Harvey

Reedel sai koolitus Minneapolises läbi ning kiirustasin lennujaama, et varasemale lennule jõuda. Juba päev otsa olin jälginud uudiseid orkaan Harvey kohta ning oli juba teada, et see jõuab rannikule kell 11 õhtul. Kuna mu esialgne lend pidi maanduma 22:30, siis ei tahtnud ma midagi juhuse hooleks jätta ning õnneks suutsin end varasemale lennule paigutada. Nüüd oli maandumise ajaks 20:30 ning juba sellel ajal raputas lennuk päris kõvasti. Tellisin kiirelt Uber-i ja olingi kodu poole teel. Enne koju jõudmist tegin peatuse väikeses poes, sest ei teadnud millal vool ära läheb või millal jälle tänaval liikuda saab.

Koju jõudes tegin söögi valmis, panin kõik anumad värsket vett täis ning lasin ka vanni vett täis, et vajadusel oleks olemas. Reede õhtu möödus teleka ees ilmakanalit vaadates ning öösel ärkasin mõned korrad kõva äikese peale üles. Hommikul tegin silmad lahti ning minu rõõmuks nägin laepropellerit pöörlemas – elekter oli alles. Ilm oli kuiv, kuid oli näha, et on sadanud. Läksin tõin alt kohvi ning valmistusin hommikuhelveste söömiseks. Kui piim kohvi peal veidi tükki tõmbas, siis hakkas esimene häirekell peas tööle. Kuna kõht oli tühi, siis lootsin, et äkki pole ikka midagi hullu, sest piima parim enne oli alles mitme päeva kaugusel. Võtsin siis ühe tagasihoidliku ampsu hommikuhelveste ja piimaga ning kahetsus oli kiire tulema. Piim oligi täitsa hapuks läinud. Asi oli selles, et kui Eestisse sõitsime, siis külmik oli tühi ning ma keerasin külmiku temperatuuri miinimumi peale (või noh, maksimumi peale?). Nüüd tagasi tulles ei tulnud mulle see meelde ning külmik polnudki enam nii külm kui vaja. Igatahes, sai siis ka sellist asja elus esimest korda kogetud ning läksin poodi piima järgi. Tegin pannkooke ning vaatasin ilmakanalit ja uudiseid. Harvey oli selleks ajaks juba palju pahandust teinud, kuid otseselt Houstonisse ei tulnudki. Meile lubati aga enneolematut vihma ja ulatuslikke üleujutusi. Mõtlesin siis, et käin parem poes ära ja ostan toiduvarusid ja ehk ka mõne taskulambi.

Poodi sõitsin bussiga ning selleks hetkeks oli tuul juba päris suur. Kui poodi jõudma hakates tõmbasin vihmavarju kokku, siis tuul sai enne jaole ning tõmbas selle hoopis teistpidi. Eks tulebki nüüd investeering teha ning korralik suur vihmavari osta. Kuid enne seda tuleks osta ka taskulamp ning hakkasingi seda poest otsima. Pood oli kaubast pooltühjaks ostetud ning teatud artiklid olid täiesti läbi müüdud. Sinna hulka kuulusid kõiksugused purgitoidud ning loomulikult ka taskulambid. Kassa järjekorras vaatasin, kuidas kõik ostavad patareisid, kuid minul pole samal ajal taskulampigi.

Umbes kell 8 õhtul hakkas sadama ja see kestis 2 tundi. Kogu see aeg tuli suurt paduvihma, mida saatis lakkamatu äike. Telekast tuli muudkui tornaado ning üleujutuste hoiatusi. Läksin ka ise trepi peale kaema, et mis õues toimub. Kui vaatluspostile jõudsin, siis oli asfalt veel puhas ning vihm voolas rentslisse (vist on selline sõna olemas). Natukese ajaga oli tee üleni kaetud ning vihma äravoolu ava ei suutnud vett nii kiirelt enam ära liigutada. Vee tase muudkui tõusis ning poole tunniga oli vesi tõusnud umbes pool meetrit ning jõusaali ning kohviruumi hakkas vesi sisse voolama. Nüüd jäi lõpuks vihm üle ja tänavad said tühjaks voolata. See võttis aega umbes tunni ning mõtlesin, et nüüd ongi kõik ja läksin magama.

