Memorial Day Weekend

Meil on kodu juures tiik, mille ääres elavad pardid ja haned(?) Piinlik lugu, aga ma ei tea päris täpselt, mis linnud need punaste nägudega on. Nende nägu oleks nagu armiline. Eelmisel aastal kartsin neid linde nagu tuld ega julgenud sinna ilusa tiigi äärde jalutamagi minna. Linnud hakkasid meile lausa vastu jooksma ja mina andsin säärtele valu- saaks aga minema! Sellel aastal võtsin mingil hetkel julguse rindu ja ütlesin Kasparile, et lähme sinna ilusa tiigi äärde, kus elavad kurjad linnud. Nii läksimegi sinna ja linnud jooksid meie poole. Olin juba valmis põgenema kui Kaspar ikka mul käest kinni hoidis ja ütles, et pole hullu midagi, ehk nad on lihtsalt uudishimulikud - nii oligi. 

Reedel olid meil siis maiuspalad lindudele kaasa võetud. Enne muidugi tähtsalt uurisime järgi, mida võib üldse viia. Selgus, et roheline salat, mais ja herned pidavat ideaalseks maiuspalaks olema. Meil on sellist kraami alati külmikus olemas ja nii seadsimegi reede õhtul sammud tiigi poole. Tähtsad allikad kinnitasid, et maiuspalad ei tohiks kindlasti külmunud olla. Ma arvasin, et kui 10 minutit +35 kraadises kuumuses tiigi äärde kõnnime, siis on külmunud herned ja mais kindla peale üles sulanud – mul oli õigus. Linnud tormasid meie suunas ja pidusöök võis alata. Muideks, nad liputasid saba nagu koerad!

Laupäeval ja pühapäeval tegime tööd ja hiljem premeerisime end uuema kunstiga, mis hiljaaegu päevavalgust alles nägi. Väljas oli põrgukuumus ja nii tundus hea mõte end purskkaevudes (või olid ka need näituse osa?) jahutada. Lihtsalt kõndisime purskkaevu sisse - mis sa hädaga teed kui hakkad juba otsast üles sulama?! Õnneks me polnud ainukesed.

Taustal on Houstoni kesklinn:

Teisel päeval kohtusin maailma kõige vahvama skulptuuriga:

Üldse oli kuidagi vahva bussiga mööda linna kimada ja uusi asju avastada. Me polnud sellist asja ammu ette võtnud ja olin juba unustanud kui tore võib selline päev olla. Mingil hetkel olid veevarud käekotist otsas ja otsisime kohta, kus saaks külma jooki ja jäätist. Võiks ju arvata, et sellise kuumusega müüakse igal tänavanurgal jäätist ja limpsi, aga sugugi mitte. Otsi nagu tikutulega taga! Lõpuks ütles Kaspar, et ühes muuseumis sees on kindlasti kohvik. Lippasime majja ja see oli rahvast täis - kõik otsisid jahutust ja juua. Saime meiegi vajaliku kraami kätte ja suundusime välja tagasi. 

Muuseumid asuvad siin kõik ühes piirkonnas – Museum District, mida ääristab hiiglaslik park. Kümned ja kümned perekonnad olid oma piknikutekid parki laotanud ja nautisid vaba päeva. Meie istusime samuti murule ja nautisime hetke.

Esmaspäev oli samuti vaba päev, sest tegemist oli pühaga - Memorial Day. Eelmisel aastal tegime sellel pikal nädalavahetusel oma päris esimese Texase ringreisi, sellest kirjutasin SIIN. Seekord meil suuri plaane polnud. Tegelikult olime ühte asja juba pikalt plaaninud ja nüüd võtsime härjal sarvist ja asusime tegudele – nimelt plaanisime kevadist suurpuhastust. Peale seda kui kodu oli otsast lõpuni läikima löödud oli muidugi maru hea olla.

Mõnusat nädalat, sõbrad!

Õnnelik õnnetus

Nagu lubatud, siis reede õhtul läksimegi välja. Tähistasime Kaspari edusamme tööl ja nautisime imelist ilma. 

Nii möödus reede õhtu vaid ühe silmapilguga ja enne kui arugi saime, oli käes laupäev. Ajasin pannkookide lõhna peale silmaluugid lahti ja vedasin end kööki. Kaspar on hommikusöökide osas igal nädalapäeval väga tubli ja igal laupäeval on meie majas alati pannkoogid. See on meil juba selline traditsioon sellest ajast kui siia kolisime. Minu poolest võib see vabalt veel vähemalt 86 aastat nii olla.

Peale hommikusööki jäin kööki koristama ja Kaspar läks autole järgi, sedapuhku siis üsna kodu lähedale. Üsna käbedalt olimegi valmis kodust lahkuma. Kaks kotti oli rannariiete ja vahetusriietega varustatud, sest plaan oli päeva teises pooles Yangidele külla sõita. Nad palusid, et me nii sportlikumad riided kui ka rannavarustuse kaasa haaraks, sest tulevat aktiivne pärastlõuna- meile sobib! Hommikupoolikul tuulasime pisu poodides oma nimekirjadega ja juba oligi aeg kiire söök haarata ja auto Richmondi poole pöörata, kus elavad Yangid. Haarasime lõunasöögiks kiire võileiva ja tellimust esitades tegi teenindaja silmad suureks, et milline naljakas aksent meil on ja kust me ikka pärit oleme. Oh, well! Kuuldavasti on meile "eurooplane" otsaette kirjutataud nii aksendi kui värvilise riietusstiili pärast.

