Pulma-aastapäev vol 2

Käesolevasse nädalasse on mahtunud nii palju töötunde ja emotsioone, et pole saanud mahti isegi kirjutada. Viimane nädal on olnud niivõrd töine, sest lisaks enda põhitööle (mis sellel nädalal tuli siis 4 päeva sisse mahutada) on juba viimased mitu nädalat olnud äärmiselt pingeline ka nö lisatööde valdkonnas. Ehk siis esimest korda elus juhendasin sel aastal magistritööd. Lõputööde juhendamine kuulub doktorandi koolituse juurde aga ega keegi spetsiaalselt ei õpeta seda tegema. Loomulikult antakse teadmised, mis puudutavad valdkonda aga mida teha siis kui tudengil tuleb motivatsioonikriis ja ta tahab märtsikuus pillid kotti panna ja „järgmisel aastal uuesti proovida“? Mida teha siis kui endal ka saab tarkus otsa, et kuidas edasi minna? Mida teha siis kui eelkaitsmisel öeldakse, et see suund, mis sai valitud ei tundu ikka päris õige olevat? Mida teha siis kui tudeng on sind oma juhendajaks valinud aga sa kolid teise maailma otsa ja pead siiski edasi juhendama? Ega keegi nendele küsimustele vastuseid ei anna ja siis proovidki oma tarkuse, üliõpilase töökuse ja hunniku raamatutega hakkama saada. Muidugi saab teistelt õppejõududelt küsida nõu aga eks neil ole omalgi käed-jalad tööd täis. Üliõpilane oli väga usin ja kaitses oma lõputöö 2. juunil edukalt hindele „C“ (hea). Mina olen väga rahul, sest panin sinna kogu oma tarkuse ja ega ma kuidagi teisiti poleks osanud juhendada või aidata, loodetavasti on ka tudeng ise rahul ja õnnelik. Kaitsmispäeval oli aga ärevus ka endal nii suur sees nagu astuks ise uuesti komisjoni ette. Nüüd on kõik aga möödas ja ka kogemus juhendajana olemas.

Kui aga tagasi tulla meie eelmise nädala lõpu juurde, siis ees oli ootamas esimene reis Texases elades. Plaanitud oli roadtrip marsruudil Houston-Dallas-Austin-San Antonio-Houston. 

Texase osariigi kaart, millele on joonistatud meie algne marsruut:

Tegelikkuses siis marsruut muutus pisut (oranž lõik). Sattusin Paint`is natuke hoogu:

Mis kohad need siis sellised on ja miks valisime just sellise reisi?

Esiteks olime ammu unistanud autoreisist ja selle puhul on üsna oluline, et vahemaad ei oleks üüratult suured. Teiseks, kuna elame Texase osariigis siis on natuke nagu „kohustuslik“ ära näha osariigi pealinn Austin, samuti oli Kaspari suur unistus ära käia Dallases  J.F.Kennedy hukkumiskohal. Ning kõige tipuks olin mina kuulnud vaid kiidulaulu turismilinna San Antonio kohta. Seega kõik need linnad asuvad meie osariigis ja paraja autosõidu kaugusel, seega jäi meil vaid üle ühendada kaardil jooned ja broneerida hotellitoad ning reis võis alata!

Esimese reisipäev – laupäev, viis meid linna nimega Dallas. Ikka see sama vana hea Dallas, mille kohta jooksis 80´ndatel (?) seriaal ja kus tulistati Ameerika president J.F. Kennedy´t. Dallases elab 2014a seisuga 1,2 miljonit elanikku (terves Eesti riigis ikka endiselt 1,3 miljonit elanikku). Houstonist on sinna äärmiselt lihtne sõita- lihtsalt sõidad otse põhja suunas 4h ja oledki kohal. Kuna autoga juhtus see sama lugu, mis eelmisel nädalal- kõik väiksed ja odavad punnid olid välja antud ja meie saime taaskord piraka trucki, siis oli lausa lust ja lillepidu sõita. Truck on justkui pikaks autosõiduks loodud ja ülimugav. 

