Teate seda tunnet kui teil on nii tugev nohu, et hingata on raske ja pea
kumiseb? Ja siis mõtlete kui iseenesestmõistetavalt te võtsite aega kui sai rahulikult
läbi nina hingata? Sellistel hetkedel annaks mida iganes, et kõik oleks jälle
normaalne ja tavapärane. Reedel läksime Kaspari kontoris tööl (nagu juba
viimasel väga mitmel kuul on tavaks saanud) ja õhtul oli plaanis esimest korda trenni
minna üle mitme nädala peale haigusesaagat. Ka pühapäeval läksime uuesti trenni
ja täna hommikul on tunne, nagu kõik mu lihased oleksid teerulli alla jäänud.
Täiesti jube, kuidas vorm võib kolme nädalaga taanduda nii, et lihased lausa
oigavad valu käes peale tegelikult täiesti tavapärast trenni. Jooksulindil tundsin,
kuidas võhm on taandunud sellise kiirusega, et pidin lausa kaks korda
kontrollima, kas olen lindi kiiruse ikka õigesti seadnud (tundus kuidagi maru
kiire). Kõik oli õige, ma ise ei jõudnud lihtsalt sammu pidada. Oh, well!
Jällegi, tegemist võib olla ka vanadusega. Reede õhtul vaatasime telekat
ja mul vajus kell 23.30 silm totaalselt kinni. Ma ei tea mille peale ehmusin
üles ja vaatasin Kasparile otsa:”Kas me olema vanurid või mis siin õigupoolest
sünnib?” Ülikoolis sai alles kell 1 öösel peole mindud, kell 5 koju taarutud ja
seda keset nädalat + nädalavahetustel ja hommikul pidi kooli/tööle minema- no
problem! Nüüd ei suuda silmigi lahti hoida… kodus. Ühesõnaga otsustasime, et
järgmine reede läheme välja isegi kui peame tikuga need silmalaud üleval hoidma.
Oh seda õndsat eitust iseenesele.
Laupäeval põõnasime kaua, sest noh, reede õhtul oli ju raske vaevaga
vaata, et südaööni üleval oldud. Võtsime oma päevituslinad ja loivasime alla
aeda päevitama. Ilm oli kuum ja see tundus ainuke mõistlik otsus olevat.
Siinsed inimesed ei päevita eriti ja seda enam oli mu imestus suur kui aeda
kogunes päris arvestatav hulk inimesi. Kuna suur aed on ikka veel remondis ja
suletud, siis peab kogu majarahvas väiksemasse aeda ära mahtuma. Siiani pole
õnneks päevitustoolide pärast rüseluseks läinud.
Laupäeva teises pooles uudistasime kaubanduses kindla plaaniga paar
konkreetset asja osta. Tagasi tulime ikka mitme kilekotiga. Mingil hetkel
ütlesin ise riiulite vahel Kasparile, et mingu ta ruttu oma pükse proovima ja
lähme ära, sest muidu ma võin endale veel midagi ilusat leida ja samal hetkel
oli keegi laotanud imearmsad püksid täpselt mu ninaette riiulile. Andsin
jalgadele valu ja kiirustasin sealt ära, sest ma juba hoidsin käes paari pükse
ja kleiti, mis istusid selga kui valatult. Niisiis, kui Kaspar väljus
proovikabiinist, siis mõtlesime kiirelt endale mingi vabanduse mille puhul on
tarvilik end uute hilpudega premeerida ja suundusime kassasse, endal suud
kõrvuni ja maru hea olla.
Kuna ilm oli tõesti taevalik, siis haarasime külmad joogid ja suundusime
parki. Võtsime murule istet ja vaatasime inimesi. Korraga tundus meile, et
midagi hakkab toimuma. Kõikjal olid noored naised kaunite kleitidega ja mehed ülikondadega
ning tohutu pildistamine läks lahti. Muidugi! Ameerika filmidest olete kindlasti
tuttavad prom night või prom season fraasidega ehk siis tegemist
oli abiturientide balliga, mis on siinmail väga suur asi. Ilmselt toimus suur
sündmus pargi lähedal.
Pildistasin salaja võõraid inimesi:
Täpselt 10 aastat tagasi käisime ka ise Kaspariga
abiturientide ballil. Valmistusime selleks ikka üsna tõsiselt ja võtsime
eelneva kahe aasta jooksul tantsukursuseid, et kõik tša-tšad ja rumbad oleksid
selged kui seebivesi. Hilisematel juubelitel jms pidustustel on need
tantsukursused end ikka kuhjaga ära tasunud.
Nädalavahetusega tunduski, et kõik on loksunud taaskord paika just nii
nagu oli enne. Kui välja arvata mu lihasvalu täna hommikul, mis andis märku
sellest, et füüsiline vorm kaob kiiremini kui tahaks tunnistada kui ikka mitu
nädalat trenni ei tee ja selles mõttes vist ikka ei ole enam nii nagu vanasti?!
Kaunist nädalat!
Maile
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar