Õnnelik õnnetus

Nagu lubatud, siis reede õhtul läksimegi välja. Tähistasime Kaspari edusamme tööl ja nautisime imelist ilma. 

Nii möödus reede õhtu vaid ühe silmapilguga ja enne kui arugi saime, oli käes laupäev. Ajasin pannkookide lõhna peale silmaluugid lahti ja vedasin end kööki. Kaspar on hommikusöökide osas igal nädalapäeval väga tubli ja igal laupäeval on meie majas alati pannkoogid. See on meil juba selline traditsioon sellest ajast kui siia kolisime. Minu poolest võib see vabalt veel vähemalt 86 aastat nii olla.

Peale hommikusööki jäin kööki koristama ja Kaspar läks autole järgi, sedapuhku siis üsna kodu lähedale. Üsna käbedalt olimegi valmis kodust lahkuma. Kaks kotti oli rannariiete ja vahetusriietega varustatud, sest plaan oli päeva teises pooles Yangidele külla sõita. Nad palusid, et me nii sportlikumad riided kui ka rannavarustuse kaasa haaraks, sest tulevat aktiivne pärastlõuna- meile sobib! Hommikupoolikul tuulasime pisu poodides oma nimekirjadega ja juba oligi aeg kiire söök haarata ja auto Richmondi poole pöörata, kus elavad Yangid. Haarasime lõunasöögiks kiire võileiva ja tellimust esitades tegi teenindaja silmad suureks, et milline naljakas aksent meil on ja kust me ikka pärit oleme. Oh, well! Kuuldavasti on meile "eurooplane" otsaette kirjutataud nii aksendi kui värvilise riietusstiili pärast.

Yangide juurde oli tore saabuda. Meid võeti suure rõõmu ja laiade naeratustega vastu ja tutvusime ka Jinyi vanematega, kes olid Hiinast külla sõitnud. Hoolimata sellest, et me ei saa endiselt hiina keelest mitte midagi aru, siis kõrv on selle keele kõlaga imelikul kombel juba pisut harjunud isegi.

Niisiis kreemitasime end sisse, katsime pead mütsidega, varusime kaasa mitu veepudelit ja liikusime tenniseväljaku poole. Tegemist oli minu elu esimese tennisemänguga ja olles lõpuni aus, siis ma olen sellel alal ikka väga kehv. No ikka nii kehv, et vähemalt pooltel kordadel ma ei suutnud reketiga isegi palli tabada, rääkimata siis must. Teised olid kõvasti osavamad. Lõbus oli meil kõigil sellegipoolest ja päevasammud said kenasti väljakul täis sammutud.

Püüan pallile pihta saada, aga kuidagi ei õnnestu:

...no mitte kuidagi ei õnnestu!

 Jinyi ja Kaspar olid väga osavad:

Peale tennisemängu suundusime koju jahtuma, arbuusi sööma ja siis vahetasime riided rannariiete vastu. Nende piirkonnas on community pool ehk siis selle piirkonna elanikele mõeldud Bassein, kus tegutsevad ka vetelpäästjad. Lastele on seal lausa omaette väike veepark ja suurematele siis suurem bassein. Basseini ääres oli palju rahvast ja muidugi palju lapsi. Seega lastega peredele ideaalne- madal lastebassein erinevate atraktsioonidega ja aktiivselt vees olevad vetelpäästjad. Kuna meil lapsi ei ole, siis pisut rahulikemates tingimustes kodubasseinis lebotamine on vast rohkem meelepärasem, aga seal oli ka omamoodi tore olla. Me polnud sellises community pool´is varem käinudki.

Nagu pildilt näha, siis vetelpäästja on lastebasseinis lausa aktiivselt vees:

Yangide koju tagasi jõudes olid kõigil kõhud nõrkemiseni tühjad ja dušši alt väljudes tundsin juba, kuidas mõnusad lõhnad levivad köögi poolt. Vanemad olid juba õhtusööki valmistanud samal ajal kui meie rannamõnusid nautisime. Ja oh kus see oli alles õhtusöök! Paremaid ribisid pole me Kaspariga veel eales varem saanud! Sõime end ümmarguseks, nagu pallid ja mõne aja möödudes hakkasimegi kodu poole tagasi veerema. Hilisõhtul tegin veel kodus kooki, sest pühapäeval ootas ees külaskäik järgmiste sõprade juurde.