Pühapäeva hommikul ärkasin üles ja jälle propeller töötas – jess! Vaatasin aknast välja ja vihma sadas. Vaatasi uuesti ning nüüd nägin ka palmipuud, mis oli öösel meie aias pooleks murdunud. Ju oli siis suur tuul olnud. Mõtlesin, et lähen vaatan ning kõnnin tänavatel ringi ja hindan kahjusid. Trepikojast juba nägin, et vesi on jälle esimestel trepiastmetel ja tegin plaanid kiiresti ümber. Kohviruum oli nüüd veest tühi ja sain ka mina vabalt seal ringi liikuda. Veega oli palju muda ja lehti sisse tulnud, kuid sain oma kohvi kätte ning läksin tagasi korterisse hommikusööki sööma. Kui kõht täis, siis mõtlesin, et lähen vaatan, kas vesi on taandunud. Ei – vesi oli hoopis tõusnud ning kogu kohviruum oli umbes 10 cm vee all. Sama toimus ka jõusaalis. Olen nüüd päev otsa telekat jälginud ning iga natukese aja tagant karjutakse tornaado ning üleujutuste hoiatust.

Tegelikult on minul isegi hästi, sest endiselt on mul elekter olemas. Õhtul sain isegi tänavale, sest vesi oli taandunud. Uudistest aga sain teada, et minu piirkond on nagu saar ning siit linnaosast saab välja vaid paatidega, sest teed on üle ujutatud. Ju siis oleme meie natukene kõrgemal. Paljudes piirkondades on aga seis väga halb ning palju maju on tervenisti vee all. Linnas on avatud mitmeid varjupaiku ning päästetööd käivad paatide ning helikopteriga. Palju on vabatahtlikke, kes on tulnud oma paatidega appi ning käivad inimesi majade katustelt ära toomas. Tegu on tõsise katastroofiga ning üleujutused on rekordilised. Nägin ka ise päästekoptereid väga madalalt lendamas ning eemalt kostub palju tuletõrje alarme.

Houstonit läbib kokku 23 kuivenduskraavi ja –jõge ning teatud pargid on kasutusel reservuaaridena. Nüüd on probleem selles, et need reservuaarid on ka täis ning ujutavad juba üle. Just anti telerist teada, et kuna teatud reservuaaride tammid hakkavad otsi andma, siis nad lasevad sealt natukene vett välja ühte suuremasse reservuaari (Buffalo Bayou). Probleem on selles, et ka see ajab juba üle ning anti teada, et umbes 3000 majapidamist selle ääres jäävad vee alla lausa mõneks nädalaks. Päris karm!

Walmart:

Meie maja ees on selline olukord:

vesi tõuseb:

meie tänav, kus on 2 sõidurida (paaditeed?) ühes suunas ja 2 teises suunas:

meie maja kohviruumi terrass on juba samuti veega varustatud:

jõusaal

kodutänava ristmik (Sage - Hidalgo) hakkab vaikselt vee alla mattuma:

olukord maja taga eramajade rajoonis:

 majaesine trepp:

olukord sisehoovis:

Endal mul pole häda midagi ning kui hommikul ärgates propeller veel pöörleb, siis hakkan kodukontoris rõõmsalt tööd tegema.

Kaspar

Endiselt Eestis

Kaspar on juba terve nädala olnud tagasi USA-s, kuid mina olen endiselt veel Eestis. Töö tõttu on siin pisut rohkem toimetamist, kui eelnevalt arvasime ja nii sai vastu võetud otsus, et lendan tagasi alles septembri keskpaigas. Meie jaoks tähendas see sisuliselt seda, et viibime terve kuu teineteisest lahus, mis eelmist aastat arvestades ei tundunudki enam nii jube. Muidugi on ka olukord hoopis rõõmsam ja rõõsam kui aasta tagasi.

