Sellest, kuidas meid Ameerikasse ei lastud

 

Oligi käes aeg kohvrid kokku pakkida ja Ameerika poole lendama asuda. Nagu juba traditsiooniks saanud, siis eelnevalt on suur pidulaud koos perega, kus meid nö ära saadetakse. See on selline hästi kahe otsaga komme, sest hüvastijätud on keerulised. 

 Kõige raskem on vanaemaga, siis läheb korralikult tahtejõudu tarvis, et end koos hoida. Kuna vanaema ei saa Tallinnasse tulla, siis temaga oli pidulaud eelmisel õhtul maal. Iga kord, kui me ära läheme lepime vanaemaga vaid ühes kokku – ta ootab meid ära ja tuleb meile oma jalal uksele vastu. Nii on see siiani alati olnud ja vanaema lubas pühalikult, et nii saab see ka suvel olema, kui jälle kodumaale läheme. 

Eelviimane õhtu koos vanaemaga maal:

Niisiis ongi need hüvastijätud parajad pisarakiskujad, aga teisalt…. me oleme ikka tohutult õnnelikud inimesed, et meil nii suur ja tore perekond on, kelle juurest ei olekski võimalik nö omapäi lennukile hiilida. On suur luksus sellist ühtehoidvat pere omada ja teadvustame seda endale kaine mõistusega pidevalt. Viimased päevad Eestis tuletas meile seda teravalt meelde ja pani veelgi rohkem hindama oma perekonna olulisust ja kokkuhoidmist.

Kaspari õe juures:

Pere pesamunaga:

Niisiis, kohvrid olid pakitud ning nagu juba kombeks saanud, siis üks meie õdedest (minu või Kaspari oma) viib meid alati lennujaama. Meie lennud väljuvad peaaegu eranditult alati varajastel hommikutundidel (et mitte öelda öösel) ning ilmselgelt oleks neile mugavam, kui me taksot kasutaksime, aga õed on põikpäised ja valmis meid igal ajal transportima ja ega ka seekord mingi erand selles osas ei olnud.

Oli väga varajane hommikutund ning olime Tallinna lennujaamas valmis oma pileteid juba välja võtma, kui kuulsime seda, mida me kuulda ei tahtnud – me ei pääse Ameerikasse. Piiranguid on viimase aasta jooksul olnud mitmeid ja oleme nendega end kurssi viinud, kuid viimasel ajal jõustunud piirangud laienesid ka meile, ning nii me nõutult lennujaamas leti taga seisime. Töötaja, kes meiega tegeles oli äärmiselt professionaalne (ja kaastundlik), ning andis meile edasised juhtnöörid, kuidas piletiraha päris raisku ei läheks.

Enne Eestisse minekut olime tegelikult välja mõelnud varuplaani ning arvestanud asjaoluga, et võib juhtuda, et meid Eestist otse Ameerikasse ei lasta. Uue aasta alguses selgus, et me saame siiski ilusti otse koju lennata ja varuplaani käiku panema ei pea. Ja nüüd siis selline üllatus hetkel, kui oled oma kohvritega lennujaamas ja valmis koju minema. Mõnus!

No mis seal ikka, tuli tegutsema hakata. Kaspar tegi lennujaamas paar vajalikku kõnet ja mõne aja möödudes olid meie lennupiletid ümber vahetatud. Lend pidi toimuma järgmisel päeval ja sihtkohaks oli Mehhiko. Mõtlesime enda jaoks valmis, et kui me otse Ameerikasse ei pääse, siis lendame Mehhiko kaudu ehk siis veedame 2 nädalat Mehhikos. Meie jaoks oligi tingimus see, et hoolimata viisade sobivusest, siis otse Schengeni riigist tulnuna USA-sse kahjus sisse ei lasta. Kui aga viibid 14 päeva Schengeni tsoonist väljaspool, siis – tere tulemast Ameerikasse! Reeglid on reeglid, ükskõik, kui jaburad need ka poleks.

Niisiis järgmisel hommikul olime taas varakult Tallinna lennujaamas ja valmis oma ülipikaks lennupäevaks, mis pidi kestma kokku umbes 24h.

Alustame reisipäevaga:

Esimene lend viis meid Saksamaale ja sealt edasi juba Mehhiko pealinna Mexicosse, kus veetsime lennujaama hotellis ühe öö. Peale 13h lendu oli öö hotellis justkui taevaõnnistus. 