Yangide juurde oli tore saabuda. Meid võeti suure rõõmu ja laiade naeratustega vastu ja tutvusime ka Jinyi vanematega, kes olid Hiinast külla sõitnud. Hoolimata sellest, et me ei saa endiselt hiina keelest mitte midagi aru, siis kõrv on selle keele kõlaga imelikul kombel juba pisut harjunud isegi.

Niisiis kreemitasime end sisse, katsime pead mütsidega, varusime kaasa mitu veepudelit ja liikusime tenniseväljaku poole. Tegemist oli minu elu esimese tennisemänguga ja olles lõpuni aus, siis ma olen sellel alal ikka väga kehv. No ikka nii kehv, et vähemalt pooltel kordadel ma ei suutnud reketiga isegi palli tabada, rääkimata siis must. Teised olid kõvasti osavamad. Lõbus oli meil kõigil sellegipoolest ja päevasammud said kenasti väljakul täis sammutud.

Püüan pallile pihta saada, aga kuidagi ei õnnestu:

...no mitte kuidagi ei õnnestu!

 Jinyi ja Kaspar olid väga osavad:

Peale tennisemängu suundusime koju jahtuma, arbuusi sööma ja siis vahetasime riided rannariiete vastu. Nende piirkonnas on community pool ehk siis selle piirkonna elanikele mõeldud Bassein, kus tegutsevad ka vetelpäästjad. Lastele on seal lausa omaette väike veepark ja suurematele siis suurem bassein. Basseini ääres oli palju rahvast ja muidugi palju lapsi. Seega lastega peredele ideaalne- madal lastebassein erinevate atraktsioonidega ja aktiivselt vees olevad vetelpäästjad. Kuna meil lapsi ei ole, siis pisut rahulikemates tingimustes kodubasseinis lebotamine on vast rohkem meelepärasem, aga seal oli ka omamoodi tore olla. Me polnud sellises community pool´is varem käinudki.

Nagu pildilt näha, siis vetelpäästja on lastebasseinis lausa aktiivselt vees:

Yangide koju tagasi jõudes olid kõigil kõhud nõrkemiseni tühjad ja dušši alt väljudes tundsin juba, kuidas mõnusad lõhnad levivad köögi poolt. Vanemad olid juba õhtusööki valmistanud samal ajal kui meie rannamõnusid nautisime. Ja oh kus see oli alles õhtusöök! Paremaid ribisid pole me Kaspariga veel eales varem saanud! Sõime end ümmarguseks, nagu pallid ja mõne aja möödudes hakkasimegi kodu poole tagasi veerema. Hilisõhtul tegin veel kodus kooki, sest pühapäeval ootas ees külaskäik järgmiste sõprade juurde.

Jinyi ja Elina:

Pühapäeva hommikul plaanisime samuti pisut poodides tuulata, sest auto olemasolu annab hea võimaluse ka kodust kaugemal kaubandust kaeda. Mingil hetkel vaatasime kella ja pagan, jälle jääme hiljaks! Jube tigedad olime enda peale, sest 99% kordadest me jääme Merliisi ja Jeffi juurde hiljaks ja see on juba piinlik. Andsin Merliisile teada, et jälle hilineme ja hakkasime nende poole sõitma. Keerasime suurelt teelt maha ja otsustasime mööda külavaheteid minna (siiski asfalteeritud kahepoolse liiklusega suured maanteed). Vihma muudkui sadas ja korraga hakkas meie auto libisema. Libises ikka nii, et olime juba kergelt vastassuunavööndis ja külg muudkui surus ette. Kaspar suutis siiski auto üle kontrolli taastada ja oma sõiduritta tagasi saada. Samal hetkel märkasime, et meile tuli vastu auto, kes suutis samuti õnneks pidurdada. See oli napp pääsemine ja olime mõlemad šhokis. Liikusime teokiirusel edasi.

Umbes 2km möödudes hakkasime lähenema üsna laugele kurvile. Nägime, et meile tuleb vastu päris suurel kiirusel auto, kes kaldus juba vastassuunavööndisse ja korraga oli ta juba küljega meie suunas ja ta muudkui tuli ja tuli….kahe sekundi jooksul käis mul pool elu silme eest läbi ja mõtlesin, et see auto tulebki nüüd meile otsa ja siin pole enam mitte midagi teha. Järgmise sekundi murdosa jooksul oli vastutulev auto teelt väljas ja põrutas juhipoolse küljega otse elektriposti. Mats oli nii vali, et ma võpatasin. Peatasime samal hetkel oma auto ja Kaspar valis juba 911. Jooksin õnnetusse sattunud auto poole. Mõne sekundi jooksul käis mu peast läbi mitukümmend mõtet- äkki nad on teadvuseta? Äkki seal on väikesed lapsed? Äkki sealt elektriposti otsast lendab midagi ohtlikku neile kaela? Äkki see auto plahvatab? – ja juba olingi auto juures.  

