Käib töö ja vile koos

Kuidagi on nii, et vaikselt tahes või tahtmata on ligi hiilinud meie Eesti töörütm, kus ka pühapäevasel pärastlõunal pühendame 2-3h töö tegemiseks. Jube lihtne on öelda, et miks sa teed nädalavahetusel tööd? Hull peast! Nädalavahetus on puhkamiseks! Miks siis inimesed teevad endaga nii? Puhata ei meeldi või?!

Ülikooliajal oli lihtne elu- nädala sees käisid tööl ja koolis. Põhiline õppimine toimus nagunii sessi ajal ja jooksvad asjad tehti ära nädala sees, kooli kohvikus või lõunapausil. Samuti õppisime väga palju tüdrukutega koos ikka nii, et Maret tegi süüa, meie olime oma raamatute ja vihikutega hõivanud kogu tema köögilaua ja siis vahepeal vaatasime last ja õppisime ja küsisime üksteiselt küsimusi. See oli kuidagi nii loomulik. Nädalavahetuseks sõitsid kõik Tartust ära oma kodudesse ja kellel siis aega oli õppida? Sellele isegi ei mõelnud nädalavahetusel (välja arvatud sessi ajal). Suve algusega proovisid kõik oma arvestused kätte saada, eksamid esimesel (või teisel või kolmandal) katsel ära sooritada ja läksidki suurele suvele vastu nägu nalja täis.

Ülikooliaeg oli selline sujuv kulgemine rütmis kool- sõbrad/pere- pidutsemine-töö. Neid viit aastat ei vahetaks mitte iial millegi muu vastu, see on vist elus selline asendamatu- raske ja imeline aeg kõik samal ajal, kus rahaga on kitsas aga süüa ka ei oska teha ja siis veered seal pelmeeni ja makaroni rattas kuniks saad nädalalõpus kodus korralikku toitu. Meil muidugi vedas, sest Maret oli juba sündinud kokk ja korraliku toitumisega ei olnud Meie Klubi tüdrukutel kunagi probleemi. Alati olid oodatud muidugi ka need esmaspäevad kui kellelgi oli nädalavahetusel kodus olnud suuremat sorti sünnipäev ja emake oli vaesele tudengile kaasa pakkinud pidulaua ülejäägid. See tähendas alati korralikult lõunasööki kellegi juures, kus kaasa pakitud toiduvarule tehti korralik tiir peale.

Peale ülikooli tekkis olukord, kus tuli justkui täiskasvanuks saada. Kõik kolisid ühikatest välja ja otsisid endale viisaka töökoha ja korraga oskasid kõik endale ise kartuleid keeta ja enam polnud vajadust sõita iga reede õhtul koju lootuses, et ehk on ema juba supipotiga uksel vastas. Korraga oli selge, et peab oma eluga midagi tähtsat ette võtma ja midagi olulist ära tegema. Need, kel mõistus omal kohal, otsisid kõrgharidusele kohase töö ja hakkasid normaalset tööinimese elu elama, kel seal üleval pool natuke tuul sahises, see mõtles, et ehk peaks veel edasi õppima. Teadmata muidugi, mida see tegelikult tähendab. Tööd, tööd ja veel kord tööd. See on nii kummaline, et kui teed ainult iseenda jaoks, siis teed nagu rohkem kui nõutud. Muidugi 5 aastat ülikooli oli ka iseendale aga see oli kuidagi nii loomulik jätk keskkoolile, et ei mõtestanud kordagi seda enda jaoks lahti. Hilisemad õpingud on hoopis teise maiguga. Ja nii ongi, et 5-st tööpäevast ei tule välja ja lõivu tuleb võtta nädalavahetuselt. Hea on muidugi see, et Kaspari töö on ka küllaltki „iseseisva õppimise“ iseloomuga ja ta teeb ka meeleldi nädalavahetustel tööd, sest mida rohkem sa teed, seda kiiremini arened (nagu kõigega).

Liigselt traagiliselt ei tasu seda muidugi võtta, sest lõppude lõpuks teeme seda iseenda jaoks ja eks ikka selle helgema ja parema tuleviku nimel (sellised suured unistajad nagu me oleme). Siin elades on muidugi tunduvalt lihtsam pühapäeval tööd teha ka kui Eestis, sest eelnevad 1,5 päeva saab korralikult päikese käes akusid laadida. Esimest korda juhtus isegi selline kuri lugu, et põlesime ära. Pühapäeva õhtuks olime kaks vähki. Õnneks olin ostnud koju nii igaks juhuks jahutava aaloe geeli ja suskasin selle külmikusse, et kui vaja, siis on hea võtta. Eile oligi vaja ja toimis päris hästi.

Aias enne kui päike meile 1:0 tegi:

Reede õhtul mõtlesime, et peame ka natuke jaani (hoolimata sellest, et siin sellist püha ei tunta). Läksime ühte baari, mis asub meie kodust u 10 min jalutuskäigu kaugusel ja istusime laia päikese kätte väliterrassile. Ülejäänud inimesed istusid arusaadavalt sees mõnusa jaheda konditsioneeri all. Meiesugused kontorirotid, kes nädala sees palju välja ei jõua naudivad nädalavahetusel iga võimalust väljas olla- olgu selleks kasvõi 34 kuumakraadi ja lõõskav päike. Tellisime külmad joogid ja lasime d- vitamiinil nahka pugeda. Õhtu oli nii lõbus, et lõpuks jõudsime ikka suure pimedusega ja üsna uneajal koju. Tuju oli korralikult lõbus ja samm kerge. Vahel kohe on vaja seda jaani tähistada vahet pole, kas see püha siin eksisteerib või mitte.

Kolm nädalat veel ja siis algab puhkus! Kolm nädalat! Ei jõua ära oodata!

Kaunist nädalat!

Maile

Kassike

Kui eelmisel reedel saime endale kassi hoida, siis ühtlasi tegi Jinyi ettepaneku, et kas me saaksime neid laupäeval lennujaama viia ning järgmisel laupäeval lennujaama vastu minna. Nemad jätaksid aga oma auto terveks nädalaks meie käsutusse. Nimelt sõitsid Yangid Floridasse puhkusele ja meie hoidsime nende kassi sellel ajal. Loomulikult olime nõus neid lennujaama viima ja mis meil sai auto vastu olla? Mitte kõige vähematki!