Esimene hommik ja hommikusöök Mehhikos, lennujaama hotelli restoranis, täiesti uskumatult vapustava vaatega:

Olime alati mõelnud, et tahaks Mehhiko ka kunagi ära külastada ja miks mitte seda siis nüüd teha? Kui juba Mehhikosse, siis randa ja kui juba randa, siis Cancúni. Niisiis oligi plaan paigas. Cancún on linn, mis paikneb Mehhiko riigi idarannikul. Tegemist on tõelise kuurortlinnaga, mida ümbritseb helesinine vesi ja valged liivarannad. Mõtlesime enda jaoks kohe ära, et kui juba peab kuskil kaks nädalat olema, siis olgu need mõnusad nädalad. Seega viimane lend viis meid lõpuks sihtkohta.

Tere tulemast Cancúni!

Meie kodu järgmised kaks nädalat:

Tõmbasin meie rõdule punase ringi ümber:

Jõudsime hilisõhtul oma hotellituppa ja rõdult avanes täiesti hunnitu vaade:

Hotelliaed:

Järgnevad sissekanded siis juba lähemalt meie kohalikust elust siin. 

Püsige lainel!

Eestis vol 2

 

Uus aasta on olnud väga tegus ja mis seal salata, Eestis oldud aeg kihutab alati liigagi kiiresti eest minema. 

Aasta algas ühise pidulauaga koos isa perega:

Meil on kaks maakodu ja need olid muutunud tõelisteks võlumaadeks. Pean seda kohe teiega jagama:

Täiesti maagiline võlumaa, kui minu käest küsida...

 Eelmise aasta lõpus lisandus vanaema juurde üks kõrvalhoone saunamaja näol ja minu meelest on saunamaja koos valgustuse ja lumemütsiga kuidagi eriliselt muinasjutuline:

Ka elumaja oli muinasjutuline kogu selle lumekorra all:

Vanaema (89):

Aasta esimesel nädalal käisin oma tüdrukutega Taevaskojas matkal. Olime selle juba ammu kokku leppinud ja oli, mida oodata:

Meie Klubi:

Vahepeal tegime väikese puhkepausi kuuma tee ja küpsistega:

Korralikule matkapäevale järgnes (minu hinnangul) maailma kõige nunnuma kohviku külastus Põlvas Tillu kohvikus ning saunaõhtu Mareti juures. See oli tõeline kvaliteetaeg oma tüdrukutega.

Külastasime ka oma teisi sõpru Tartust, kelle juures oli nii uhke vastuvõtt nagu oleksime kuulsused (või mingid muud ülitähtsad inimesed):

Imetlesime Tartu kesklinna, mis oli jutkui muinasjutust välja võetud ja tegime taaskord korraliku saunaõhtu. Hoolimata sellest, et me polnud terve aasta näinud, siis tunne oli ikka selline nagu jätkaksime sealt, kus pooleli jäime. Sellised kohtumised teevad südame alt ikka väga soojaks.

Kohtusime ka ühe pisikese piigaga, kes sündis vahetult peale seda, kui ma eelmisel aastal Eestist ära läksin. Nii kujuneski, et nägin teda päris elus alles nüüd, kui tirts on juba peaaegu aastane. No seda kohtumist tasus oodata, ma pole nii rõõmsameelset last vist varem kohanudki!

Mina, mu õde ja meie sõbranna tütreke:

Möödunud nädalal sõitsime Tallinnasse, sest õed vajasid külastust ja mulle meeldib alati Eestis olles korraks aeg maha võtta, et lastega ja õdedega koos toimetada.

Mängime Hugoga Tsirkust:

Ja veedame õega kvaliteetaega, kus kogu maailm saab ära arutatud:

Lisaks veetsime ka kvaliteetselt aega Kaspari õe perega, kus mõnusa talveilma tõttu muutus lihtne jalutuskäik korralikuks trenniks läbi lume:

Täiesti võimalik (ja ma tahan uskuda, et see nii on), et ma õpetasin meie pere pesamunale Stellale (1) ühe uue sõna juurde ja selleks on "kuku" ja nagu arvata võite, siis selle tarbeks leiutasime me temaga ka vastava mängu, mida on nüüdseks ikka arvukalt mängitud:

Ühel päeval oli miinukraade lausa 12, aga see ei takistanud meid Kaspari õe Heliniga kõnnitiirule minemast:

Isegi ripsmed külmusid ära:

Kui Heliniga kõnnitiirult tagasi tulime, siis ootas kodus meid selline vaatepilt:

Ning alata võis järjekordne saunaõhtu!

Eelmisel nädalal külastasime ka Kaspari vanavanemad ära ning sellel tiirul õnnestus mul elus esimest korda kuu vanuseid kutsikaid süles hoida, no oli see vast elamus!

Jätkub...

Eestis vol 1

 Terve aastaring Eestist eemal olla on väga pikk aeg, kohati isegi talumatult pikk. Detsembri keskpaigas said aga kõik kohvrid pakitud ja olime valmis lennujaama poole liikuma.