Autos oli üks 47a naine, kes oli teadvusel aga täielikus šhokis. Küsisin, kas ta on kuskilt vigastatud ja kas kuskil on tugevat verejooksu. Ta viipas ainult käega, suutmata ikka veel midagi öelda. Läksin naisele päris lähedale, et vaadata, mis olukord on. Naine oli üleni klaasikildudega kaetud ja endiselt täielikus šhokis. Kaspar rääkis ikka veel päästeametiga, kes mingil põhjusel arvas, et meie esitatud aadressi polegi neil üldse olemas. Lõpuks nad siiski tuvastasid, et see aadress on olemas ja saatsid abi teele.

Teisel pool teed olid eramajad ja ukse vahelt piilusid inimesed. Mitte keegi ei tõtanud appi. Olime vähemalt 5 minutit kannatanu juures enne kui maja juurest tuldi küsima, kas on abi vaja. Olin hämmingus. Sa näed, et inimene põrutab autoga vastu posti ja sa ei tule isegi vaatama? Ütlesin, et jah, naine on vaja autost välja saada aga uks on vaja enne lahti saada. Kaks meest kangutasid jõuga ukse lahti ja kannatanu tuli iseseisvalt autost välja. Majaelanikud taandusid taaskord oma turvalisse koduhoovi. Kannatanud naine jäi meie juurde ja kutsusime ta enda autosse istuma senikauaks kui abi saabub. Kartsin, et ta minestab sinnasamasse. Abi saabus u 10-15 minutiga ning kiirabi tulekuga hakkas vaene naine ohjeldamatult nutma. Mul oli temast nii kahju, et seda on isegi raske kirjeldada. Korraga mulle meenus, et nägin ta auto esiistmel käekotti. Tormasin uuesti posti küljes oleva auto poole ja haarasin sealt naise käekoti. Arvasin, et kui naine viiakse otsejoones kiirabisse, siis tal oleks kindlasti oma kotti vaja. Kuidagi rohkem me aidata ei osanudki. Päästeamet rääkis meiega veel põgusalt ja tänas, et auto peatasime ja abi kutsusime. 

Sõitsime edasi Merliisi juurde justkui aegluubis, terve mu sisikond värises ja ainuke, millele ma suutsin mõelda oli toosama naine – nii temal kui ka meil olid kõik kaitseinglid sel hetkel autos, sest kogu see olukord oleks võinud hoopis teisiti lõppeda, aga õnneks ei lõppenud.

Ohutut liiklemist!

PS! Vihmane asfalt oli eile võrdväärne jäärajaga, ärge alahinnake seda libedust!

Maile

Hummus ja aedviljad

Pole mingi saladus, et mulle meeldivad aedviljad. Söön juurvilju/aedvilju igas olekus ning suurima rõõmuga ja peale sibula ei meenu hetkel ühtegi aedvilja, mida ma süüa ei eelistaks. Sibulaga on mul lausa omaette vihkan-aga-tean-et-see-teeb-toidu-heaks-suhe. Nimelt ma ei suuda süüa toite, kus näen sibulat (suurte tükkidena)sees. Ma võin seda toitu süüa juhul kui nokin selle sibula sealt välja, mida ma ka üldjuhul teen kui käime väljas söömas. Restoranis tellin oma toidud võimalusel  alati siiski ilma sibulata. Kellegi juures külas olles on see nokkimine aga ebaviisakas ja tekitab jube suurt ebamugavust. Kaspar õppis sõjaväes sibula söömise ära, nagu õigele Eesti mehele kohane, ja selles osas on nüüd maru hea, et kui ta märkab mu kimbatust kellegi juures külas toidulauas olles, siis ütleb teinekord ise, et soovib mu sibulad endale (väga vapper muidugi, sest tean, et ega talle need nüüd nii väga ka ei maitse). Õnneks on selliseid olukordi maru harva, sest pere, sõbrad ja tuttavad kõik teavad mu sibula vihkamist ja üldjuhul ei pakugi selliseid roogi või mul on võimalus sibula tõstmist oma taldrikusse vältida. Küll aga usina perenaisena tean, et sibul muudab tegelikult paljud road maitsvaks ja seetõttu püüan seda ka ise toitudes kasutada…omal moel. Ehk siis kotlette tehes riivin ma sibula kõige peenema riiviga ära nii, et alles jääb sisuliselt sibulamahl ja mingi vedel segu, mille taignasse panen. Hakkliha praadimisel hakin sibulat nii kaua udupeeneks, et ilmselt jooksevad ka naabritel lõpuks selle peale juba silmad vett. Seejärel praen selle sibula nii ära, et hiljem ei saa hästi arugi, et sibul on toidus.

Sööme küll iga lõuna- ja õhtusöögi kõrvale alati salatit või ühel ja teisel moel valmistatud aedvilju, aga viimasel ajal tunnen siiski, et peaks veelgi rohkem värsket kraami oma menüüsse lisama. Niisiis hakkasin end meelitama juurviljakangide juurde. Ega see mul hästi ei õnnestunud, sest küll oli üks või teine häda, miks mitte porgandeid koorida või paprikat puhastada vabal ajal.