Viisime Yangid lennukile ära ja otsustasime ise natuke autoga linnapeal kruiisida:

Pühapäev nagu ikka oli rohkem puhkepäev kodus:

Kass võtab pühapäeva väga tõsiselt:

Kassike tuli ka hommikul pannkoogilauda:

Eelmisel esmaspäeval oli minu jaoks üks üleni must päev, sest koosolekul juhendajatega selgus, et palju asju on vaja minu töös muuta ja pikk jutt lühidalt- juhendajad on väga otsekohesed ja karmid ja minu kriitikataluvus umbestäpselt 0. Nii juhtuski, et peale hommikust Skype koosolekut valasin krokodillipisaraid ja mõtlesin, et terve maailm langeb nüüd kogu täiega mulle peale. Lõunapausil tuli Kaspar kontorist koju ja ütles, et postkastis oli teade, et postkontoris ootab minu nimel üks pakk. Kummalisel kombel oli pakk viidud mitte meie kodu läheduses asuvasse postkontorisse vaid palju kaugemasse aga meil oli ju auto! Seega probleemi polnud ja läksime pakile järgi. Alles ju nagu saime Eestist paki, mis see siis nüüd veel on?

Saime äärmiselt vahva üllatuse osaliseks- minu tüdrukud olid saatnud meile pulma aastapäevaks paki. No paremat ajastust poleks saanud ollagi! Must esmaspäev läks kohe mitu head tooni heledamaks:

Teisipäeval pidi Kaspar taas tööreisile minema ja see tähendas, et jäime kassiga omapead. Kass oli üks vahva seltsiline, kes harjus meie elamises üsna ruttu küll ära aga esimesed päevad olid siiski üsna kummalised. 

Ühel hommikul ärgates oli vaatepilt selline:

Õnneks umbes 48h möödumisel oli aru saada, et kassike on täiesti rahunenud ja tunneb end meie juures päris koduselt. Kohe alguses oli aru saada, et ta armastas inimeste juures olla. Nii oligi, et kui mina tegin päeval tööd, siis tema magas mul laua all:

 ja õhtul ronis ikka sülle, kui diivanil telekat vaatasin:

Ööseks puges kiisu mu jalgade juurde magama ja nüüdseks on igal hommikul vaatepilt just selline:

Eelmisel nädalal võtsin ka lõpuks julguse kokku ja panin esimest korda pediküüri aja kinni. Ma ei tea miks selline lihtne ja tavaline asi tundub võõral maal nii jube aga tundub ja mul kulus 6 kuud, et see julgus endas leida. Ühe korra olen eelnevalt siin juuksuris käinud ja see polnud just teab, mis imeline kogemus. Lõikusega jäin küll rahule aga teenindus oli väga kummaline, kus pidin ootama väga kaua, kuigi aeg oli kirja pandud jms. Küll aga mõtlesin, et pean oma hirmust üle saama ja nii helistasingi pediküüri, et aeg kinni panna. Teadsin, et meie kodu juurest u 7min jalutuskäigu kaugusel asub salong ja sinna oleks hea mugav minna. Niisiis panin aja neljapäevaks, peale kooli.  Ilm oli kohutavalt kuum (34 kraadi + kõrge õhuniiskus) ja salongi jõudes tundsin, et vesi voolab üle keha nagu oleksin dušši all. Väga meeldiv oli, et kohe toodi pudeliga külma vett ja juhatati mugavasse tooli istuma. Minu ehmatus oli muidugi suur kui pediküüriks osutus mees! Mees oli hiinlane ja rääkis nii kehvasti inglise keelt, et temast oli praktiliselt võimatu aru saada. Sellest polnud aga hullu midagi ja saime vajalikud asjad aetud. Kokkuvõtteks jäin teenusega ülimalt rahule, kõik oli väga puhas ja steriilne (nt instrumendid võeti minu silme eest vaakumpakendist välja) ja lisaks nö tavapärasele pediküürile tehti ka väga korralik jalamassaaž kuni põlvedeni välja. Kogu protseduur võttis aega pisut rohkem kui tund ja oli sisuliselt sama hinnaga, mis maksin Eestis pediküüri eest AGA, ärgem unustagem siin ka muidugi jootraha! Ilma selleta ei saa kohe mitte! Õnneks on see süsteem niivõrd mugavaks tehtud, et sa ei pea käima sularaha taskus ringi, et ikka saaks tippi siin ja seal laiali laotada, vaid igal pool saab maksta kaardiga ja kui oled makse teostanud, siis ulatatakse sulle tšekk, millele märgid ise summa, mis soovid tipiks jätta (järgides siiski siinset tipi-jätmise % tava). Hiljem võetakse see kaardilt ise automaatselt maha. Väga mugav ja mõistlik süsteem ja kuna siin on 100% tipi-kultuur, siis see asi on lahendatud minu meelest väga mõistlikult ja mugavalt kliendi jaoks. Minu asi on hakata juba vaikselt sellega harjuma :)

Tegin salaja pilti:

Päevad läksid maru ruttu ja juba oligi reede ning Kaspar kodus tagasi. Kuna ta saabus reede öösel ja meie kassiga juba põõnasime, siis vaene kass sai päris paraja ehmatuse sellest. Nii juhtuski, et kass hüppas öösel Kasparile näo juurde ja kui Kaspar unesegaduses silmad avas oli kass täies hiilguses ta näo kohal. Võite ise Kaspari reaktsiooni arvata..

Laupäeva hommikuks oli äratuskell seatud 8 peale, sest meil oli ees väga tegus päev. Alustasime hommikut sellega, et läksime väga ameerikalikku dinerisse Ihop´i vahvleid sööma. Mul oli juba mitu nädalat isutanud vahvlite järgi ja seega tuli see asi ära teha. Hommikul kell 9 oli söögikoht puupüsti rahvast täis hea, et üldse laua saime. Siinkohal nägime taaskord tohutut erinevust Eesti ja eestlastega, kellel on kombeks hommikukohv ja juustuleib kindlasti oma koduseinte vahel ära krõbistada. Siin on aga kõik teisiti ja eks olime seda juba ka Hispaanias kohanud, et inimesed söövad väga palju väljas ja just ka hommikuti. Mulle väga meeldib sellises dineris, sest seal on hästi kodune ja mõnus õhkkond. Kohvi tuuakse lauda kannuga ja kruusid on sellised mõnusad, nagu kodus. Ka toidus ei pea pettuma rääkimata portsjonite suurustest (see on küll vist juba Texase teene).

Peale hommikusööki keerasime autorooli IKEA poole, sest päevakavas oli natuke mööblit ja kardinaid ning kardinapuid koju muretseda. Nimelt on mööbliga siin selline kummaline lugu (nagu olen ka varem rääkinud), et tavalistes mööblipoodes leidub vaid suuri, massiivseid ja nikerdustega mööbliesemeid. Meie aga soovime sellise lihtsa joonega noorte inimeste mööblit, mis rahakotti kohe tohutut auku sisse ei kõrveta. Sellise mööbli leiabki IKEAst. Meil oli kindel siht silme ees, et soovime madalat ja pikka tv alust ning IKEAs on olemas spetsiaalsed programmid, kus saad endale ise vajaliku mööblieseme erinevatest meelepärastest osadest kokku panna (nt valid kapi ja ise otsustad, kas soovid sinna lihtsalt riiuleid ja ust ette või hoopis sahtleid jne). Nii panimegi kokku endale sobiliku tv aluse, seejärel valisime kardinad ning kardinapuud ja läksime siis lattu kõike seda kraami otsima. IKEAs on selline süsteem, et kui sa oled nö poe poolel (kus on näidised kõikidest toodetest) endale sobilikud asjad välja valinud ning koodid kirja pannud, siis lähed oma suure kaubaalusega lattu ning hakkad koodide alusel ise vajalikke pappkaste otsima, kus soovitud kaup sees. Korralik puslemäng ja võtab aega, küll aga saad sellise mööbli nagu soovid.