Enne aga kui Kapsar tagasi lendas toimus Eestis nii mõndagi põnevat. Külastasime nii Tallinas, Tartus kui mujal Eestis palju sõpru, tuttavaid ja sugulasi ja pereliikmeid.

Jana päris oma kodu soolaleib Tartus (Kaspar on siin ja mõnel järgneval pildil juba tagasi Houstonis):

Kallite endiste kolleegide ja heade sõpradega lasteaiast. Käes hoian oma endise õpetaja-abi uhket kraadi, mille ta sellel suvel auga välja teenis ja nüüd pedagoogide ridades toimetab. Palju õnne veelkord, kallis Kristina!

7.kuune Sergo naudib elu:

Onu Kaspar õpetab Hugole mängureegleid:

Hugo, Kaspar ja Grete

Onu Kaspar ja Sergo:

Vend ja õde:

Sergo koos emmega:

Minu kvaliteetaeg oma õega (kui pool maailma pildistab Starbucksi, siis meie pildistame Olerexi kohvi, mis maitselt ei jää sugugi alla):

Õe ja Hugoga Tallinna loomaaias:

Hugo soovis küpsiseid teha ja nii me siis tegimegi:

Külm piim ja soojad juustupulgad ning kookospätsikesed:

Külastasime Kaspari tädi Aire perekonda ja tema uhket suvemajakest:

Samuti käisime Kaspari onu Siimu perekonda kaemas ja nende aias grillimas ning kohvitamas:

Maal vanaema juures teatas Hugo, et ta soovib küpsetada piparkooke, nagu me talvel tegime. Hetkel on suvi ja seega tuli olla loov- kui laps soovib teha piparkooke, siis olgu nii:

Hiljem katsime teelaua ning nautisime küpsiseid. Hugo teatas, et küll sel korral said head piparkoogid :)

Hugo mõtleb ilmselt elu üle ja Mirru magab selle lihtsalt maha..

Perega Pärnus Steffanis

Lihulas 

Meie kallis vanaema sai 86 ja seda tähtsat sündmust tuli tähistada kohviku külastusega:

 M & T

 ....ning ühtlasi pidasime ka ämma 50. juubeli koduaias ära. Õnneks või kahjuks osutus juubeliõhtu just sellele samale õhtule, mil Eestimaad tabas torm ja ega meiegi aed sellest puutumata jäänud. Peotelk sai korraliku tuule alla ja elekter oli samuti 20h kadunud (õnneks leidsime selle järgmise päeva õhtuks siiski üles). Nagu külalised ütlesid- pidu, mis jääb meelde!

Kuna lendan USA-sse tagasi alles septembri teiseks pooleks siis  otsustasime, et minu tagasimineku võiks ühtlasi ka pisikese puhkusega ühildada. Nimelt koostasime kevadel endale unistuste reiside nimekirja nii, et võtsime valge paberilehe ette ja panime kirja kõik kohad, kuhu soovime minna, kasvõi esialgu unistustes. Usun väga sügavalt sellesse, et kui oma soovid ja unistused nö välja öelda (pole oluline, kas kirjalikult või suuliselt aga oluline on nendesse uskuda), siis nad hakkavad ka otsast täituma. Nt 2011. aastal tegime Kaspariga endale nö „5 aasta plaani“, kuhu panime kirja oma unistused ja soovid järgnevaks 5-aastaks. Hiljem seda nimekirja vaadates selgus, et peale ühe mõtte oli terve nimekiri täide läinud. Usun, et asi on seotud ka alateadvusega sel määral, et hakkad ise endale teadvustatud soovide täitumise suunas tegutsema ja soodsaid otsuseid vastu võtma ja eks oma roll ole ka saatusel ja õnnel.