Pühapäeval olime oma tavapärasel poetuuril ja mulle hakkas riiulil silma hummusevalik. Tuluke lõi peas põlema ja hummus rändas kiiruga ostukorvi. Nüüd kohe ootan seda kella- 15-vahepala, et porgandeid koorida ja neid uhkelt hummuse-dippi torgata.

Mis on hummus? Sisuliselt dipikaste/kikerhernepasta, mis on valmistatud küpsetatud ja purustatud kikerhernestest, kuhu hulka segatud tahiinit, oliiviõli, sidrunimahla, soola, pipart ja küüslauku. Hummuses on hulganisti kiudained, B-rühma vitamiine ja muud kasulikku. Seda müüakse poes juba valmiskujul, kuid on ka lihtne ise valmistada. Üks lihtne retsept:

Vaja läheb:

1 purk (400gr) konserveeritud kikerherneid (leidub konservide riiulis)

4 spl oliiviõli

2-4 spl tahiinit (seesamiseemnepastat)

1 tl jahvatatud vürtsköömneid

1-2 küünt peenestatud/pressitud küüslauku

1 sidruni mahl

Sool, pipar

Tee nii:

Vala kikerhernestelt vedelik ära ja pese neid sõelal külma veega. Pressi kikerherned kahvliga või saumikseriga pudruks. Lisa ülejäänu. Tahiini ja vürtsköömnete lisamisel ole ettevaatlik ja lisa esialgu väiksem kogus kui ette nähtud, seejärel lisa neid vastavalt maitsele juurde. Segu peaks tulema kreemjas pasta, mis säilib külmikus suletud anumas vähemalt nädala.

Sobib süüa dipikastmena koos porgandi, kurgi, paprika vms aedviljakangidega. Samuti on sobilik serveerida ka leivaga, sepikuga, lavaššiga või pita leivaga.

Head isu!

Täna, oma järjekordsel porgandi-paprika-hummuse-kohvipausil olles mõtlesin, et ehk on veel neid, kes püüavad end (veelgi enam) juurviljade poolele meelitada ja ehk on minu “suurest avastusest” kellelegi kasu. Hummus on muidugi nii spetsiifilise maitsega, et kui kikerherned ei maitse, siis pole loota, et ka hummus maitseb. Kaspar on selles osas alla andnud, et salatile enam ammu vastu ei puikle ja kui olen porgandikangid kaussi valmis lõikunud, siis on ta kärmesti jaol, mis on muidugi väga tore. Ühel päeval otsustas ta ka ettevaatlikult oma porgandikangi hummusele tutvustada,väga  ettevaatlikult, vaevu hummust porgandiga riivates. Vanale heale hapukoore-dipile ei olevat sellest õiget vastast. Jääme siinkohal eriarvamustele ja kui hummus ei meeldi, siis sellisel juhul ei tee paha ka juurviljakangide juurde 1-2tl vana head hapukoore dippi kasutada, põhiline, et kastme osa liiga suureks ei läheks ja juurviljad ikka kõhtu rändavad.

Tervislikku nädalalõppu!

Maile

Kui kõik on jälle endine… või kas ikka on?

Teate seda tunnet kui teil on nii tugev nohu, et hingata on raske ja pea kumiseb? Ja siis mõtlete kui iseenesestmõistetavalt te võtsite aega kui sai rahulikult läbi nina hingata? Sellistel hetkedel annaks mida iganes, et kõik oleks jälle normaalne ja tavapärane. Reedel läksime Kaspari kontoris tööl (nagu juba viimasel väga mitmel kuul on tavaks saanud) ja õhtul oli plaanis esimest korda trenni minna üle mitme nädala peale haigusesaagat. Ka pühapäeval läksime uuesti trenni ja täna hommikul on tunne, nagu kõik mu lihased oleksid teerulli alla jäänud. Täiesti jube, kuidas vorm võib kolme nädalaga taanduda nii, et lihased lausa oigavad valu käes peale tegelikult täiesti tavapärast trenni. Jooksulindil tundsin, kuidas võhm on taandunud sellise kiirusega, et pidin lausa kaks korda kontrollima, kas olen lindi kiiruse ikka õigesti seadnud (tundus kuidagi maru kiire). Kõik oli õige, ma ise ei jõudnud lihtsalt sammu pidada. Oh, well!

Jällegi, tegemist võib olla ka vanadusega. Reede õhtul vaatasime telekat ja mul vajus kell 23.30 silm totaalselt kinni. Ma ei tea mille peale ehmusin üles ja vaatasin Kasparile otsa:”Kas me olema vanurid või mis siin õigupoolest sünnib?” Ülikoolis sai alles kell 1 öösel peole mindud, kell 5 koju taarutud ja seda keset nädalat + nädalavahetustel ja hommikul pidi kooli/tööle minema- no problem! Nüüd ei suuda silmigi lahti hoida… kodus. Ühesõnaga otsustasime, et järgmine reede läheme välja isegi kui peame tikuga need silmalaud üleval hoidma. Oh seda õndsat eitust iseenesele.