Komplekteerime kappi:

Puhkehetk IKEA näidistoas:

Seejärel oli plaan toidupoes ära käia ja korralik varu külmkappi tuua. Küll autoga on ikka mõnus poes käia! Ning järgmine plaan oli minna linnast välja outlettidesse. Nimelt oli Kasparil vaja jalanõusid ja natuke riideid ja kuna meil oli auto käepärast, siis tegin ettepaneku minna outlettidesse, kus olen Jinyi´ga juba paaril korral käinud. Nii vahva oli näha Kaspari nägu seal poodides! Mis seal salata, seal on teine hinnaklass ja suur valik ning  see lausa kisub suu kõrvuni. Kaspar sai kõik asjad, mis ta endale oli soovinud ja mina otsisin pisut kingitusi ja olin rohkem moraalseks toeks ja stiiliabiks (mitte, et tal seda väga vaja oleks) ning nagu ikka, siis leidsin ka endale üht-teist.

Laupäeva õhtu lõpetuseks läksime tankisime auto ära ja sõitsime lennujaama Yangidele vastu. Nad olid puhkusest täiesti läbi omadega aga rõõmsad ja rõõsad. Küll aga kurtsid, et said puhkusereisil ka üsna palju vihma- no see on nagu mingi Murphy seadus vist! Teel koju uurisin, et ehk nad oleksid nõus meile kassi veel üheks nädalaks jätma. Oleme kassist täiesti vaimustuses ja ei raatsi veel sugugi teda koju lasta. Ma ei tea, kas Yangid olid liiga väsinud või alles puhkusest õnnejoovastuses aga nad olid kohe nõus. Jess! Nii ongi, et kassike on veel terve nädala meie juures suvepuhkusel.

Lõpetuseks teile üks täiesti loomulik pilt, kus kass mängib hiirega:

Ilusat nädalat!

Maile

Kuidas ma ei sallinud üksinda olemist

Sügisel, kui reisiärevus oli juba üsna suur, siis sattusin uudiste vahendusel nägema üht klippi, kus intervjueeriti eestlaseid, kes on Ameerikasse elama tulnud ja siin üsna edukaks saanud. Muuhulgas oli ka üks nooremapoolne mees, kes elab Californias  kui õigesti mäletan ja ta ütles ühe lause, mis mind siiani on saatma ja kummitama jäänud. See mees ütles, et Ameerikasse (ja ehk ka ükskõik kuhu mujale riiki, mis ei asu just kiviviske kaugusel kodumaast) kolides pead olema valmis palju üksi olema ja seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Tema kolis Eestist ära üksinda ja on siiani poissmees aga ma arvan, et ta vast ei mõelnudki niivõrd eraelulist poolt kuivõrd kõike kokku. Seda on raske sõnadega edasi anda nendele, kes elavad oma „turvalisel“ kodumaal, kõik on tuttav ja elu käib sissetallatud raja järgi, pere ja sõbrad on ümberringi. Üsna hästi mõistavad seda mõtet need, kes on selle tee ette võtnud.

Kui olin veel Eestis, siis Maris ütles mulle, et tal on hirm selle ees, et pean hakkama palju üksinda olema just seetõttu, et töötan kodukontoris ja ka Kasparil on üsna sagedased tööreisid, mis kestavad lausa mitu päeva kuni nädal. Olin sel hetkel ka ise parajalt paanikas, sest ma pole inimene, kes väga vajaks üksindust. Jagasime õega terve elu tuba, mis oli ehk 9(?) m2 suurune. Seega üksi olemiseks väga palju mahti ei saanud ja ega nagu puudust ka ei tundnud. Minu jaoks oli üsna maailmalõpu lähedane olukord kui mu õde kolis kodust välja ja läks Tartusse ülikooli. Mina astusin samal ajal 10 klassi ja see tähendas, et järgnevad kolm aastast elasin selles toas üksinda (vähemalt nädala sees). See oli ikka alguses päris hirmutav ja kõle, ootasin alati, et ta koju tuleks ja saaksime poole ööni voodis jutustada.

Ka hiljem Tartusse kolides ma ei sallinud üksinda olemist eriti, see oli alati kuidagi selline...jube? Masendav? Igav? Seal muidugi väga palju üksi olemist ei olnud ka. Kui kolisin Tartusse, siis elasime Marisega kõrvuti ühikates ja käisime isegi trennis koos ja peale trenni jõime tema ühikas tavaliselt teed ja alles uneajaks kolisin oma ühikasse tagasi. Mõne aasta pärast kolis Maris Tallinnasse ja see oli teine selline maailmalõpu tunne, et mis nüüd siis saama hakkab? Iseenesest midagi hullu ei juhtunud, muutus vaid see, et igal võimalusel kobistasin tudengirongiga marsruudil Tartu-Tallinn-Tartu, mis sõitis oma mõnusate nahkkattega kaetud puupinkidega ligi 4h Tallinna poole. Nädala sees olid koolis pikad päevad + töö+ sõbrad ja Kaspar ja tudengielu tähendas ka meie puhul äärmiselt tihedat pidutsemist.

Hiljem kui kolisime Kaspariga kokku ja soetasime auto, mis oli enamjaolt minu käsutuses olin üsna harjunud kõiki oma asju ise ajama. Mulle meeldisid päevad, mis olid töölt vabad (lasteaiaõpetajana oli neid päevi ka nädala sees) ja sain autoga linnapeal toimetada, sõbrannasid ja ilusalonge külastada. See oli minu aeg, mida nautisin väga aga jällegi koos teistega, mitte üksinda.

