Käib töö ja vile koos

Kuidagi on nii, et vaikselt tahes või tahtmata on ligi hiilinud meie Eesti töörütm, kus ka pühapäevasel pärastlõunal pühendame 2-3h töö tegemiseks. Jube lihtne on öelda, et miks sa teed nädalavahetusel tööd? Hull peast! Nädalavahetus on puhkamiseks! Miks siis inimesed teevad endaga nii? Puhata ei meeldi või?!

Ülikooliajal oli lihtne elu- nädala sees käisid tööl ja koolis. Põhiline õppimine toimus nagunii sessi ajal ja jooksvad asjad tehti ära nädala sees, kooli kohvikus või lõunapausil. Samuti õppisime väga palju tüdrukutega koos ikka nii, et Maret tegi süüa, meie olime oma raamatute ja vihikutega hõivanud kogu tema köögilaua ja siis vahepeal vaatasime last ja õppisime ja küsisime üksteiselt küsimusi. See oli kuidagi nii loomulik. Nädalavahetuseks sõitsid kõik Tartust ära oma kodudesse ja kellel siis aega oli õppida? Sellele isegi ei mõelnud nädalavahetusel (välja arvatud sessi ajal). Suve algusega proovisid kõik oma arvestused kätte saada, eksamid esimesel (või teisel või kolmandal) katsel ära sooritada ja läksidki suurele suvele vastu nägu nalja täis.

Ülikooliaeg oli selline sujuv kulgemine rütmis kool- sõbrad/pere- pidutsemine-töö. Neid viit aastat ei vahetaks mitte iial millegi muu vastu, see on vist elus selline asendamatu- raske ja imeline aeg kõik samal ajal, kus rahaga on kitsas aga süüa ka ei oska teha ja siis veered seal pelmeeni ja makaroni rattas kuniks saad nädalalõpus kodus korralikku toitu. Meil muidugi vedas, sest Maret oli juba sündinud kokk ja korraliku toitumisega ei olnud Meie Klubi tüdrukutel kunagi probleemi. Alati olid oodatud muidugi ka need esmaspäevad kui kellelgi oli nädalavahetusel kodus olnud suuremat sorti sünnipäev ja emake oli vaesele tudengile kaasa pakkinud pidulaua ülejäägid. See tähendas alati korralikult lõunasööki kellegi juures, kus kaasa pakitud toiduvarule tehti korralik tiir peale.

Peale ülikooli tekkis olukord, kus tuli justkui täiskasvanuks saada. Kõik kolisid ühikatest välja ja otsisid endale viisaka töökoha ja korraga oskasid kõik endale ise kartuleid keeta ja enam polnud vajadust sõita iga reede õhtul koju lootuses, et ehk on ema juba supipotiga uksel vastas. Korraga oli selge, et peab oma eluga midagi tähtsat ette võtma ja midagi olulist ära tegema. Need, kel mõistus omal kohal, otsisid kõrgharidusele kohase töö ja hakkasid normaalset tööinimese elu elama, kel seal üleval pool natuke tuul sahises, see mõtles, et ehk peaks veel edasi õppima. Teadmata muidugi, mida see tegelikult tähendab. Tööd, tööd ja veel kord tööd. See on nii kummaline, et kui teed ainult iseenda jaoks, siis teed nagu rohkem kui nõutud. Muidugi 5 aastat ülikooli oli ka iseendale aga see oli kuidagi nii loomulik jätk keskkoolile, et ei mõtestanud kordagi seda enda jaoks lahti. Hilisemad õpingud on hoopis teise maiguga. Ja nii ongi, et 5-st tööpäevast ei tule välja ja lõivu tuleb võtta nädalavahetuselt. Hea on muidugi see, et Kaspari töö on ka küllaltki „iseseisva õppimise“ iseloomuga ja ta teeb ka meeleldi nädalavahetustel tööd, sest mida rohkem sa teed, seda kiiremini arened (nagu kõigega).

Liigselt traagiliselt ei tasu seda muidugi võtta, sest lõppude lõpuks teeme seda iseenda jaoks ja eks ikka selle helgema ja parema tuleviku nimel (sellised suured unistajad nagu me oleme). Siin elades on muidugi tunduvalt lihtsam pühapäeval tööd teha ka kui Eestis, sest eelnevad 1,5 päeva saab korralikult päikese käes akusid laadida. Esimest korda juhtus isegi selline kuri lugu, et põlesime ära. Pühapäeva õhtuks olime kaks vähki. Õnneks olin ostnud koju nii igaks juhuks jahutava aaloe geeli ja suskasin selle külmikusse, et kui vaja, siis on hea võtta. Eile oligi vaja ja toimis päris hästi.

Aias enne kui päike meile 1:0 tegi:

Reede õhtul mõtlesime, et peame ka natuke jaani (hoolimata sellest, et siin sellist püha ei tunta). Läksime ühte baari, mis asub meie kodust u 10 min jalutuskäigu kaugusel ja istusime laia päikese kätte väliterrassile. Ülejäänud inimesed istusid arusaadavalt sees mõnusa jaheda konditsioneeri all. Meiesugused kontorirotid, kes nädala sees palju välja ei jõua naudivad nädalavahetusel iga võimalust väljas olla- olgu selleks kasvõi 34 kuumakraadi ja lõõskav päike. Tellisime külmad joogid ja lasime d- vitamiinil nahka pugeda. Õhtu oli nii lõbus, et lõpuks jõudsime ikka suure pimedusega ja üsna uneajal koju. Tuju oli korralikult lõbus ja samm kerge. Vahel kohe on vaja seda jaani tähistada vahet pole, kas see püha siin eksisteerib või mitte.

Kolm nädalat veel ja siis algab puhkus! Kolm nädalat! Ei jõua ära oodata!

Kaunist nädalat!

Maile