Tehnika

Siin ma nüüd istun täismeigiga ja juuksed sätitud. Kell on 9 hommikul ja istun siin nii juba viimased 3h. Kontekstiväliselt kõlab see ikka maru veidralt, aga asume siiski asja kallale.

Esimese kahe aasta jooksul oma doktoriõpingutes sooritasin ära kõik ained, kus peab osalema. Mul oli juba õppima asudes tunne, et tahan kõik ained võimalikult kiiresti ära teha, et kui hiljem elu vahele tuleb, siis ma ei pea kella peale koolis mingis aines istuma. Nii saigi tehtud, välja arvatud üks aine, mida ei lubatud ette ära teha. Niisiis jäi see üks aine selles mõttes ripakile, et ka akadeemilise puhkuse ajal ei lubatud seda teha.

Nüüd, 5. detsembril väljusin ametlikult 2 aastat kestnud akadeemiliselt puhkuselt ja see tähendab seda, et olen täiskohaga õppur, kes peab ka kõigest sinna juurde kuuluvast osa võtma, kaasa arvatud nimetatatud ainest. Kirjutasin professorile, kes ainet läbi viib, et kas oleks ehk mingi õhkõrn võimalus aines osaleda Skype vahendusel, kuna elan teisel pool maakera. Tema selles probleemi ei näinud ja nii saigi kokku lepitud, et mina osalen arvuti vahendusel aines.

Täna oli käes päev, kus aine toimus esimest korda. Kuna Eestis oli algusajaks märgitud 14.15, siis minu jaoks tähendas see ülivarajast äratuskella – lausa kell 5! Olin eile õhtul nii närvis, et sain alles kell 12 magama, aga pole hullu. Kui vaja, suudan end totaalselt kokku võtta, et varakult ärgata ja funktsioneerida. Kell 5 olingi kõpsti püsti ja niisamuti ka Kaspar. Solidaarsusest ärkas ka tema sama vara, sõime koos hommikust ja ta läkski juba kell 6 kontorisse, et kodus oleks hiirvaikus, kui mu seminar pihta hakkab. Kuna tegu oli nii varajase tunniga, siis oli vaja end tavapärasest rohkem sättida, et mitte välja näha nagu totaalne padjanägu kuubis. Mulle andis natuke rahu teadmine, et üks teine doktorant osaleb samuti arvuti vahendusel, sest viibib õpingutega seoses parasjagu Šveitsis. Niisiis polnud minu nägu ainuke, kes suurelt ekraanilt auditooriumi täistähelepanu sai.

Helikvaliteet oli üsna kehvake (kivi meie osakonna kapsaaeda), aga seminari juhtiv professor oli niivõrd vastutulelik, et kordas paljusid esitatud küsimusi otse mikrofoni, et oleks paremini aru saada. Asjad said aetud ja kiired 3h hiljem saigi esimene seminar edukalt läbi.

Küll see tehnika on ikka hea asi!

Mõnusat kolmapäeva!

Maile

Inimene teeb plaane, aga...

(1)

Alles kolm nädalat tagasi hüppasin rõõmust lakke, sest ees oli ootamas doktoritöö viimase etapi alustamine. Mitte nii kiiresti! Vahepeale on mahtunud liitri jagu pisaraid ja pettumust. Pikk jutt lühidalt – umbes paar nädalat tagasi istus doktoritööde kaitsmiskomisjon koos ja võttis vastu hulganisti tähtsaid otsuseid, mis muudavad olukordi ka nende jaoks, kes on juba 5 aastat õppinud (mina). Niisiis tuleb kirjutada veel üks artikkel. Jah, lugesite õigesti. Veel üks artikkel. VEEL ÜKS ARTIKKEL. Veel üks artikkel. Oh, taevas!

Kui sellest oma õega rääkisin, siis ta viskas õhku lause: Kas see on seda kõike väärt? Ja ärge saage minust valesti aru, mu õde pole loobuja. Ta pole mitte iialgi alla andnud, isegi kui on väga raske. Tema sihikindlus on mulle olnud terve  elu jooksul suureks eeskujuks. Ta ütles kohe oma lausele jätkuks, et ta ei mõtle mingil juhul loobumist, lihtsalt ta on tabanud end mõttelt, kas kogu see ajakulu ja närvikulu on seda kraadi väärt. Ma pole isegi selles enam kindel.