Siia kolides muutus kõik. Korraga polnud enam võimalik igal võimalusel oma õe juurde minna või sõbrannadel külla tulla. Korraga polnud enam kollektiivi, mis igapäevaselt ümbritseb. Korraga oli terve elu kuidagi teine. Mingil kummalisel põhjusel olin äkki olukorras, mida ma terve elu pole vajanud/sallinud – tegutseda suurem osa päevast üksinda. Kõige kentsakam kogu selle loo juures on see, et see pole kordagi olnud päriselt masendav. Jah, masendav on see kui üks tagasilöök tabab teise järel seoses tööga. Jah, ikka igatsen kollektiivi, sest ma pole loodud selliseks „üksinda hundiks“. Loomulikult igatsen oma perekonda ja sõpru aga miski on muutunud. Ma usun väga sügavalt sellesse, et kõik, mis meile elus ette antakse on selleks, et meid õpetada. Iga asi on millekski hea. Mul on selline tunne, et hetkeline olukord on seatud ehk selleks, et rahu teha üksinda olemisega, et näidata, et selles pole tegelikult midagi hullu. Üleüldse, kuidas keegi teine saab minu seltkonda nautida kui ma seda ise ei naudi?

Siia kolimine on meid mõlemaid kuigipalju muutnud juba selle väikese ajaga (minu 6 kuud ja Kaspari 8). Selline võõras ja uus muudab kindlasti tolerantsemaks ja õpetab asju rahulikumalt võtma. Igaks asjaks on oma aeg ja hetkel on aeg tegutseda sellises rütmis. Selge on see, et see ei jää nii igavesti (sest miski ju ei jää) aga oluline oleks ehk võtta sellest maksimum? Kodukontoril on omad miinused aga sellel on ka päris palju plusse:

ü  Saad oma aega planeerida vastavalt vajadusele.

ü  Saad sättida oma eined kasvõi kellapealt, kui soovid ja ei pea kiirustama või toidukorda vahele jätma vms.

ü  Saad teha sirutuspause vastavalt vajadusele. Mina olen selline graafiku inimene ja teen oma tööd üldiselt kella järgi ja ka pausid ja toidukorrad kipuvad nii enam-vähem kella järgi olema. Küll aga tuleb ette päevi, kus asjad on nihkes ja siis tabadki end mõttelt, et oled selles osas täiesti oma aja peremees.

ü  Saad teha kiire lõuna või selle endaga aeda kaasa võtta ja lõunapausil nt hoopis 30min päikest võtta.

ü  Saad keskenduda rahulikult ilma, et keegi oma jutuga „sisse sõidaks“.

Muidugi on kodukontoril ka mitmeid puuduseid, kus nt kiputakse rohkem tööd tegema kui ehk kontoris olles. Osad inimesed väidavad, et neil kaob ära vahe kodu ja kontori vahel- millal teen koduseid toimetusi? Millal on tööaeg? Mina olen enda jaoks need asjad lahendanud nii:

ü  Millal on kodu aeg ja millal on tööaeg? Mulle sobib kõige paremini seadistada seda kellaajase määratlusega ehk siis tavapäraselt 8.30-17.00 on tööaeg ja siis teengi tööd. Vahepeal toon küll kohvi ja teen lõuna aga ega rohkem suurt laua äärest ei tõuse. Peale tööpäeva lähen otsejoones trenni ja see teebki vahe sisse kodule ja kontorile ehk siis kui trennist tagasi tulen, siis on nö kodu aeg ja vaba aeg ja rohkem laua äärde ei istu. Kui vaja, siis teen muidugi ka pikemalt tööd aga üldiselt mitte, sest pea on juba õhtuks nii väsinud, et ega sellest niisama laua taga istumisest ka kasu ei ole.

ü  Töö tegemiseks on oma koht. Meil on siin selline väike kontorinurgake, mis ongi ainult töö tegemiseks. Muul ajal siin keegi ei istu ega toimeta. Eestis sellist võimalus ei olnud, sest meie korter oli küllaltki väike, et luua mingi lisanurgake töö tegemiseks. Tööd tegin köögi kaua ääres ja tegelikult on lausa tuntav vahe sees küll. Nimelt kui on loodud kindel koht töö tegemiseks siis on keskendumise või häälestumine tööle tunduvalt kergem, kui nt söögi laua ääres, kus veedetakse ka vaba aega. See on kindlasti erinev, sest Kaspar teeb 2x nädalas kodust tööd ja tema eelistabki just söögi laua ääres seda teha.

Minu jutu mõte on selles, et kui tunnete, et hetkeline olukord on ehk vastuolus sellega, millega olete harjunud või mida eelistate, siis tasuks mõelda, miks see olukord on praegu selline? Kas see saab mulle midagi õpetada ja juurde anda?

Kõige parem lause, mida olen kuulnud ja mis on saatnud mind juba aastaid on järgmine: „Ka see möödub.“ Ja nii see ongi, iga asjaga, olgu see üdini hea või täiesti kohutav – ka see möödub.

Eestis on töönädala selgroog murtud, meil siin läheb veel selleks pisut aega. Viimased pingutused ja juba paistabki nädalavahetus!

Maile

Taas Milwaukees

Möödunud nädal möödus minu jaoks Milwaukees, kuhu suundusin juba eelmise reede hommikul. Nüüd on aeg otsad kokku tõmmata ja nädalast väike kokkuvõte teha.

Alustasin teekonda Houstonist juba hommikul kell üheksa. Tavaliselt alustan juba kell 8 tööd, kuid reisimise päev on alati teistsugune. Esimese tunni pakkisin kohvrit ja kiikasin aeg-ajalt meilboksi. Pakkimisega läks omajagu aega, sest oli vaja terve nädala jagu riideid endale kaasa mõelda. Kui see suur mõttetöö sai tehtud, siis oligi juba Uber ukse ees ja abikaasale tuli mõneks ajaks tsaupakaa teha. Sõitsin läbi Atlanta lennujaama, kus sain 3 tundi tööd teha. Lend sihtkohta hilines väljumisega pool tundi ja rendiauto sain kätte alles kell seitse õhtul. Sealt edasi hotelli ja oligi kogu õhtu.

Laupäeva hommikul sõitsin kliendi juurde, kus olin kokku 13 tundi. Selle aja jooksul sai kõik ettevalmistused pühapäevaks ära tehtud, ning järgmise päeva saigi vabaks võetud. Põhjus, miks üldse selle pika tee ja vaeva ette võtsin, on selles, et klient võtab lõpuks kasutusele meie tarkvara ning pühapäeva õhtul kell kümme oli stardipauk. Kogu projekt on kestnud kaks aastat ning nüüd oli see viimane pingutus.

Klient ise on külmutatud pitsade tootja ning kogu tootmiskompleks on muljetavaldavalt suur. Tootmine käib kolmes vahetuses ning töö käib peatumata. Meie ettevõtte poolt oli vaid 2 inimest toetamas kolme vahetust, milles igas on umbes sada inimest. Tuleb tunnistada, et kaitseväes sain ka rohkem unetunde kui siin viimase nädala jooksul. Kuid enne seda suurt töömaratoni oli mul pühapäev esimene pool enda jaoks broneeritud, mille sisse mahtus nii tervisesport kui ka linnaga tutvumine.

