Haigus

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi, mis on mind arvutist mõned nädalad eemal hoidnud. Kui naasesime Washingtonist, siis tundsin, et imelik on olla, nägu tuikas kuidagi veidralt. Olime mõlemad väga väsinud reisist ja ei jaksanudki sellele suuremat tähelepanu pöörata. Esimesel ööl kodus tagasi ärkasin meeletu valu peale kell 1 öösel üles. Mul oli tunne, et keegi on õhupalli mu pea sees täis puhunud ja see ei mahu sinna enam ära. See ettekujutus võib tunduda ehk pisut koomiline aga asi oli naljast väga kaugel. Valu oli terav ja intensiivne ning ma teadsin sellel samal hetkel, et pean tegutsema ja kiiresti. Proovisin oma mõtted koondada ja esimene asi, mis mulle pähe tuli oli otsida jäme sool ja see potis ära kuumutada, seejärel sool sokki valada ja kuum sool enda põsesarnale panna. Selline vanarahva meditsiin ei ravi otseselt, aga see leevendab nii kauaks valu, kuniks sool on kuum. Midagi hullemaks see ka ei tee. Kui näovalu on jõudnud punkti, kus mõtlemine on halvatud, siis otsid igasugust lahendust, mis tooks KOHEST leevendust. Järgmine mõte oli leida valuvaigisteid. Õnneks on meil kodus väga suur apteegisahtel, nagu eestlastele ikka kohale. Teate ju küll – haigused saabuvad keset ööd ja selleks on juba parem olla ette valmistunud.

Kahjuks selle stenaariumi juures valuvaigistid ei mõju ja hommikuks olin jõudnud punkti, kus selgelt mõtlemine oli väga keeruline ülesanne. Kaspar tegi esimese asjana meile kohaliku perearsti ning proovis kiiresti mulle aega kirja saada. Kahjuks lubati esmast aega alles kahe päeva möödudes, mis mulle kuidagi ei sobinud. Nagu ikka, siis Merliis teadis täpselt, mida kriisiolukorras teha (mida ma siin küll ilma temata teeksin?!) Ehk siis on olemas keskkond, kuhu end registreerida ja kus on olemas väga suur hulk arste kõikidelt erialadelt. Registreeru end aga keskkonda ära, sisesta suunakood, mis määrab sinu läheduses olevad arstid ja ning sisesta tervisekindlustuse andmed, mis aitab omakorda valida arstid, kes on seotud sinu tervisekindlustusega.

Tervisekindlustus on siin suur teema. See on ka peamine põhjus, miks otsustasin üldse oma haigusest kirjutada - et avada Ameerika meditsiinilise abi kättesaadavuse tausta. Oleme ju kõik kursis infoga, et Ameerikas on arstiabi hingematvalt kallis ja parem on arstile oma nina üldse mitte näidata. Siin puudub “tasuta” ravikindlustus ja iga liigutuse eest tuleb maksta ja palju. Võtan siinkohal tuure maha ja alustan päris algusest, et kogu seda infopundart pisut arusaadavamaks harutada.

Päris alustuseks ütlen, et kirjeldan olukorda enda vaatenurgast. Nagu teame, siis Eestis kehtib ravikindlustussüsteem, kus tervisekindlustust rahastatakse töötavate inimeste teenitud palgast ehk siis sotsiaalmaks (33% inimese välja teenitud brutopalgast, millest 13% läheb ravikindlustusele), mida inimene isegi oma palga juurde ei arvesta, sest see võetakse palgast ära juba enne kui palk inimese kontole jõuab. Järgnevalt, kui on vaja arstiabi, siis on need summad piltlikult öeldes juba eelnevalt tasutud. 

Ameerika süsteem on väga lihtsalt võttes vastupidine. Ehk siis üks põhjus, miks siin palgad on pisut suuremad on kindlasti selles, et palgast läheb küll teatud (erinev iga tervisekindlustuse juures) % tervisekindlustuseks ja teise ning suurema % maksab sellest töötandja, siis siiski see pole nii suur osa, nagu Eestis tasutud sotsiaalmaks ja see suurem osa jääb sulle ka palgana kätte. See viib aga olukorrani, et kui on vaja arstiabi, siis tuleb selle eest mingi osa endal tasuda (ülejäänu maksab tervisekindlustus, mida sa ise ja tööandja igakuiselt nagunii tasute). Tervisekindlustused on samuti väga erinevad ja sõltuvad töökohast. Erinevatel töökohtadel on erinevad tervisekindlustused ja sinna endal suurt polegi midagi peale hakata. Meil läks selle osaga lausa suurepäraselt ja tuli välja, et Kaspari töökoht pakub ühte parimat tervisekindlustust, mis saada on. Sealjuures laieneb tervisekindlustus ka abikaasale, kes ise näiteks ei tööta, mis viib meid omakorda selleni, kuidas saab Ameerikas olla niivõrd palju koduperenaisi, kes ametlikult tööl ei käi – neil on kehtiv tervisekindlustus abikaasa töö tõttu ja nad ei pea selle pärast ekstra muretsema. 