Laupäeval põõnasime kaua, sest noh, reede õhtul oli ju raske vaevaga vaata, et südaööni üleval oldud. Võtsime oma päevituslinad ja loivasime alla aeda päevitama. Ilm oli kuum ja see tundus ainuke mõistlik otsus olevat. Siinsed inimesed ei päevita eriti ja seda enam oli mu imestus suur kui aeda kogunes päris arvestatav hulk inimesi. Kuna suur aed on ikka veel remondis ja suletud, siis peab kogu majarahvas väiksemasse aeda ära mahtuma. Siiani pole õnneks päevitustoolide pärast rüseluseks läinud.

Laupäeva teises pooles uudistasime kaubanduses kindla plaaniga paar konkreetset asja osta. Tagasi tulime ikka mitme kilekotiga. Mingil hetkel ütlesin ise riiulite vahel Kasparile, et mingu ta ruttu oma pükse proovima ja lähme ära, sest muidu ma võin endale veel midagi ilusat leida ja samal hetkel oli keegi laotanud imearmsad püksid täpselt mu ninaette riiulile. Andsin jalgadele valu ja kiirustasin sealt ära, sest ma juba hoidsin käes paari pükse ja kleiti, mis istusid selga kui valatult. Niisiis, kui Kaspar väljus proovikabiinist, siis mõtlesime kiirelt endale mingi vabanduse mille puhul on tarvilik end uute hilpudega premeerida ja suundusime kassasse, endal suud kõrvuni ja maru hea olla.

Kuna ilm oli tõesti taevalik, siis haarasime külmad joogid ja suundusime parki. Võtsime murule istet ja vaatasime inimesi. Korraga tundus meile, et midagi hakkab toimuma. Kõikjal olid noored naised kaunite kleitidega ja mehed ülikondadega ning tohutu pildistamine läks lahti. Muidugi! Ameerika filmidest olete kindlasti tuttavad prom night või prom season fraasidega ehk siis tegemist oli abiturientide balliga, mis on siinmail väga suur asi. Ilmselt toimus suur sündmus pargi lähedal. 

 Pildistasin salaja võõraid inimesi:

Täpselt 10 aastat tagasi käisime ka ise Kaspariga abiturientide ballil. Valmistusime selleks ikka üsna tõsiselt ja võtsime eelneva kahe aasta jooksul tantsukursuseid, et kõik tša-tšad ja rumbad oleksid selged kui seebivesi. Hilisematel juubelitel jms pidustustel on need tantsukursused end ikka kuhjaga ära tasunud.

Nädalavahetusega tunduski, et kõik on loksunud taaskord paika just nii nagu oli enne. Kui välja arvata mu lihasvalu täna hommikul, mis andis märku sellest, et füüsiline vorm kaob kiiremini kui tahaks tunnistada kui ikka mitu nädalat trenni ei tee ja selles mõttes vist ikka ei ole enam nii nagu vanasti?!

Kaunist nädalat!

Maile

Vahekokkuvõtted

Aastavahetusel seadsin endale uued eesmärgid (sellest kirjutasin SIIN), nagu teen igal aastal. Eesmärkide seadmisel puutusin kokku erineva infoga, kus soovitati jooksvalt aasta vältel nii eesmärgid kui saavutatu üle vaadata. See, kui sageli neid üle vaadata, on ilmselt igaühe enda otsustada, soovitusedki olid väga erinevad nt korra kvartalis (et kui libastuda, siis on võimalus nö joonele tagasi saada) või 2-3x aasta jooksul, et asjadel lihtsalt silm peal hoida ja endale meelde tuletada, kas ollakse ikka endiselt eesmärkide suunas õigel teel. Mõtlesin isegi sel aastal uut lähenemist proovida ja erinevalt varasemast, kus alles detsembri lõpus vaatan eelnevalt püstitatud eesmärkide täitmise/mittetäitmise üle, otsustasin sel aastal seda teha ka jooksvalt.

Märkmatult on 1/3 aastast möödas ja see tundub olevat juba hea aeg vahekokkuvõtete tegemiseks. Seadsin endale selleks aastaks kolm eesmärki:

1)      Avaldada teadusartikkel

2)      Läbida aastaga 2600km (kondimootoriga, mitte auto või lennukiga, isegi rattasõitu ma ei arvesta siia. See 2600km on kõndides ja/või joostes läbimiseks seatud eesmärk.)

3)      Reisimine/elu nautimine

Esimene eesmärk ei ole veel täidetud, aga on töös. Hetkel on üks artikkel ajakirja saadetud ja ootan vastust ning teine on töös. Seega seda eesmärki täidan nii, kuidas suudan ja hinnaalandust endale ei tee.

Teine eesmärk on vahekokkuvõtteid tehes täiesti järjel. Aastaga soovin kokku koguda 2600km, millest 4 kuuga (1.jaanuar-1.mai) on koos 901,86km ehk siis 34,68% 2600-st. Arvestades seda, et 4 kuud moodustab aastast 33,33%, siis on ka selle eesmärgi poole püüdlemine hetkel kenasti järje peal. Püüan liikuda igas päevas sutsakas rohkem kui 7km ja nii tulevad nädala kilomeetrid kenasti kokku. Nendel nädalatel/päevadel, millal ei õnnestu eesmärki saavutada, olen end siis järgnevatel päevadel/nädalal rohkem piitsutanud, et eesmärk saaks täidetud ja liiga suurt auku sisse ei tuleks. Ei midagi kontimurdvat, lihtsalt tuleb end igal õhtul 1-1,5h liigutada, sest kontoritööd tehes sammud täis ei tiksu.