Jinyi ja Elina:

Pühapäeva hommikul plaanisime samuti pisut poodides tuulata, sest auto olemasolu annab hea võimaluse ka kodust kaugemal kaubandust kaeda. Mingil hetkel vaatasime kella ja pagan, jälle jääme hiljaks! Jube tigedad olime enda peale, sest 99% kordadest me jääme Merliisi ja Jeffi juurde hiljaks ja see on juba piinlik. Andsin Merliisile teada, et jälle hilineme ja hakkasime nende poole sõitma. Keerasime suurelt teelt maha ja otsustasime mööda külavaheteid minna (siiski asfalteeritud kahepoolse liiklusega suured maanteed). Vihma muudkui sadas ja korraga hakkas meie auto libisema. Libises ikka nii, et olime juba kergelt vastassuunavööndis ja külg muudkui surus ette. Kaspar suutis siiski auto üle kontrolli taastada ja oma sõiduritta tagasi saada. Samal hetkel märkasime, et meile tuli vastu auto, kes suutis samuti õnneks pidurdada. See oli napp pääsemine ja olime mõlemad šhokis. Liikusime teokiirusel edasi.

Umbes 2km möödudes hakkasime lähenema üsna laugele kurvile. Nägime, et meile tuleb vastu päris suurel kiirusel auto, kes kaldus juba vastassuunavööndisse ja korraga oli ta juba küljega meie suunas ja ta muudkui tuli ja tuli….kahe sekundi jooksul käis mul pool elu silme eest läbi ja mõtlesin, et see auto tulebki nüüd meile otsa ja siin pole enam mitte midagi teha. Järgmise sekundi murdosa jooksul oli vastutulev auto teelt väljas ja põrutas juhipoolse küljega otse elektriposti. Mats oli nii vali, et ma võpatasin. Peatasime samal hetkel oma auto ja Kaspar valis juba 911. Jooksin õnnetusse sattunud auto poole. Mõne sekundi jooksul käis mu peast läbi mitukümmend mõtet- äkki nad on teadvuseta? Äkki seal on väikesed lapsed? Äkki sealt elektriposti otsast lendab midagi ohtlikku neile kaela? Äkki see auto plahvatab? – ja juba olingi auto juures.  

Autos oli üks 47a naine, kes oli teadvusel aga täielikus šhokis. Küsisin, kas ta on kuskilt vigastatud ja kas kuskil on tugevat verejooksu. Ta viipas ainult käega, suutmata ikka veel midagi öelda. Läksin naisele päris lähedale, et vaadata, mis olukord on. Naine oli üleni klaasikildudega kaetud ja endiselt täielikus šhokis. Kaspar rääkis ikka veel päästeametiga, kes mingil põhjusel arvas, et meie esitatud aadressi polegi neil üldse olemas. Lõpuks nad siiski tuvastasid, et see aadress on olemas ja saatsid abi teele.

Teisel pool teed olid eramajad ja ukse vahelt piilusid inimesed. Mitte keegi ei tõtanud appi. Olime vähemalt 5 minutit kannatanu juures enne kui maja juurest tuldi küsima, kas on abi vaja. Olin hämmingus. Sa näed, et inimene põrutab autoga vastu posti ja sa ei tule isegi vaatama? Ütlesin, et jah, naine on vaja autost välja saada aga uks on vaja enne lahti saada. Kaks meest kangutasid jõuga ukse lahti ja kannatanu tuli iseseisvalt autost välja. Majaelanikud taandusid taaskord oma turvalisse koduhoovi. Kannatanud naine jäi meie juurde ja kutsusime ta enda autosse istuma senikauaks kui abi saabub. Kartsin, et ta minestab sinnasamasse. Abi saabus u 10-15 minutiga ning kiirabi tulekuga hakkas vaene naine ohjeldamatult nutma. Mul oli temast nii kahju, et seda on isegi raske kirjeldada. Korraga mulle meenus, et nägin ta auto esiistmel käekotti. Tormasin uuesti posti küljes oleva auto poole ja haarasin sealt naise käekoti. Arvasin, et kui naine viiakse otsejoones kiirabisse, siis tal oleks kindlasti oma kotti vaja. Kuidagi rohkem me aidata ei osanudki. Päästeamet rääkis meiega veel põgusalt ja tänas, et auto peatasime ja abi kutsusime. 

Sõitsime edasi Merliisi juurde justkui aegluubis, terve mu sisikond värises ja ainuke, millele ma suutsin mõelda oli toosama naine – nii temal kui ka meil olid kõik kaitseinglid sel hetkel autos, sest kogu see olukord oleks võinud hoopis teisiti lõppeda, aga õnneks ei lõppenud.

Ohutut liiklemist!

PS! Vihmane asfalt oli eile võrdväärne jäärajaga, ärge alahinnake seda libedust!

Maile