Alustame reisi Dallase poole:

Enne kui arugi saime olime Dallases:

Dallase kesklinn:

 Ilm oli pilvine ja kohutavalt palav (34 kraadi). Jalutasime vanalinnas ja loomulikult uudistasime Kaspari ihaldatud turismikohas:

Elm Street (pildil on maja, millest tulistati president J.F.Kennedyt) ja üks äraütlemata õnnelik turist:

Tänav, kus tulistati presidenti:

Tulistamiskoht on tähtsalt valge ristikesega märgitud ja õnnelik turist poseerib:

Seejärel käisime lõunal Dallase kesklinnas ühes tõeliselt ameerikalikus restoranis, kus kantrimuusika üürgas ja burgerid olid taldriku suurused:

Õhtul käisime veel kinos uut piraadifilmi vaatamas:

Privaatkino:

 Mingit erilist sügavat muljet Dallas ei jätnud, pigem isegi vastupidi. Ööbisime Hiltoni hotellis (minu esimene kogemus):

Tuba oli väga kena ning asus lausa 18. korrusel:

 Aga kui hommikul läksime hommikusöögile, siis selgus, et oleme üldse vales kohas ja meie hommikusöök peaks samuti olema 18. korrusel, kuid sinna jõudes polnud enam midagi süüa, isegi kohvi mitte. Seega pidime ootama veel u 40 min, et üldse midagi hamba alla saada. Pikk jutt lühidalt- peale asjade uurimist oli mõlemal tuju korralikult all ja Kaspar otsustas, et annab üsna konkreetselt teada, mida me kogu sellest asjast arvame. Loomulikult vabandati aga kahju oli juba tehtud- hea tuju oli viidud. Sellest hoolimata andsime endast parima, et kogetu unustada ja oma reisiga jätkata.

Järgmine sihtkoht oli Austin, kus elab 2,05 miljonit inimest. Plaan oli linnas natuke jalutada, einestada ja edasi sõita. Mõeldud-tehtud. Austin oli tore linn nagu Tartu, kus parkimine on nädalavahetusel tasuta ja tänavad on tudengeid täis. Austinit peetaksegi Texase osariigi ülikoolilinnaks, kus on palju baare jms, mis tudengielu juurde kuulub. Uudistasime Kapitooliumi (nagu Eestis on Riigikogu), mis oli vägagi võimas hoone kuid ilm oli taaskord nii talumatult kuum, et ega üle 15 min jalutada ei kannatanud.

Kapitoolium:

Kapitooliumi juures:

Kohalik politseiauto:

Seejärel otsustasime vedela lõuna- smuuti kasuks ja läksimegi otsima Smoothie Kingi:

Tänav Austinis:

Järgnevalt viis reis meid San Antoniosse (1,4 miljonit elanikku) ehk siis Texase osariigi turismipealinna. Linn oli tõeliselt armas ja omapärane. Ma pole küll kunagi Veneetsias käinud aga seal oli täpselt selline tunne nagu oleksin Veneetsias. Nimelt voolab läbi linna looklev jõgi, mis asub linna tänavatest nö korrus allpool ja mille nimi on River Walk. Kõnnid aga trepist alla ja oledki imelises maailmas, mille keskel voolab jõgi ja mille ääred on täitunud kohvikute, muusika, tulede, küünalde ja rahvamassidega. Tõeline puhkuse feeling! 

Jalutasime mööda River Walki ja istusime ühte kohvikusse, et võtta mõned kokteilid:

Meil oli küll plaanis teha pidulik aastapäeva õhtusöök sellel õhtul aga plaanidel (nagu ikka) on kombeks muutuda. Nimelt kui kirjutasime end hotelli sisse, siis teatati, et 7 minuti pärast ootab ees tasuta õhtusöök. Läksime seadsime end tuppa sisse ja kiirustasimegi sööma.

Õhtusöök ei olnud küll mingi pidulik valgete linadega versioon vaid pigem buffee stiilis aga no kui tasuta pakutakse ja sellele lisanduvad ka kokteilid, siis oleks rumalus sellest keelduda. Niisiis otsustasime, et aastapäeva õhtusöögi pidulikum versioon tuleb siiski hiljem Houstonis. 