Kolmas eesmärk on samuti päris kenasti töös. Nelja kuu jooksul oleme teinud kaks mõnusat reisi – üks New Yorki ja teine Washingtoni. Elu naudime igal juhul ka kodus olles. Oleme väga palju jalutama hakanud. Kuna minu halvenenud tervis ei ole lubanud mitu nädalat trennisaali seestpoolt näha, siis on ka Kaspar solidaarne olnud ja üsna sageli tahtnud hoopis jalutama minna. Jalutamine on mõnus, siis saab kõik maailma asjad ära arutada ja ilma nautida. Ilma nautimisega on varsti muidugi üsna kitsas käes, sest kuumus hakkab võimust võtma ja ilma joogipudelita enam toast väljuda ei saa. Mulle iseenesest kuumus väga meeldib, aga ühel hetkel (umbes juuni alguses kui temperatuurid hakkavad +34 kraadi künnist igapäevaselt ületama) läheb asi päris karmiks ja siis peab selle ilma nautimisega väga tark ja ettevaatlik olema, et endale mitte liiga teha. Tegin tänase seisuga ilmateatest pilti, et saaksite hetkel toimuvast parema ülevaate:

Palju häid filme oleme samuti ära vaadanud ja vabal ajal lihtsalt lebotanud, nädalavahetusel aias end päikese käes praadinud jms. Teate, sellised väikesed asjad, aga kui seltskond on hea, siis mis sa hind veel ihkad?!

Kes tegid samuti plaane ja seadsid eesmärke käesolevaks aastaks, visake neile pilk peale ja kui olete rajalt pisut kõrvale kaldunud, siis pole sugugi hilja end reele tagasi upitada 😊

Maile

Head uudised

Tellisin lõuna paiku uberi, et ninakirurgi vastuvõtule sõita ja kuulda uudiseid, mis on loodetavasti head. Uberijuht oskas inglise keeles vaid Hello! (Tere!) öelda ja see oli ka kõik. Vabandas juba hispaania keeles, et ta muud ei oska. Ma võtsin kogu oma julguse kokku ja hakkasin temaga hispaania keeles rääkima. Ütlesin, et mu oskused on küll väga piiratud, aga primitiivsel tasemel saan asjadest ikka aru ja suudan ka ise rääkida. Lõpuks kujunes nii, et vestlesime terve tee ja mul pole aimugi kuskohast ma need sõnad ja laused välja võlusin. Kogu olukord oli täiesti pingevaba ja jutt lihtsalt tuli. Uberijuht küsis kui kaua ma olen keelt õppinud või kas olen elanud hispaaniakeelses keskkonnas, et mu keel olevat väga hea (ilmselge liialdus). Tegelikkuses on asi aga nii, et mul on rääkimise ees kohutav hirm. Korra oli olukord, kus uberdasime Kaspariga koos ja autos oli väga külm. Taaskord ei osanud autojuht sõnagi inglise keelt ja Kaspar palus, et ma ütleksin hispaania keeles, et ta konditsioneeri vähendaks. Minul oli aga mälus täielik valge leht ja ma ei suutnud midagi öelda. Kogusin end mitu head minutit enne, kui sellest üle sain ja palve autojuhile edastasin, mille peale viimane muidugi ette ja taha vabandama hakkas, et ta inglese keeles sellest aru ei saanud. Ja nii on minuga koguaeg! Ma ei julge rääkida ja see on täiesti jabur! Täna oli aga… ma ei saanud isegi aru, mis see täna oli, ma lihtsalt hakkasin rääkima ja ma sain kõigest aru, mida tema rääkis ja see oli nii hea tunne! Loodan siiralt, et see julgusesööst vaid ühekordne polnud.

Arsti kabinetti jõudes juhatati mind ilma pikema jututa CT scan ruumi, kus tehti põhimõtteliselt magneetiline-ruumiline pilt minu peast, et näha mis olukord mu siinustega on. Elus esimest korda sain antibiootikumidega põletikust võitu - USKUMATU! Arst oli küll pisut murelik ja näitas pilti ka mulle, kus paremal poolel olevat käigud siiski väga väikesed, mis võib viia õige pea uue põletikuni, aga mina olin siiski meeletult õnnelik. Praeguseks on põletik võidetud ja enne kui tõepoolest karjuvat vajadust pole, siis ma uue operatsiooni järgi ei torma.

Arstilt lahkudes sain tegelikult isegi veel ühe hea uudise. Olime Kaspariga eelnevalt kodus välja uurinud kui palju sellise uuringu eest peame ise tasuma ja kui palju katab ravikindlustus (teadsin juba ette, et CT scan on vajalik). Meie olime valmis korralikuks hoobiks rahakotile ja selgus, et oma osalus oli $113, mis on kõvasti vähem kui olime esialgselt arvestanud, seega saime ühel päeval lausa kaks head uudist.