Niisiis reisi juurde tagasi tulles... Tegime kevadel endale nimekirja ja otsustasime, et hakkame võimaluste piires siis otsast minema ja nimekirja ellu viima. Nüüd tunduski meile, et on soodne võimalus ühe unistuste sihtkohaga peale hakata- mis see täpselt on, jäägu esialgu saladuseks J

Pisut tõsisematel teemadel peatudes tuleb ära märkida kindlasti hetkeolukord Texases ja eriti just Houstoni piirkonnas. Kindlasti on suurem osa lugejaskonnast kursis Texases tegutseva tormiga, mida peetakse viimase kümnendi suurimaks tormiks selles piirkonnas. Üleujutused on üsna korralikud, kuid paanikaks veel siiski põhjust ei ole vähemalt mitte Houstonis. Meie majas on endiselt elekter olemas ja kõik toimib. Täpsema ülevaate annab lähipäevil ehk Kaspar ise, kes oskab hetkeolukorda detailsemalt kirjeldada. Seniks aga säilitame rahu ja kaine mõistuse.

Maile

Poolikuna Ameerikas

Ja nii see Eesti puhkus otsa sai ning uue kirjatükiga saab algust teha juba Ameerika pinnal. Kuna naispere pidi veel oma koolitöö asjus kodumaale jääma, siis saigi üksiku hundina jälle see pikk reis ette võetud. Sellest pole aga midagi, sest pean ka mina mööda Ameerikat ringi reisima ning tööasju ajama. Maile olekski pidanud muidu üksi kodus passima ja mind vaid nädalavahetustel kohanud.

Minu reis koju kulges ilusti ning ilma pikemate viivitusteta. Alguse sai see laupäeva hommikul Tallinna lennujaamast ning lõunaks olingi juba Poolas. Seal oli aega ümber istumiseks natuke alla viie tunni ning kasutasin seda aega töö tegemiseks. Poolast pidin lendama Chicagosse ning sealt edasi Houstonisse. Kui tavaliselt mul loosiõnne ei ole, siis nüüd kuulsin enne lennule astumist lennujaama kõlaritest enda nime. Läksin siis väravasse küsima, et mis nood must tahavad ja sain vastuseks, et mind on välja valitud pistelisse turvakontrolli. Juhatati siis ühte eraldatud alasse, kus mu käsipagas otsiti läbi ning sama tehti ka minuga. Õnneks jäi kõik sündsuse piiridesse ning kogu lugu päädis vaid läbiotsimisega kompimise teel. Korjasin oma kodinad lindilt üles ja sain templi piletile. Nüüd oli vaja veel järjekorras seista, et lennukile pääseda. Sellega läks ka kuidagi kaua aega ning lõpuks hilines lend väljumisega pool tundi.

Enne lennule minekut sai natukene unistatud, et ehk keegi minu kõrval ei istu ning äkki saan rahulikult üle kolme istme pikali visata. Kui hakkasin oma istekohale lähenema, siis nägin, et seal on üks vanaema koos väikese lapsega juba ees. „Kamandasin“ nad enda kohalt ära ning läksin tualetti riideid vahetama. Pikal lennul on ikka hea kodudressides olla ja värsked sokid jalga tõmmata.

Chicagosse jõudes oli kell kohaliku aja järgi viis. Minu jaoks oli tegelik kell juba 1 öösel, kuid väsimust veel ei tundnud. Nüüd oli järgmise lennu väljumiseni 2 tundi, kuna lennuk hilines maandumisel pool tundi. Polekski muidu probleemi, kui ei peaks pagasit välja võtma ning uuesti ära andma. Lisaks tuli veel ka passikontrollist läbi käia ning viiendast terminalist teise jõuda. Nimelt peab Ameerikasse reisides esimeses peatuses alati pagasi välja võtma ning läbima passikontrolli. Kui need toimingud tehtud ja õnnelikult ning õigeaegselt teise terminali jõutud, siis minu Houstoni lend hakkas just pardale minema. Kui passikontrollis veel kahtlesin samal päeval koju jõudmises, siis nüüd lennukil istudes oli süda rahul.