Peale õhtusööki ja mitmeid kokteile läksime uudistasime ka hotelli katuseterrassil vaadet: 

Hotell oli meil lausa selline, kus tegime esmakordselt tutvust valet parkimisega. Ehk siis hotelli juurde sõites tulevad vormirõivastes mehed auto juurde ja tutvustavad parkimiskorda, milleks on valet. Pakuvad abi asjade välja võtmisel autost, võtavad su auto võtmed ära ja pargivad ise su auto ära. Kogu see lõbu tuleb kinni maksta ja mitte just kõige väiksemas vääringus rahatähtedega + maksud + jootraha. Oh teate, see jootraha teema siin on lausa eraldi teema, mis väärib ühel hetkel lausa omaette postitust! Igal juhul igasuguse teenuse eest, mis tähendab nö otse teenindust (valet parking, lauast teenindus restoranis, iluteenused salongis nt juuksuriteenus/maniküür/pediküür jne jne KÕIK see eeldab jootraha andmist ja ALATI. Ütleme nii, et sellega peab veel kõvasti harjuma.

Enne kui hakkasime koju sõitma tegime esmaspäeva hommikul veel mõned turismitiirud San Antonios. Viieline: 

Seejärel hakkasime Houstoni poole sõitma ning otsustasime, et teeme seda nö ringiga ja vanakooli meetodil. Lükkasime aga Google Mapsi telefonist välja, võtsin suure Texase maakaardi ette ja panin paika marsruudi väiksematest külateedest, mida mööda kodupoole sõita. Ehk siis sõit, mis oleks mööda kiirteed kulgenud u 2h venis meil 6 tunni pikkuseks. Nimelt mööda kiirteid sõites ei näe suurt midagi. Ainult tee ja autod. Mööda väiksemaid teid aga näed loodust ja külaelu, kuidas inimesed elavad ja see on nii põnev! Sõitsime päris alla Mehhiko lahe äärde välja ja sõime ühes väikeses kohas nimega Bay City lõunat. Valisime selleks korraliku Texase stiilis salooni välja, kus toidus ja portsjonite suuruses juba pettuma ei pea. Kuna olime juba selliste väiksemate teede peal siis proovisin ka ise üle poole aasta autoga sõita. Väga mõnus oli taaskord auto roolis olla aga kuna meil oli suur truck, siis ega ma suurt midagi ei näinud, mis nt paremas nurgas toimub või ees..

Sõitsime päris alla Mehhiko laheni välja:

Teel koju nägime väga palju selliseid armsaid linnakesi:

Kontrollin, kas jalad ikka pedaalini ulatavad. Ega seal väga kiita polnud:

Koju saabusime esmaspäeva õhtul kella 8 paiku ja päris mõnus tunne oli sees. Ma ei olnud siin veedetud aja jooksul veel kordagi kodust eemal ööbinud ja see oli täitsa tore vaheldus. 

Kodu paistab!

Teisipäeval algas taas töörutiin, kuid õhtul saabus suur üllatus! Nimelt olid kodused saatnud meile pulma-aastapäeva puhul toreda kingipaki. See oli küll vahva üllatus!

Saime ka värsket Eesti disaini (kõrvarõngad ja mansetinööbid)...

...ja eriliselt vahvad pulmakommid:

Samuti leidsime postkastist kaardid õnnesoovidega tähtsa päeva puhul:

Poleks arvanudki, et meie aastapäev nii tähtis on ka teistele ja, et seda nii vahvalt meeles peetakse. Oleme väga liigutatud ja õnnelikud!

Lõpetada oleks ehk paslik küllaltki värske uudisega. Otsustasime, et oleme ära teeninud puhkuse ja kus ikka mujal kui meie Hispaanias. Seega ostsime ära piletid nii, et stardime 15. juulil Hispaania poole ja sealt edasi juba 21. juulil Eesti poole. Kohtume Eestis 22.07!

Kaunist nädalavahetust!

Maile