Mida see hea tervisekindlustus siin siis tähendab? Toon mõned näited: a) fikseeritud visiiditasu ükskõik, mis arsti külastades, milleks on meie puhul $30; b) meie tervisekindlustus lubab ükskõik millisele spetsialistile aega saada ilma perearsti saatekirjata, mis on väga mugav; c) välja on toodud terve nimekiri teenustest ja summadest, mida tuleb nende teenuste/uuringute saamisel ise tasuda ja mis osa tasub kindlustus; d) tervisekindlustusest olenevalt laienevad suured soodustused retseptiravimitele jne. Lühidalt: arstil käimine on kallis, aga mitte nii kallis kui olin esmalt kartnud ja kui häda on ikka käes, siis tuleb minna ükskõik, kui palju selle eest küsitakse. 

Niisiis tulles oma loo juurde tagasi. Oli esmaspäeva hommik ja perearst lubas aega alles neljapäevaks, seega registreerisin end Merliisi soovitatud keskkonda ja otsisin välja ninakirurgi kontaktid ja registreerisin end erakorralisele vastuvõtule samaks päevaks. Tellisin elus esimest korda endale ise uberi ja kihutasime arstile. Mul polnud aimugi, mis linnaosas ma olen ja kõik oli korraga võõras ja hirmutav. Sisenesin suurde majja, mille peale oli kirjutatud suurelt ja selgelt, et tegemist on Houstoni siinuste(põskkoobaste) kliinikuga – olin õiges kohas. Esitasin registratuuris oma dokumendid ja kui kena neiu oli mõnda aega mu tervisekindlustuskaarti uurinud, siis teatas ta suure naeratuse saatel, et küll mul on ikka hea ravikindlustus, mis tähendab, et peale teatud kindlate uuringute on pm kõik muu tasutud. Noh, tore uudis seegi. Maksin oma visiiditasu ära ja oligi aeg kabinetti astuda.

Need kabinetid on mulle enam kui tuttavad. Keset tuba asub patsiendi tool ja kõik instrumendid, mis seda tooli ümbritsevad on vähemal või rohkemal määral pikad ja teravad, sest kõik need peavad mahtuma ninaaukudest sisse ja juba tundsin, kuidas mul seest õõnsaks läks ja kõik keerlema hakkas. Istusin ruttu maha. Olin eelnevalt kodus järgi uurinud oma kaalu naeltes (pounds)  ja pikkuse jalgades (feet) ja tollides (inches), sest siin ju meie süsteemi ei tunnistata ja parem on olla ette valmistunud. Ladusin oma andmed medõele letti ja jäin doktorit ootama. Arst sisenes kabinetti, tutvustas end viisakalt ja palus, et oma murest räägiksin. Kirjeldasin olukorda ja avasin kogu info oma põskkoobaste ajaloo kohta. Arst istus ja kuulas ja tegi mu inglise keele kohta väga kena komplimendi. Kahjuks jäi see ainsaks toredaks uudiseks sellel päeval. Selgus, et mul on väga tõsine siinuste põletik ja vajalik on võtta antibiootikume. 

Loodetavasti on lugejate seas valdav enamus neid, kes pole sõna siinus (rahvakeeli põskkoobas), ealeski varem kuulnud ja veelgi vähem on sellega mingit negatiivset kokkupuudet. Toon siia illustreeriva pildi, et sellest põletikust natuke parem ülevaade anda. Vasakul pildil võib näha täiesti terveid ja avatud siinuseid, kus õhk käib imeliselt läbi ja kõik on korras. Paremal pildil vaatavad vastu minu siinused - turses, õhk ei käi läbi, mis tekitabki hea keskkonna bakteritele, mis omakorda tekitavad põletikku ja meeletut näovalu. Need säbrulised ninakäigud on viimase kolme operatsiooniga maksimaalselt laiaks opereeritud ent siiski tegi Washingtoni külm tuul mulle 1:0 ja siin me siis nüüd oleme.

Võite ette kujutada õudu, mis mind valdas. Ütlesin arstile, et mu põletikud on möödunud siiani vaid operatsiooniga ja mitte ükski pole lihtsalt ravile allunud, olen paanikas. Arst oli ääretult meeldiv ja selgitas kõike väga rahulikult ja ütles, et võtame ühe sammu korraga ja vaatame olukorda peale antibiootikumide võtmist uuesti (ehk siis tõde selgub homme!)

Enne kui seadsin sammud kodu suunas küsis arst, et mis mind üldse Houstonisse toob ja kust ma pärit olen. Ta teadis väga hästi, kus Eesti asub ja mis kliima seal on. Arst vaatas mind ja ütles, et Houston pole kahjuks siinuste probleemidega parim valik, sest siin on sageli õhuniiskuse tase väga kõrge. Mis siis on parim valik? California.

Maile