Houstonis maandusin 22:22 ning koju jõudsin ka veel sama päeva sees. Nüüdseks oli juba 8 tundi liiga kaua üleval oldud ning läksingi magama – pühapäeval ootas palju asju ajamist. Igaks juhuks panin äratuskella poole kümneks hommikul, et liiga palju päeva raisku ei läheks. Hommikul oli vaja esimese asjana leida hommikusööki. Läksin meie kõrval asuvasse kaubanduskeskusesse kohvi ja pirukat jahtima. Kui 10 kuud tagasi vaatasin inimesi, kes seisid Starbucks-i ülipikas järjekorras ning heitsin nende üle nalja, siis nüüd seisin ka ise samas järjekorras ca. 10 minutit. Kohvi käes, oli vaja ka midagi söödavat leida. Tegelikult oli juba plaan selge ning läksingi ühte pagariärisse, mis müüs vaid kaneelirulle. Kiidan!

Peale hommikusööki läksin aeda silmad kinni päikest vaatama ning sai ka mõned korrad basseinis käidud. Päevaplaani mahtus veel ka toidupoe külastus ning õhtune trenn. Kui muidu ajavahest väga aru ei saanud, siis õhtune trenn tõi reaalsusesse tagasi. Keha polnud veel uue ajaga kohanenud ning väsis väga kiirelt ära. Kaua ei punnitanudki ning läksingi juba varakult magama.

Nüüd on juba kaks tööpäeva möödas ning kolmapäeval lendan poole päeva pealt Minnesotasse. Seal toimub koolitus ning jõuangi reede õhtul koju tagasi. Kahju on juba kodust ära minna, kuid seda magusam ongi reedel siia naasta.

Päikest,

Kaspar

Läbi Hispaania Eestisse

Alustususeks vabandan siiralt lugejate ees, kes on pikisilmi uudiseid oodanud, kuid neid pole tulnud. Kui pole enamus aja aastast oma perekonda ja sõpru näinud, siis ei ole suurt mahti olnud ka arvutit kätte võtta.

15. juulil algas meie seiklus Houstoni kodust Eesti kodu poole. Plaan oli minna läbi Hispaania Eestisse nii, et veedame 5 päeva Hispaania päikese all puhates. Lennuk pidi väljuma laupäeva õhtul suunal Houston-Oakland, et seal ümber istuda Oakland- Barcelona lennule. Küll aga ei osanud me ette näha seda närvidemängu, mis meid kohe oli ees ootamas.

See, et lennud hilinevad, on ehk üsna tavapärane niivõrd suurtes lennujaamades, nagu teisel pool ookeani näha võib. Küll aga muudab lennu hilinemine üsna ärevaks kui on teada, et teatud tundide pärast pead sihtkohast juba järgmisele lennule minema. Nii tekkiski olukord, kus lennuk hilines Houstonist väljumisega sedavõrd, et Oaklandi maandudes me sõna kõige otsemas mõttes tormasime järgmise lennu check-in leti juurde, kust daam kena naeratusega teatas täiesti ükskõikselt, et see laud on suletud ja enam järgmisele lennule inimesi juurde ei lasta. Vabandasime ette ja taha, et meie lennuk hilines ja ehk nad ikka kontrolliksid üle, kas kaks reisijat saaks veel peale võtta (sellest sõltus meie Eestisse pääsemine, sest tegu oli 11h lennuga, mis pidi meid Euroopasse tooma). Sama ükskõikne naine teatas, et tema neid vabandusi kuulda ei taha, et ta kuulvat neid lausa sadu ühes päevas aga läks siiski asja kontrollima. See oli meie õnnepäev, sest meid lasti oma kodinatega lennule! Uhh, seljad läbimärjad istusime oma istmetele, süda sees veel tubli 30 minutit puperdamas. Minu isiklik soovitus pikamaalendudele, kui on vaja ümber istuda- ärge võtke ümberistumiseks vähem kui 3-4h, meie lennul oli vahe 3h ja sellest poleks peaaegu piisanud.