Pühapäeva hommikul magasin nii kaua kui uni lubas ning tund peale hommikusööki tegin jooksuringi oma hotelli asulas. Tegemist on väikese eeslinnaga, millel nimeks West Allis. Ameerikas on suurte linnade puhul omane eeslinnade rohkus. Hakkad linnast välja sõitma, kuid lõppu ei paista. Ometi oled juba kolmandas linnas. Selget piiri ei ole.

Jooksuringil:

 

Veetorn:

Kohalik õllevabrik Miller:

Peale jooksu tõmbasin linnariided selga ning sõitsin suure järve äärde, millel nimeks Lake Michigan. Vist oli Ameerika suurim järv, aga kuna olen hetkel lennukis, siis ei saa guuglist järgi uurida. Igatahes, järv on nii suur, et on iga kaardi pealt selgelt näha. Selle ääres asub ka suur Chicago, mis jäi minust tunni autosõidu kaugusele. Järve ääres tegin lühikese jalutuskäigu, sest palavus oli tappev ja mul polnud muidugi lühikesi riideid kaasa võetud. Sooja oli 30-kraadi ning päike kõrvetas kõvasti. Õhtuks oli nägu punane.

Lake Michigan:

Sellega minu ekskursioon piirdus ning pöördusin tagasi hotelli. Õhtusöögiks mõtlesin seekord võtta kiirelt McDonaldsist eine, et sellega oleks ühel pool. Sellel hetkel ma veel ei teadnud, et hakkan seal iga päev korra einestama. Ega mind väga see eine ei tõmmanud, kuid see oli kohe hotelli kõrval ning kiire ja mugav.

Juba oligi pühapäeva õhtu ning aeg minna tööle. Jõudsin kella üheksaks kliendi juurde, mis asus mu hotellist vaid 7-minuti kaugusel. Taksomeeter hakkas tiksuma ning mina hakkasin tööle. Enne kui arugi sain oli päike taevas ning kell 9. Sõitsin tagasi hotelli, kus kukkusin kohe voodisse magama. Äratus oli pool 1 päeval ja juba jälle tööaeg. Nüüd olin kliendis kuni kella seitsmeni ja läksin jälle hotelli magama, et kell 11 õhtul taas tööle naasta. Ja nii need päevad möödusidki. Enamjaolt magasin päeval ja töötasin öösel. Lisaks olid veel muud koosolekud teisipäeval ning neljapäeval, kui pidin uneaega loovutama muude kohustuste jaoks. Tunne oli selline, et elasin jälle 8-tunnise ajavahe muutuse üle. Neljapäevaks sain juba harjumuse sisse ning polnud mingi probleem õhtul kell 9 voodist tõusta ja tööle minna. Nüüd tuleb jälle ümber harjuda.

Kolmapäeval tuli välja, et nad tahavad mind sinna ka järgmisel nädalal, mis tähendab jälle kolme päeva kodust eemal viibimist. Ega ei jäänudki midagi üle kui kulpi lüüa ning lennupiletid ära osta. Õnneks on vahepeal nädalavahetus, mil saab akusid laadida ning abikaasale aega pühendada. Muidugi ei tea, mis sellest välja tuleb, sest teatavasti on meil sellel nädalal kass hoida, ning teades Maile kassiarmastust jään mina suure tõenäosusega tähelepanust kõrvale.

Kogu selle tööreisi juures on tore see, et nii palju sai erinevate inimestega suhelda. Kui laohoonetes või tootmispõrandal oma arvutiga ringi liikusin ja erinevate inimeste probleeme lahendasin, siis väga paljud ikka hõikasid „Kaspar, kuidas läheb?“ kui ma neist mööda liikusin. Kahjuks ei teadnud mina enamjaolt ühtegi nime. Siiski on tore, kui sind ära tuntakse ja sinu vastu sõbralik ollakse. Selliseid väikseid jutuajamisi maast ja ilmast tuli ikka ette. Iga kord kui lõpetasin oma vahetuse, siis keel oli nii sõlmes, et seda oli peaaegu võimatu lahti harutada. Aitaski ainult see, kui läksin hotelli ja magasin end sirgeks.

Praeguseks on kell juba pool üksteist reede õhtul ning järjekordne reede on luhta lastud. Panengi arvuti ära ning proovin enne Houstonis maandumist tunnikese magada.

Päikest!

Kaspar

Külaline

Esmaspäeval võttis Jinyi ühendust ja kutsus mind mõneks päevaks enda juurde külla. Ta arvas, et kuna Kaspar on lausa 7 päeva järjest ära, siis oleks mulle ehk hea vaheldus saada mõneks ajaks kodust ära. Kahtlesin küll alguses, sest pean päeviti nagunii tööd tegema ja neljapäeval on ka keelekool lisaks, kuid ta oli siiski järjepidev ja lubas, et saan rahus ja vaikuses ka neil tööd teha ning neljapäeva hommikuks saan linna tagasi (nemad elavad linnast väljas u 50 min sõidu kaugusel), et kooli minna. Ega mul rohkem mingeid põhjuseid polnud ka, et vastu puigelda ja nii pakkisingi oma väikese kohvri ja teisipäeva õhtul kell 6 oli auto all parklas mind ootamas. Nimelt töötab Jinyi mees Yijie meie kodust umbes 5 minuti jalutuskäigu kaugusel ja seega polnud talle suurem tüli mind peale tööpäeva kaasa haarata.

Tunnistan ausalt, et pelgasin pisut ka seda sõitu, sest me oleme ikkagi rohkem Jinyiga sõbrannad ja hoolimata sellest, et Yijie on küll alati viisakas ja sõbralik, siis ega ma temaga pole just väga pikema jutu peale saanud. Ees oli aga ootamas tunnine autosõit Richmondi ehk Houstoni nö eeslinna, kus asub nende kodu. Minu hirm oli päris asjatu kui aus olla. Kui kell 6 oma kohvriga alla parklasse läksin, siis Yijie tuli kohe kohvrit mu käest haarama ja ütles esimese asjana, et on väga rõõmus, et ma neile külla lähen. Istusime autosse ja alustasime sõitu. Terve aja oli Yijie äärmiselt jutukas (mida ma nägin esimest korda) ja küsis palju küsimusi mu õpingute kohta. Tal endal on doktorikraad taskus ja teab üsna täpselt, mida see kraadi taotlemine endast kujutab, seega oli temaga väga huvitav nendel teemadel rääkida. Hoolimata sellest, et meie erialad on täiesti erinevad nagu öö ja päev, siis mingil kummalisel kombel on alati nii, et kui räägid kellegagi, kellel see tee on juba läbitud või pooleli, siis ta mõistab ikka üsna täpselt, mis põrgu see kõik on :D Seega oli hea natuke kurta ja saada kinnitust sellele, et esimeste artiklite publitseerimine ongi täielik õudusunenägu kuubis. Samuti sain teada, et ka tema ei käinud õpingute ajal tööl ja pühendus vaid kooli lõpetamisele.