Teisipäevad on tavaliselt üsna kehvakesed- pikk töönädal on alles ees ja lõppu ei paista veel kuskilt tulevat, aga täna ma naudin teisipäeva ja miks ei peakski? Poolest päevast saad imetoredaid uudiseid ja õhtul ootab ees majapidu, kus lubatakse suuremates kogustes torti ja muid maiustusi – läheb tähistamiseks!

Ilusat nädalat!

Maile

Haigus

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi, mis on mind arvutist mõned nädalad eemal hoidnud. Kui naasesime Washingtonist, siis tundsin, et imelik on olla, nägu tuikas kuidagi veidralt. Olime mõlemad väga väsinud reisist ja ei jaksanudki sellele suuremat tähelepanu pöörata. Esimesel ööl kodus tagasi ärkasin meeletu valu peale kell 1 öösel üles. Mul oli tunne, et keegi on õhupalli mu pea sees täis puhunud ja see ei mahu sinna enam ära. See ettekujutus võib tunduda ehk pisut koomiline aga asi oli naljast väga kaugel. Valu oli terav ja intensiivne ning ma teadsin sellel samal hetkel, et pean tegutsema ja kiiresti. Proovisin oma mõtted koondada ja esimene asi, mis mulle pähe tuli oli otsida jäme sool ja see potis ära kuumutada, seejärel sool sokki valada ja kuum sool enda põsesarnale panna. Selline vanarahva meditsiin ei ravi otseselt, aga see leevendab nii kauaks valu, kuniks sool on kuum. Midagi hullemaks see ka ei tee. Kui näovalu on jõudnud punkti, kus mõtlemine on halvatud, siis otsid igasugust lahendust, mis tooks KOHEST leevendust. Järgmine mõte oli leida valuvaigisteid. Õnneks on meil kodus väga suur apteegisahtel, nagu eestlastele ikka kohale. Teate ju küll – haigused saabuvad keset ööd ja selleks on juba parem olla ette valmistunud.

Kahjuks selle stenaariumi juures valuvaigistid ei mõju ja hommikuks olin jõudnud punkti, kus selgelt mõtlemine oli väga keeruline ülesanne. Kaspar tegi esimese asjana meile kohaliku perearsti ning proovis kiiresti mulle aega kirja saada. Kahjuks lubati esmast aega alles kahe päeva möödudes, mis mulle kuidagi ei sobinud. Nagu ikka, siis Merliis teadis täpselt, mida kriisiolukorras teha (mida ma siin küll ilma temata teeksin?!) Ehk siis on olemas keskkond, kuhu end registreerida ja kus on olemas väga suur hulk arste kõikidelt erialadelt. Registreeru end aga keskkonda ära, sisesta suunakood, mis määrab sinu läheduses olevad arstid ja ning sisesta tervisekindlustuse andmed, mis aitab omakorda valida arstid, kes on seotud sinu tervisekindlustusega.

Tervisekindlustus on siin suur teema. See on ka peamine põhjus, miks otsustasin üldse oma haigusest kirjutada - et avada Ameerika meditsiinilise abi kättesaadavuse tausta. Oleme ju kõik kursis infoga, et Ameerikas on arstiabi hingematvalt kallis ja parem on arstile oma nina üldse mitte näidata. Siin puudub “tasuta” ravikindlustus ja iga liigutuse eest tuleb maksta ja palju. Võtan siinkohal tuure maha ja alustan päris algusest, et kogu seda infopundart pisut arusaadavamaks harutada.

Päris alustuseks ütlen, et kirjeldan olukorda enda vaatenurgast. Nagu teame, siis Eestis kehtib ravikindlustussüsteem, kus tervisekindlustust rahastatakse töötavate inimeste teenitud palgast ehk siis sotsiaalmaks (33% inimese välja teenitud brutopalgast, millest 13% läheb ravikindlustusele), mida inimene isegi oma palga juurde ei arvesta, sest see võetakse palgast ära juba enne kui palk inimese kontole jõuab. Järgnevalt, kui on vaja arstiabi, siis on need summad piltlikult öeldes juba eelnevalt tasutud. 

Ameerika süsteem on väga lihtsalt võttes vastupidine. Ehk siis üks põhjus, miks siin palgad on pisut suuremad on kindlasti selles, et palgast läheb küll teatud (erinev iga tervisekindlustuse juures) % tervisekindlustuseks ja teise ning suurema % maksab sellest töötandja, siis siiski see pole nii suur osa, nagu Eestis tasutud sotsiaalmaks ja see suurem osa jääb sulle ka palgana kätte. See viib aga olukorrani, et kui on vaja arstiabi, siis tuleb selle eest mingi osa endal tasuda (ülejäänu maksab tervisekindlustus, mida sa ise ja tööandja igakuiselt nagunii tasute). Tervisekindlustused on samuti väga erinevad ja sõltuvad töökohast. Erinevatel töökohtadel on erinevad tervisekindlustused ja sinna endal suurt polegi midagi peale hakata. Meil läks selle osaga lausa suurepäraselt ja tuli välja, et Kaspari töökoht pakub ühte parimat tervisekindlustust, mis saada on. Sealjuures laieneb tervisekindlustus ka abikaasale, kes ise näiteks ei tööta, mis viib meid omakorda selleni, kuidas saab Ameerikas olla niivõrd palju koduperenaisi, kes ametlikult tööl ei käi – neil on kehtiv tervisekindlustus abikaasa töö tõttu ja nad ei pea selle pärast ekstra muretsema. 

