Poolikuna Ameerikas

Ja nii see Eesti puhkus otsa sai ning uue kirjatükiga saab algust teha juba Ameerika pinnal. Kuna naispere pidi veel oma koolitöö asjus kodumaale jääma, siis saigi üksiku hundina jälle see pikk reis ette võetud. Sellest pole aga midagi, sest pean ka mina mööda Ameerikat ringi reisima ning tööasju ajama. Maile olekski pidanud muidu üksi kodus passima ja mind vaid nädalavahetustel kohanud.

Minu reis koju kulges ilusti ning ilma pikemate viivitusteta. Alguse sai see laupäeva hommikul Tallinna lennujaamast ning lõunaks olingi juba Poolas. Seal oli aega ümber istumiseks natuke alla viie tunni ning kasutasin seda aega töö tegemiseks. Poolast pidin lendama Chicagosse ning sealt edasi Houstonisse. Kui tavaliselt mul loosiõnne ei ole, siis nüüd kuulsin enne lennule astumist lennujaama kõlaritest enda nime. Läksin siis väravasse küsima, et mis nood must tahavad ja sain vastuseks, et mind on välja valitud pistelisse turvakontrolli. Juhatati siis ühte eraldatud alasse, kus mu käsipagas otsiti läbi ning sama tehti ka minuga. Õnneks jäi kõik sündsuse piiridesse ning kogu lugu päädis vaid läbiotsimisega kompimise teel. Korjasin oma kodinad lindilt üles ja sain templi piletile. Nüüd oli vaja veel järjekorras seista, et lennukile pääseda. Sellega läks ka kuidagi kaua aega ning lõpuks hilines lend väljumisega pool tundi.

Enne lennule minekut sai natukene unistatud, et ehk keegi minu kõrval ei istu ning äkki saan rahulikult üle kolme istme pikali visata. Kui hakkasin oma istekohale lähenema, siis nägin, et seal on üks vanaema koos väikese lapsega juba ees. „Kamandasin“ nad enda kohalt ära ning läksin tualetti riideid vahetama. Pikal lennul on ikka hea kodudressides olla ja värsked sokid jalga tõmmata.

Chicagosse jõudes oli kell kohaliku aja järgi viis. Minu jaoks oli tegelik kell juba 1 öösel, kuid väsimust veel ei tundnud. Nüüd oli järgmise lennu väljumiseni 2 tundi, kuna lennuk hilines maandumisel pool tundi. Polekski muidu probleemi, kui ei peaks pagasit välja võtma ning uuesti ära andma. Lisaks tuli veel ka passikontrollist läbi käia ning viiendast terminalist teise jõuda. Nimelt peab Ameerikasse reisides esimeses peatuses alati pagasi välja võtma ning läbima passikontrolli. Kui need toimingud tehtud ja õnnelikult ning õigeaegselt teise terminali jõutud, siis minu Houstoni lend hakkas just pardale minema. Kui passikontrollis veel kahtlesin samal päeval koju jõudmises, siis nüüd lennukil istudes oli süda rahul.

Houstonis maandusin 22:22 ning koju jõudsin ka veel sama päeva sees. Nüüdseks oli juba 8 tundi liiga kaua üleval oldud ning läksingi magama – pühapäeval ootas palju asju ajamist. Igaks juhuks panin äratuskella poole kümneks hommikul, et liiga palju päeva raisku ei läheks. Hommikul oli vaja esimese asjana leida hommikusööki. Läksin meie kõrval asuvasse kaubanduskeskusesse kohvi ja pirukat jahtima. Kui 10 kuud tagasi vaatasin inimesi, kes seisid Starbucks-i ülipikas järjekorras ning heitsin nende üle nalja, siis nüüd seisin ka ise samas järjekorras ca. 10 minutit. Kohvi käes, oli vaja ka midagi söödavat leida. Tegelikult oli juba plaan selge ning läksingi ühte pagariärisse, mis müüs vaid kaneelirulle. Kiidan!

Peale hommikusööki läksin aeda silmad kinni päikest vaatama ning sai ka mõned korrad basseinis käidud. Päevaplaani mahtus veel ka toidupoe külastus ning õhtune trenn. Kui muidu ajavahest väga aru ei saanud, siis õhtune trenn tõi reaalsusesse tagasi. Keha polnud veel uue ajaga kohanenud ning väsis väga kiirelt ära. Kaua ei punnitanudki ning läksingi juba varakult magama.

Nüüd on juba kaks tööpäeva möödas ning kolmapäeval lendan poole päeva pealt Minnesotasse. Seal toimub koolitus ning jõuangi reede õhtul koju tagasi. Kahju on juba kodust ära minna, kuid seda magusam ongi reedel siia naasta.

Päikest,

Kaspar