Öeldakse, et doktorikraad on inimeste elutöö. On põhjus, miks seda tehakse 10+ aastat ja miks see on vaid käputäiel inimestel, sest see võtab sinust väga suure osa. Kõrvalseisjal on sellest raske aru saada ja ma ei mõista seda sugugi hukka. Minu eluunistus oli (on) saada doktorikraad, aga vahel lükatakse sind nii palju kordi pikali, et hakkad ise ka kõiges juba kahtlema.

Pagan küll, veel üks artikkel?! Ma olin sellest uudisest šokis, vihane, kurb lõpuks tuim ja siis jälle vihane ja kurb.

Inimene teeb plaane, aga…

(2)

Eelmisel nädalal võtsin aja mõneks päevaks maha. Kaspar sõitis tööreisile ja mina Merliisi juurde. Tahtsin oma aju välja lülitada. Kahjuks sellist nuppu leiutatud ei ole. Seega andsin endast parima, et sellele mitte liigselt mõelda. Merliisi juures oli korralik teraapia, sest kass ja koer olid igal võimalikul juhul mul süles. Kaanisin topeltkoguse kohvi päevas ja tundsin, kuidas maailm hakkab mustast värvist vaikselt tumesiniseks muutuma. Õhtuti kokkasime Merliisiga päris põnevate retseptide järgi toite ja veetsime lihtsalt koos aega. Nagu teada, siis sõbranna- ja loomateraapia on need kõige tõhusamad.

Hommikusöögipatrull Merliisi juures:

 ❤

(3)

Nädalavahetusel oli meil auto renditud, sest plaanisime sõita linnast välja outlettidesse Kasparile talvejopet ostma. Lisaks oli meil veel üht-teist vaja. Talvevarustusel on praegu suured soodusmüügid ja alates märtsist pole talvekaupa enam paljudest poodidest saada (asendub suvekraamiga). Käik oli asjalik, sest Kaspar sai lausa kaks jopet-  “igapäevajope”  ja “linnajope” 😎

Täiesti juhuslikult leidsin poest sellise vahva kleidi. Olin alguses pettunud, et minu suurust ei olnud ja tahtsin kleiti käes hoides lihtsalt pilti saada:

... aga siis leidis Kaspar õiges suuruses kleidi ja no kuidas sa jätad sellise vahva asja poodi?

Õhtuks olid tallad korralikult rullis poodides tuulamisest ja auto kraami täis. Käime alati nimekirjadega poes, et midagi vajalikku ei ununeks.

Pühapäeval pidime sõitma Yangidele külla, aga öösel ärkas Kaspar suure silmavaluga üles ja kui talle otsa vaatasin, siis nägin väga paistes ja punast silma. Selgus, et tegemist on odraivaga, mis iga tunniga hullemaks läks. Vaene Kaspar oli lõpuks omadega totaalselt läbi ja tühistasime küllamineku.

Inimene teeb plaane, aga…

Update Kaspari silma asjus: on märgata paranemise märke 😊

(4)

Ükspäev jalutasime Kaspariga ja ütlesin talle, et mu arusaam sellest, kes ja kus ma olen 30-aastasena oli midagi muud. Ma arvasin, et selleks ajaks olen juba midagi saavutanud ja purjetan oma karjäärilainetel edukalt. Siis aga tabas reaalsus ja sain aru, et 30 olen küll, aga polegi nagu väga kaugele jõudnud, vähemalt mitte nii nagu ma olin seda ise enda jaoks mõelnud. Kaspar minuga ei nõustunud ja ega me sellel teemal pikemalt peatunudki. Ise jäin aga mõtlema, et inimene teeb küll plaane, aga…

Ega ma alla pole andnud. Viimastel päevadel olengi tegelenud uue artikliga. Maru raske oli alustada. Juhendajad tahtsid, et ma endale mitmetasandilise mudeldamise selgeks teeksin ja siis täiesti uut lähenemist katsetaksin uues artiklis. Ma polnud sellise asjaga varem kokku puutunud ja hakkasin siis otsast minema ja lugema ja õppevideosid vaatama. Kuulasin nagu jaapani keelt, mitte midagi ei saanud aru alguses. Katsetasin ja vaatasin uuesti ja katsetasin uuesti ja sain esimesed tulemused kätte ja korraga oli nagu kergem olla. Uhke tunne oli ka, et olin selle ise selgeks õppinud ja tumesinine maailm hakkas juba helesinise moodi minema.

Maile