Mida see hea tervisekindlustus siin siis tähendab? Toon mõned näited: a) fikseeritud visiiditasu ükskõik, mis arsti külastades, milleks on meie puhul $30; b) meie tervisekindlustus lubab ükskõik millisele spetsialistile aega saada ilma perearsti saatekirjata, mis on väga mugav; c) välja on toodud terve nimekiri teenustest ja summadest, mida tuleb nende teenuste/uuringute saamisel ise tasuda ja mis osa tasub kindlustus; d) tervisekindlustusest olenevalt laienevad suured soodustused retseptiravimitele jne. Lühidalt: arstil käimine on kallis, aga mitte nii kallis kui olin esmalt kartnud ja kui häda on ikka käes, siis tuleb minna ükskõik, kui palju selle eest küsitakse. 

Niisiis tulles oma loo juurde tagasi. Oli esmaspäeva hommik ja perearst lubas aega alles neljapäevaks, seega registreerisin end Merliisi soovitatud keskkonda ja otsisin välja ninakirurgi kontaktid ja registreerisin end erakorralisele vastuvõtule samaks päevaks. Tellisin elus esimest korda endale ise uberi ja kihutasime arstile. Mul polnud aimugi, mis linnaosas ma olen ja kõik oli korraga võõras ja hirmutav. Sisenesin suurde majja, mille peale oli kirjutatud suurelt ja selgelt, et tegemist on Houstoni siinuste(põskkoobaste) kliinikuga – olin õiges kohas. Esitasin registratuuris oma dokumendid ja kui kena neiu oli mõnda aega mu tervisekindlustuskaarti uurinud, siis teatas ta suure naeratuse saatel, et küll mul on ikka hea ravikindlustus, mis tähendab, et peale teatud kindlate uuringute on pm kõik muu tasutud. Noh, tore uudis seegi. Maksin oma visiiditasu ära ja oligi aeg kabinetti astuda.

Need kabinetid on mulle enam kui tuttavad. Keset tuba asub patsiendi tool ja kõik instrumendid, mis seda tooli ümbritsevad on vähemal või rohkemal määral pikad ja teravad, sest kõik need peavad mahtuma ninaaukudest sisse ja juba tundsin, kuidas mul seest õõnsaks läks ja kõik keerlema hakkas. Istusin ruttu maha. Olin eelnevalt kodus järgi uurinud oma kaalu naeltes (pounds)  ja pikkuse jalgades (feet) ja tollides (inches), sest siin ju meie süsteemi ei tunnistata ja parem on olla ette valmistunud. Ladusin oma andmed medõele letti ja jäin doktorit ootama. Arst sisenes kabinetti, tutvustas end viisakalt ja palus, et oma murest räägiksin. Kirjeldasin olukorda ja avasin kogu info oma põskkoobaste ajaloo kohta. Arst istus ja kuulas ja tegi mu inglise keele kohta väga kena komplimendi. Kahjuks jäi see ainsaks toredaks uudiseks sellel päeval. Selgus, et mul on väga tõsine siinuste põletik ja vajalik on võtta antibiootikume. 

Loodetavasti on lugejate seas valdav enamus neid, kes pole sõna siinus (rahvakeeli põskkoobas), ealeski varem kuulnud ja veelgi vähem on sellega mingit negatiivset kokkupuudet. Toon siia illustreeriva pildi, et sellest põletikust natuke parem ülevaade anda. Vasakul pildil võib näha täiesti terveid ja avatud siinuseid, kus õhk käib imeliselt läbi ja kõik on korras. Paremal pildil vaatavad vastu minu siinused - turses, õhk ei käi läbi, mis tekitabki hea keskkonna bakteritele, mis omakorda tekitavad põletikku ja meeletut näovalu. Need säbrulised ninakäigud on viimase kolme operatsiooniga maksimaalselt laiaks opereeritud ent siiski tegi Washingtoni külm tuul mulle 1:0 ja siin me siis nüüd oleme.

Võite ette kujutada õudu, mis mind valdas. Ütlesin arstile, et mu põletikud on möödunud siiani vaid operatsiooniga ja mitte ükski pole lihtsalt ravile allunud, olen paanikas. Arst oli ääretult meeldiv ja selgitas kõike väga rahulikult ja ütles, et võtame ühe sammu korraga ja vaatame olukorda peale antibiootikumide võtmist uuesti (ehk siis tõde selgub homme!)

Enne kui seadsin sammud kodu suunas küsis arst, et mis mind üldse Houstonisse toob ja kust ma pärit olen. Ta teadis väga hästi, kus Eesti asub ja mis kliima seal on. Arst vaatas mind ja ütles, et Houston pole kahjuks siinuste probleemidega parim valik, sest siin on sageli õhuniiskuse tase väga kõrge. Mis siis on parim valik? California.

Maile