Märkamatult jõudsimegi nende koju, kus Jinyi juba rõõmsalt meile väravasse vastu jooksis. Laud oli kaetud ja üsna pea asusime sööma. Teisipäeva õhtul oli menüüs traditsiooniline Hiina köök ehk siis ribisupp, praetud pelmeenid, praetud türgioad küüslauguga ja veel mingi hiina kallerdis(?), mida nägin elus esimest korda. Toit oli hea aga minu jaoks ehk pisut liiga vürtsikas, seega rüüpasin korraliku anumaga vett kõrvale. Õhtu oli iseenesest üsna kurb, sest  Yijie vanemad läksin tagasi Hiina peale 6 siin veedetud kuud. Jah, lugesite õigesti- 6 kuud. Nimelt on Hiinas üsna tavapärane, et kui noorpaar saab lapse, siis vanemad kolivad nö sisse, et abistada lapse kasvatamisel. Vanavanemad muudkui musitasid last ja nutsid, Yijie oli kurb, laps oli kurb aga Jinyi oli üsna rõõmus. Ta ütles mulle hiljem vaikselt, et oli juba päris väsinud ämmaga koos elamast :D

Kuna meeleolu oli üsna kurb peale vanemate lahkumist, siis mõtlesime, et teeme midagi lõbusat, et väikese printsessi tuju paremaks muuta. Seega läksime Jinyi garderoobi ja hakkasime kingi proovima. Võite isegi arvata, kuidas väike neiu hoobilt rõõmsaks muutus ja 10 numbrit suuremaid kingi enda järel lohistas.

Kolmapäeva hommikul helises 7.30 äratuskell nagu ikka ning läksin alla kööki. No mu imestus oli ikka väga suur kui nägin, et Yijie toimetab köögis ja ütles, et pani just värsked pirukad ahju aga peab ise nüüd tööle lippama ja ma võtku need ahjust 8 minuti pärast ise välja. Nii värsket hommikusööki ei saa isegi hotellis mitte! Teadsin, et Jinyil oli teises toas varajane Skype koosolek (ka tema töötab kodukontoris) ja seega toimetasin köögis pirukatega ise edasi. Peale hommikusööki suundusin üles „oma tuppa“ ja alustasin tööpäevaga. Terve kolmapäev möödus töölainel ja mis seal salata- keskkonnavahetus mõjus päris hästi ka töö mahule. 

Minu sviit Yangide juures:

Sain ka lausa omaette vannitoa:

Kolmapäeva õhtul käisime jalutamas ja toidupoes ning ostsime õhtusöögi, milleks olid kanatiivad. Mina sain kanast võtta umbes täpselt 3 ampsu ja peale seda jõin korraga 500ml vett peale- niivõrd terav elamus! Minu imestusel polnud otsa ega äärt kui 2-aastane preili järas mitu kanatiiba järjest ja isegi ei küsinud vett peale. Ühesõnaga- hiinlase ja eestlase maitsemeeled on erinevad... väga erinevad. Hullu polnud midagi, sest süüa oli ka muid asju aga mu suu „põles“ veel mitu head tundi.

Neljapäeva hommikul kordus sama, mis eelmiselgi hommikul – peremees tegi värske hommikusöögi koos kohviga. Tunnistan, et olin väga liigutatud, et nad olid ekstra minu jaoks kohvi varunud, sest nad ise kohvi ei tarbi. Tundsin ennast nagu mingi tähtis külaline ja kuna mu olemine seal nii mugavaks tehti, siis koju saabudes oli tunne nagu oleksin väikeselt puhkuselt tulnud.

Täna, reede hommikul juhtus aga midagi eriti vahvat. Nimelt lähevad Yangid terveks nädalaks Floridasse puhkama ja uurisid, kas me oleksime nõus nende kassi hoidma nii kaua. No võite arvata minu reaktsiooni selle peale. Ega Kaspargi vastu puigelnud ja olime suurima rõõmuga nõus. Täna hommikul tõigi Yijie kassi koos muu vajalikuga kohale. Kassikesel on hiinapärane nimi: Miaupau aga kummalisel kombel mulle tundub, et ta mõistab ka eesti keelt. Siiani on ta veel väga arglik ja uudistab vaikselt korteris ringi aga loodetavasti harjub meiega ruttu. Miaupau on meie päris esimene ööbimisega külaline J

Kaunist reedet!

Maile

Suur saak

Kasparil tuli minna taaskord lausa 7 päevaks komandeeringusse Milwaukee´sse ning mina tegin selleks nädalaks siis hoopis oma plaanid. Plaan oli laupäeval teha korralik tüdrukute päev ehk siis shoppamispäev Jinyiga. Eelmisel korral kui käisime outlettides, siis selgus, et meil on poodlemisel üsna ühine rütm ja huvid ja päev oli väga vahva. Seega otsustasime seda korrata. Outletid on siis brändikauplused, mis asuvad väljaspool linnapiiri. Nende võlu seisneb selles, et kui lähed kaubamajas mõnda brändipoodi (nt Michael Kors), siis ajavad sealsed hinnad kohe südame puperdama ja vererõhk tõuseb kurku kinni. Kui lähed aga sama firma kauplusesse outletis, siis ka lähemal hindade tuvastamisel võib küll vererõhk väikese muutuse teha aga pigem elevuse tõttu, et hinnad on niivõrd soodsad. Nimelt on outleti kauplused nö tehasepoed, kuhu tuleb kaup otse tehasest ja on sageli eelmise või üleeelmise hooaja oma ja seetõttu ka märkimisväärselt odavam. Tegemist on siiski originaaltoodetega ja no olgem ausad, mis vahet seal on mis hooaja jopet ma kannan kui see meeldib? Pealegi ostab Eesti inimene omale rõivaid nagunii mitmeks aastaks ja ei vaheta igal hooajal oma garderoobi välja.

Niisiis oli meil laupäeval tõsine 10h „tööpäev“ mööda poode. Kraami saime kõvasti ja järgmisel päeval oli tunne nagu oleksin maratonil käinud- jalalihased lõid lausa tuld. No väga hea- trenn sai ka tehtud! Peale poodlemist olime mõlemad surmväsinud ja näljased aga ei jõudnud enam kuskile kohvikusse minna. Ütlesin Jinyile, et mul on kodus eilset püreesuppi, kui talle see sobib, siis võin seda meile soojendada ja asi ants. Ta oli lausa vaimustuses, sest selgus, et see oli tema esimene püreesupi kogemus. Niisiis tulime oma pakkidega üles, sõime suppi ja imetlesime päeva saaki. See oli päris esimene kord kui mul oli ainult sõbranna külas. Jutustasime veel mitu head tundi ja väga mõnus oli! 