Veel Houstonis:

Lennuk polnud üleni välja müüdud ja see tähendas seda, et 3 istmega pingirida oli vaid meile kahele, mis andis hea võimaluse ka jalga sirutada. Peale 11h lendu jõudsime pool-zombidena Hispaaniasse- Euroopasse! Ohh seda kodust tunnet ja oh seda reaalsust, mis kohe näkku lajatas! Hispaania lennujaamas türgiti, nügiti, keegi ei vabandanud- mis toimub? Ühel hetkel ajas see muidugi juba naerma, sest saime aru, et oleme juba selle vähese ajaga teisel mandril ehk liigse viisakuse ja lahkusega pisut ära hellitatud. Ameeriklane on niivõrd viisakas, et mulle tundub, et ta ennem jääb kuskilt tähtsalt sõidult maha aga trügima ta juba ei hakka. Hispaanias on inimesed parajalt ükskõiksed ja mingisuguse pisiasjaga nad end vaevama ei hakka – mida ma siin vabandan? Liigu ise eest ära kui ei sobi J

Paari päevaga saime oma Ameerika-koomast üle ja tegelikult oli äärmiselt kodune ja mõnus Hispaanias olla. Nimelt puhkasime samas kohas juba 4x ja seega olid meile teada päris täpselt, kus on head söögid olematu raha eest või kus on parim rand peesitamiseks. Sel korral oli tegemist natuke nagu juubelihõngumise reisiga, sest täpselt 10a tagasi 2007 käisime seal päris esimest korda ja veetsime Hispaanias terve suve. Olime siis alles keskkoolis ja see kõik tundus täiesti ulmeline kogemus. Nüüd 10 aastat hiljem on emotsioon endiselt laes ja usun, et selle paigaga jääb see nii igavesti. Veetsime täpselt samas kohas ka eelmisel aastal mesinädalad ja mõtlesime, et nüüd ei naase sinna umbes 20 aastat aga siin me nüüd olime! Rõõmsad ja rõõsad ning valmis puhkuseks:

Jee, puhkus alaku!

Marbella, Puerto Banus

Marbella

 Meie kallis Gibraltar paistab!

Ainuke koht maailmas, kus inimesed peavad ületama igapäevaselt lennuvälja, et külastada kahte riiki: Hispaaniat ja Gibraltarit (kuulub Inglismaa alla):

Turist Gibraltari peatänaval- oleme teel kalli Ove juurde hambakliinikusse üllatusvisiidile. Kaspari onu Ove elab seal juba ligi 20a ning valmistab inimestele hambaproteese

Castillo de Castellar - kõige imelisem looduslik koht, kus olen viibinud! Üks kassike otsustas ka meiega koos seal uudistada:

 Meie auto terveks nädalaks:

Castillo de Castellar- vaade mäe tipust:

Vaade meie hotellist:

 Rannapuhkus ja tsill to the max 101%

 Hommikukohv puhkuse stiilis

Viimased kaks ööd veetsime Ove ja tema naise juures, kus oli meile imearmas tuba valmis pandud:

Vaade Ove rõdult:

Ove ja Happy

Vaade Ove juurest: Gibraltari mägi ning taamalt paistab Aafrika

 Õhtupoolik täiesti maagilises linnakeses Sotograndes:

 Maja Hsipaania linnakeses La Lineas, kus elasime täpselt 10a tagasi terve suve:

Gibraltaris on botaanikaaed, kus tegime 10a tagasi paraja sigaduse- kraapisime võtmetega oma nimetähed ja nagu 18 aastastele kohane- igavese armastuse märgid ikka ilusti puu sisse. Nüüd käisime oma huligaanitsemist vaatamas, nagu võib arvata- endiselt alles:

22.juuli oli päev, mil pidime maanduma Tallinnas. Taaskord tekkis olukord, kus lennuki väljumine marsruudil Malaga-Barcelona hilines nii, et meil läks juba pisut kriitiliseks, kas jõuame ikka Tallinna lennule. Lennujaama jõudes selgus, et neil on seal mingit laadi tehnilised viperused ja taaskord kell tiksus armutult meie kulul. Lõpp hea- kõik hea- pääsesime lennule, kuid ma siiralt soovitan taaskord sättida võimaluse korral lendude ajad minimaalselt 4h vahega, et vältida tuhandete närvirakkude asjatut kadu.