Pikal lennul nuttis üks väike laps lakkamatult, mis tähendas, et magamise asemel sai rohkem filmide vaatamisele panustada. Frankurtis, Saksamaal, oli meil ooteaega ja esimese asjana jäin ma pinkidel mitmeks tunniks magama. Selline see lennujaama elu "glamuur" siis ongi: kogu kere on mitmekordselt vööga kinni tõmmatud, et pikad lennud üle elada, näos on mitmed kohustuslikud ja vähem kohustuslikud maskid. Rahvast oli lennujaamades üsna vähe ja kõik hoidsid viisakalt vahemaad, seega mingit ebamugavust selles osas tunda ei olnud.

Järgmisel päeval maandusime Eestis ja kuidagi kergem oli kohe hingata – lõpuks ometi! Eks me oleme viimase nelja aastaga Ameerikas pisut ära hellitatud liiga viisakate inimeste ja liiga sõbraliku suhtumisega. Et aga reaalsus kiiresti kohale jõuaks ja meil meelest ei läheks, et igas maailma nurgas ei olegi suhtumine ülemäära sõbralik, siis kutsuti meid Tallinna lennujaamas otsejoones pagasite kontrolli. Meil oli kaasas väga palju pagasit ja kõige suurem kohver otsiti detailselt läbi. Otsing toimus ikka piinliku täpsusega ja kergelt pahaste tujudega, sest kes teab, mida me seal jõulukingituseks mõeldud mänguautode, näomaskide ja legode vahel võime peita. Ega Miamist saabumine pole mingi nalja asi!

Perekond avaldas soovi meile ilmtingimata lennujaama vastu tulla ja nii oligi (nagu juba kõikide nende arvukate lennureiside juures kombeks) - Hugo lillekimbuga tervitamas:

Peale mitmeid teste ja esialgset paigal püsimist, saime ka meie lõpuks pisut rohkem ringi hakata liikuma. Eesmärk ei olnudki kõiki sõpru ja tuttavaid seekord kohata, vaid lihtsalt jõulud perega veeta ning kokku saada vaid osade sõpradega, mitte liiga suures seltskonnas.

Esimene kohtumine vanaemaga üle liiga pika aja:

Pühad olid loomulikult täiuslikud, sest meie suurim soov - veeta need koos perega, sai täidetud ja midagi enamat ei oleks osanud soovidagi.

Hoolimata sellest, et oled täiskasvanud inimene, leidsid päkapikud ikka õige koha üles:

23. detsembril tegime Kaspariga korraliku lumememme:

Samal päeval küpsetasin ka ahjukapsaid 6 tundi:

Ja jõudiski kätte esimene jõuluõhtu 24.12 ehk esimene jõulupidu meie peres, mille veetsime Roosna-Allikul Kaspari vanemate juures. Hommikupoolikul toimetas muidugi agar köögitoimkond, kus meie 8-aastane Grete valmistas täidetud munad juba peaaegu iseseisvalt:

Õhtul pani kogu meeskond piduriided selga ja olimegi valmis jõuluõhtut veetma. 

Grete ja onu Kaspar:

Grete katab lauda:

Mina koos meie pere kõige pisema liikmega:

Klen (10) ja Grete (8) olid seekord päkapikud, kes pakke jagasid:

Lapsed said ühise paki ja teevad koos etteastet:

Õde ja vend:

Demonstreerime oma uhkeid kingitusi:

Need olid minu 15. jõulud Käsperite peres (muidugi 15 aastat tagasi oli meid kõigest 6):

...

Järgmine jõulupidu toimus 25.12 maal vanaema juures. Päeval tegime korraliku matka ja lumesõja, et vaim ja kõht õhtuseks pidusöögiks valmis panna:

Hugo (7) koos onu Kaspariga:

Jõululauas:

Päkapikud jagavad pakke:

Vanaemal (89) olid kohe korralikud saksakeelsed laulud esitamisel:

Õed:

Meie pere tüdrukud...

... ja meie pere poisid:

26.12 oli puhtalt pühendatud jõulupakkide sisuga mängimisele:

...

Ees ootas veel kolmas ja viimane jõulupidu ehk traditsiooniline jõulupidu Meie Klubiga Tartust. Oh, kui hea oli oma tüdrukuid näha ja kallistada!

Meie peres on nii, et kui jõulud on läbi, siis tuleb kohe üks sünnipäev. Nii oligi, et saime 29.12 sünnipäevale sõita, sest meie Sergo sai juba neljaseks:

Viimaseks pidustuseks jäi veel aastavahetus, mille veetsime traditsiooniliselt ikka Kaspari õe juures, kus kõik meie pere lapsed said koos möllata.

Traditsiooniline pidulaud koos lauamängudega:

Südaööl läksime välja rakette vaatama:

Head uut aastat!

Loodetavasti toob alanud aasta meelerahu ja rohkem võimalusi perega koos olla.

Jätkub...