Surmväsinud aga õnnelik poodleja:

Minu ja Jinyi saak:

Muidugi õhtuks oli minu keel ikka korralikult sõlmes, sest rääkida terve päeva inglise keeles pole lihtne. Tundsin, kuidas räägin juba aiateibaid ja kui Kaspar enne uinumist helistas, siis aju lülitus puhkerežiimile- eesti keeles rääkides ei pea ju isegi mitte mõtlema- kui mõnus!

Just ühel päeval arutasime Kaspariga kui naiivsed me ikka olime. Arvasime, et oh kui oleme a´la 6 kuud välismaal elanud, siis on keel suus ja ei pea mõtlemagi enam sellele, mida räägid. Naljatilgad! Mul on vahel tunne, et teen hoopis taandarengut inglise keeles. Kuidagi kipud ikka kiiresti rääkima aga siis hakkad puterdama ja sõnad ei tule meelde ja lõpuks räägidki ainult aiateibaid. Tean, et see tuleb ainult praktikaga aga selge on see, et keelevilumuseks on vaja aega ja ikka korralikult.

Sellel nädalal on aga veel palju põnevat varuks. Esiteks tuleb nädala lõpus meile üks vahva külaline ja jääb lausa terveks nädalaks ning teiseks lähen mina kodust mõneks päevaks ära. Kes meile tuleb ja kuhu ma mitmeks päevaks lähen? Kõigest lähemalt juba järgmises postituses :)

Mõnusat töönädala algust!

Maile

Pulma-aastapäev vol 2

Käesolevasse nädalasse on mahtunud nii palju töötunde ja emotsioone, et pole saanud mahti isegi kirjutada. Viimane nädal on olnud niivõrd töine, sest lisaks enda põhitööle (mis sellel nädalal tuli siis 4 päeva sisse mahutada) on juba viimased mitu nädalat olnud äärmiselt pingeline ka nö lisatööde valdkonnas. Ehk siis esimest korda elus juhendasin sel aastal magistritööd. Lõputööde juhendamine kuulub doktorandi koolituse juurde aga ega keegi spetsiaalselt ei õpeta seda tegema. Loomulikult antakse teadmised, mis puudutavad valdkonda aga mida teha siis kui tudengil tuleb motivatsioonikriis ja ta tahab märtsikuus pillid kotti panna ja „järgmisel aastal uuesti proovida“? Mida teha siis kui endal ka saab tarkus otsa, et kuidas edasi minna? Mida teha siis kui eelkaitsmisel öeldakse, et see suund, mis sai valitud ei tundu ikka päris õige olevat? Mida teha siis kui tudeng on sind oma juhendajaks valinud aga sa kolid teise maailma otsa ja pead siiski edasi juhendama? Ega keegi nendele küsimustele vastuseid ei anna ja siis proovidki oma tarkuse, üliõpilase töökuse ja hunniku raamatutega hakkama saada. Muidugi saab teistelt õppejõududelt küsida nõu aga eks neil ole omalgi käed-jalad tööd täis. Üliõpilane oli väga usin ja kaitses oma lõputöö 2. juunil edukalt hindele „C“ (hea). Mina olen väga rahul, sest panin sinna kogu oma tarkuse ja ega ma kuidagi teisiti poleks osanud juhendada või aidata, loodetavasti on ka tudeng ise rahul ja õnnelik. Kaitsmispäeval oli aga ärevus ka endal nii suur sees nagu astuks ise uuesti komisjoni ette. Nüüd on kõik aga möödas ja ka kogemus juhendajana olemas.

Kui aga tagasi tulla meie eelmise nädala lõpu juurde, siis ees oli ootamas esimene reis Texases elades. Plaanitud oli roadtrip marsruudil Houston-Dallas-Austin-San Antonio-Houston. 

Texase osariigi kaart, millele on joonistatud meie algne marsruut:

Tegelikkuses siis marsruut muutus pisut (oranž lõik). Sattusin Paint`is natuke hoogu:

Mis kohad need siis sellised on ja miks valisime just sellise reisi?

Esiteks olime ammu unistanud autoreisist ja selle puhul on üsna oluline, et vahemaad ei oleks üüratult suured. Teiseks, kuna elame Texase osariigis siis on natuke nagu „kohustuslik“ ära näha osariigi pealinn Austin, samuti oli Kaspari suur unistus ära käia Dallases  J.F.Kennedy hukkumiskohal. Ning kõige tipuks olin mina kuulnud vaid kiidulaulu turismilinna San Antonio kohta. Seega kõik need linnad asuvad meie osariigis ja paraja autosõidu kaugusel, seega jäi meil vaid üle ühendada kaardil jooned ja broneerida hotellitoad ning reis võis alata!

Esimese reisipäev – laupäev, viis meid linna nimega Dallas. Ikka see sama vana hea Dallas, mille kohta jooksis 80´ndatel (?) seriaal ja kus tulistati Ameerika president J.F. Kennedy´t. Dallases elab 2014a seisuga 1,2 miljonit elanikku (terves Eesti riigis ikka endiselt 1,3 miljonit elanikku). Houstonist on sinna äärmiselt lihtne sõita- lihtsalt sõidad otse põhja suunas 4h ja oledki kohal. Kuna autoga juhtus see sama lugu, mis eelmisel nädalal- kõik väiksed ja odavad punnid olid välja antud ja meie saime taaskord piraka trucki, siis oli lausa lust ja lillepidu sõita. Truck on justkui pikaks autosõiduks loodud ja ülimugav. 

Alustame reisi Dallase poole:

Enne kui arugi saime olime Dallases:

Dallase kesklinn:

 Ilm oli pilvine ja kohutavalt palav (34 kraadi). Jalutasime vanalinnas ja loomulikult uudistasime Kaspari ihaldatud turismikohas:

Elm Street (pildil on maja, millest tulistati president J.F.Kennedyt) ja üks äraütlemata õnnelik turist:

Tänav, kus tulistati presidenti:

Tulistamiskoht on tähtsalt valge ristikesega märgitud ja õnnelik turist poseerib:

Seejärel käisime lõunal Dallase kesklinnas ühes tõeliselt ameerikalikus restoranis, kus kantrimuusika üürgas ja burgerid olid taldriku suurused:

Õhtul käisime veel kinos uut piraadifilmi vaatamas:

Privaatkino:

 Mingit erilist sügavat muljet Dallas ei jätnud, pigem isegi vastupidi. Ööbisime Hiltoni hotellis (minu esimene kogemus):

Tuba oli väga kena ning asus lausa 18. korrusel:

 Aga kui hommikul läksime hommikusöögile, siis selgus, et oleme üldse vales kohas ja meie hommikusöök peaks samuti olema 18. korrusel, kuid sinna jõudes polnud enam midagi süüa, isegi kohvi mitte. Seega pidime ootama veel u 40 min, et üldse midagi hamba alla saada. Pikk jutt lühidalt- peale asjade uurimist oli mõlemal tuju korralikult all ja Kaspar otsustas, et annab üsna konkreetselt teada, mida me kogu sellest asjast arvame. Loomulikult vabandati aga kahju oli juba tehtud- hea tuju oli viidud. Sellest hoolimata andsime endast parima, et kogetu unustada ja oma reisiga jätkata.