Barcelona-Tallinna lennul meil Kaspariga kõrvuti istuda ei lastud, lennuk oli puupüsti rahvast täis ja nii ma istusin järgnevad 4h lakkamatult lobiseva paarikese kõrval ja Kaspar juhatati hoopis üle vahekäigu asuvale pingile istuma. Tallinnasse jõudsime hommikul 4.15 ja ööund oli selleks hetkeks kokku tubli pool tundi. Maandudes oli lennukis juba ärevaid hääli kuulda, et kuidas väljas ikka nii valge on sellisel kellaajal. Minus tõusis kohe uhke eestlane, et vot jaa, meil on Eestis nii! Seejärel läksime oma kohvreid võtma ja siis tundsin, et jalad hakkavad värisema. Maris ja Hugo pidid meile sel varajasel tunnil vastu tulema ja hetk enne nendega kohtumist oli terve sisikond õõnes- olin seda hetke kuid oodanud! Nii me sealt väravatest väljusime ja Hugo lausa jooksis sülle- ohh seda emotsiooni! Küll oli hea teda ja oma kallist õde kallistada üle 7 kuu! Seda on raske sõnadega kirjeldada. Lennujaamast välja astudes tervitas meid mõnusalt värske suveõhk, mis on täiesti soe- Tere, kallis Eesti!

Plaan oli Marise juures mõned tunnid magada, et saaks  sellest zombi-olekust pisut lahti ja seejärel maale sõita, kus kogu perekond juba ees ootamas. Perekond aga ei pidanud vist ärevusele vastu ja olid enne lõunat juba ise Marise juures. Küll oli hea kõiki näha ja kallistada! Päris esimest korda kohtusime Kaspari õe kõige väiksema pereliikme Sergoga, kes on nüüd juba 7 kuune. Sergo ei võõrastanud üldse ja oli kohe nõus sülle tulema ja uudistama.

 Hommik Marise juures:

 Kaspar magas aga mul oli ärevus liiga suur ja seega asusime kohvitama hoopis

 Perekond saabus Marise juurde:

Tere, Sergo!

Seejärel sõitsime kõik koos maale. Põikasime ka korraks minu vanaema juurest läbi, sest ma ei suutnud  enam tundigi kauem oodata, et oma kallist vanaema näha. See oli rõõmus kohtumine! Minu pisike vanaema oli küll vahepeal ehk veel pisemaks jäänud aga endiselt rõõmus ja rõõsa. 

Seejärel oligi aeg suunduda Roosna-Allikule korralikule peole. Tundisme end nagu aukülalised. Kõik olid valimistanud sööke ja jooke ette ja nii hea oli perega taas koos olla. See päev oli üleni nagu unes ja see uni oli hea!

Terve esimene nädal mööduski vanaema pool koos ema, õe,  ja Hugoga vaheldusmisi Roosna-Allikuga, kus on Kaspari vanemad. Õnneks on kahe kodu vahel vaid 11km laiutamas ja saab silgata nii ühele kui teisele poole suurema vaevata. 

Esimene hommik vanaema juures- silgud reas:

Õhtusöögilauas

Seenelised ja marjulised

Ema ja õega puhas logelemine

Hugo logelemist ei armasta, veepüssi täitmine ja sellega naiste pritsimine tuleb tal paremini välja:

Unine pudrumees vanaema juures

Esimese nädala lõpus sõitsime ka Tartusse, sest ma polnud oma tüdrukuid näinud juba liigagi kaua – kui hea oli neid kallistada! Tartus käisime veel sõprade juures aga kuna meie eelnev elu oli Tartus, siis on seal ka sõpru omajagu, keda kõiki pole veel jõudnud kohata, õnneks on selleks kõigeks piisavalt aega, et kõigiga rahulikult kokku saada.

Lõpuks ometi - Meie Klubi jälle koos!

Linnapeale tuuritama

Hambaarsti kontroll

Tartu botaanikaaias

Meie Klubi naised ja 2/4 meestest

Ilmad on siiani olnud täiesi imelised ja suvised ja küll on ikka hea Eestis olla ja sellisel kujul puhkust nautida!

Tervitistega Eestist!

Maile