Järgmine sihtkoht oli Austin, kus elab 2,05 miljonit inimest. Plaan oli linnas natuke jalutada, einestada ja edasi sõita. Mõeldud-tehtud. Austin oli tore linn nagu Tartu, kus parkimine on nädalavahetusel tasuta ja tänavad on tudengeid täis. Austinit peetaksegi Texase osariigi ülikoolilinnaks, kus on palju baare jms, mis tudengielu juurde kuulub. Uudistasime Kapitooliumi (nagu Eestis on Riigikogu), mis oli vägagi võimas hoone kuid ilm oli taaskord nii talumatult kuum, et ega üle 15 min jalutada ei kannatanud.

Kapitoolium:

Kapitooliumi juures:

Kohalik politseiauto:

Seejärel otsustasime vedela lõuna- smuuti kasuks ja läksimegi otsima Smoothie Kingi:

Tänav Austinis:

Järgnevalt viis reis meid San Antoniosse (1,4 miljonit elanikku) ehk siis Texase osariigi turismipealinna. Linn oli tõeliselt armas ja omapärane. Ma pole küll kunagi Veneetsias käinud aga seal oli täpselt selline tunne nagu oleksin Veneetsias. Nimelt voolab läbi linna looklev jõgi, mis asub linna tänavatest nö korrus allpool ja mille nimi on River Walk. Kõnnid aga trepist alla ja oledki imelises maailmas, mille keskel voolab jõgi ja mille ääred on täitunud kohvikute, muusika, tulede, küünalde ja rahvamassidega. Tõeline puhkuse feeling! 

Jalutasime mööda River Walki ja istusime ühte kohvikusse, et võtta mõned kokteilid:

Meil oli küll plaanis teha pidulik aastapäeva õhtusöök sellel õhtul aga plaanidel (nagu ikka) on kombeks muutuda. Nimelt kui kirjutasime end hotelli sisse, siis teatati, et 7 minuti pärast ootab ees tasuta õhtusöök. Läksime seadsime end tuppa sisse ja kiirustasimegi sööma.

Õhtusöök ei olnud küll mingi pidulik valgete linadega versioon vaid pigem buffee stiilis aga no kui tasuta pakutakse ja sellele lisanduvad ka kokteilid, siis oleks rumalus sellest keelduda. Niisiis otsustasime, et aastapäeva õhtusöögi pidulikum versioon tuleb siiski hiljem Houstonis. 

Peale õhtusööki ja mitmeid kokteile läksime uudistasime ka hotelli katuseterrassil vaadet: 

Hotell oli meil lausa selline, kus tegime esmakordselt tutvust valet parkimisega. Ehk siis hotelli juurde sõites tulevad vormirõivastes mehed auto juurde ja tutvustavad parkimiskorda, milleks on valet. Pakuvad abi asjade välja võtmisel autost, võtavad su auto võtmed ära ja pargivad ise su auto ära. Kogu see lõbu tuleb kinni maksta ja mitte just kõige väiksemas vääringus rahatähtedega + maksud + jootraha. Oh teate, see jootraha teema siin on lausa eraldi teema, mis väärib ühel hetkel lausa omaette postitust! Igal juhul igasuguse teenuse eest, mis tähendab nö otse teenindust (valet parking, lauast teenindus restoranis, iluteenused salongis nt juuksuriteenus/maniküür/pediküür jne jne KÕIK see eeldab jootraha andmist ja ALATI. Ütleme nii, et sellega peab veel kõvasti harjuma.

Enne kui hakkasime koju sõitma tegime esmaspäeva hommikul veel mõned turismitiirud San Antonios. Viieline: 

Seejärel hakkasime Houstoni poole sõitma ning otsustasime, et teeme seda nö ringiga ja vanakooli meetodil. Lükkasime aga Google Mapsi telefonist välja, võtsin suure Texase maakaardi ette ja panin paika marsruudi väiksematest külateedest, mida mööda kodupoole sõita. Ehk siis sõit, mis oleks mööda kiirteed kulgenud u 2h venis meil 6 tunni pikkuseks. Nimelt mööda kiirteid sõites ei näe suurt midagi. Ainult tee ja autod. Mööda väiksemaid teid aga näed loodust ja külaelu, kuidas inimesed elavad ja see on nii põnev! Sõitsime päris alla Mehhiko lahe äärde välja ja sõime ühes väikeses kohas nimega Bay City lõunat. Valisime selleks korraliku Texase stiilis salooni välja, kus toidus ja portsjonite suuruses juba pettuma ei pea. Kuna olime juba selliste väiksemate teede peal siis proovisin ka ise üle poole aasta autoga sõita. Väga mõnus oli taaskord auto roolis olla aga kuna meil oli suur truck, siis ega ma suurt midagi ei näinud, mis nt paremas nurgas toimub või ees..

Sõitsime päris alla Mehhiko laheni välja:

Teel koju nägime väga palju selliseid armsaid linnakesi:

Kontrollin, kas jalad ikka pedaalini ulatavad. Ega seal väga kiita polnud:

Koju saabusime esmaspäeva õhtul kella 8 paiku ja päris mõnus tunne oli sees. Ma ei olnud siin veedetud aja jooksul veel kordagi kodust eemal ööbinud ja see oli täitsa tore vaheldus. 

Kodu paistab!

Teisipäeval algas taas töörutiin, kuid õhtul saabus suur üllatus! Nimelt olid kodused saatnud meile pulma-aastapäeva puhul toreda kingipaki. See oli küll vahva üllatus!

Saime ka värsket Eesti disaini (kõrvarõngad ja mansetinööbid)...

...ja eriliselt vahvad pulmakommid:

Samuti leidsime postkastist kaardid õnnesoovidega tähtsa päeva puhul:

Poleks arvanudki, et meie aastapäev nii tähtis on ka teistele ja, et seda nii vahvalt meeles peetakse. Oleme väga liigutatud ja õnnelikud!

Lõpetada oleks ehk paslik küllaltki värske uudisega. Otsustasime, et oleme ära teeninud puhkuse ja kus ikka mujal kui meie Hispaanias. Seega ostsime ära piletid nii, et stardime 15. juulil Hispaania poole ja sealt edasi juba 21. juulil Eesti poole. Kohtume Eestis 22.07!

Kaunist nädalavahetust!

Maile