Külaline

Esmaspäeval võttis Jinyi ühendust ja kutsus mind mõneks päevaks enda juurde külla. Ta arvas, et kuna Kaspar on lausa 7 päeva järjest ära, siis oleks mulle ehk hea vaheldus saada mõneks ajaks kodust ära. Kahtlesin küll alguses, sest pean päeviti nagunii tööd tegema ja neljapäeval on ka keelekool lisaks, kuid ta oli siiski järjepidev ja lubas, et saan rahus ja vaikuses ka neil tööd teha ning neljapäeva hommikuks saan linna tagasi (nemad elavad linnast väljas u 50 min sõidu kaugusel), et kooli minna. Ega mul rohkem mingeid põhjuseid polnud ka, et vastu puigelda ja nii pakkisingi oma väikese kohvri ja teisipäeva õhtul kell 6 oli auto all parklas mind ootamas. Nimelt töötab Jinyi mees Yijie meie kodust umbes 5 minuti jalutuskäigu kaugusel ja seega polnud talle suurem tüli mind peale tööpäeva kaasa haarata.

Tunnistan ausalt, et pelgasin pisut ka seda sõitu, sest me oleme ikkagi rohkem Jinyiga sõbrannad ja hoolimata sellest, et Yijie on küll alati viisakas ja sõbralik, siis ega ma temaga pole just väga pikema jutu peale saanud. Ees oli aga ootamas tunnine autosõit Richmondi ehk Houstoni nö eeslinna, kus asub nende kodu. Minu hirm oli päris asjatu kui aus olla. Kui kell 6 oma kohvriga alla parklasse läksin, siis Yijie tuli kohe kohvrit mu käest haarama ja ütles esimese asjana, et on väga rõõmus, et ma neile külla lähen. Istusime autosse ja alustasime sõitu. Terve aja oli Yijie äärmiselt jutukas (mida ma nägin esimest korda) ja küsis palju küsimusi mu õpingute kohta. Tal endal on doktorikraad taskus ja teab üsna täpselt, mida see kraadi taotlemine endast kujutab, seega oli temaga väga huvitav nendel teemadel rääkida. Hoolimata sellest, et meie erialad on täiesti erinevad nagu öö ja päev, siis mingil kummalisel kombel on alati nii, et kui räägid kellegagi, kellel see tee on juba läbitud või pooleli, siis ta mõistab ikka üsna täpselt, mis põrgu see kõik on :D Seega oli hea natuke kurta ja saada kinnitust sellele, et esimeste artiklite publitseerimine ongi täielik õudusunenägu kuubis. Samuti sain teada, et ka tema ei käinud õpingute ajal tööl ja pühendus vaid kooli lõpetamisele.

Märkamatult jõudsimegi nende koju, kus Jinyi juba rõõmsalt meile väravasse vastu jooksis. Laud oli kaetud ja üsna pea asusime sööma. Teisipäeva õhtul oli menüüs traditsiooniline Hiina köök ehk siis ribisupp, praetud pelmeenid, praetud türgioad küüslauguga ja veel mingi hiina kallerdis(?), mida nägin elus esimest korda. Toit oli hea aga minu jaoks ehk pisut liiga vürtsikas, seega rüüpasin korraliku anumaga vett kõrvale. Õhtu oli iseenesest üsna kurb, sest  Yijie vanemad läksin tagasi Hiina peale 6 siin veedetud kuud. Jah, lugesite õigesti- 6 kuud. Nimelt on Hiinas üsna tavapärane, et kui noorpaar saab lapse, siis vanemad kolivad nö sisse, et abistada lapse kasvatamisel. Vanavanemad muudkui musitasid last ja nutsid, Yijie oli kurb, laps oli kurb aga Jinyi oli üsna rõõmus. Ta ütles mulle hiljem vaikselt, et oli juba päris väsinud ämmaga koos elamast :D

Kuna meeleolu oli üsna kurb peale vanemate lahkumist, siis mõtlesime, et teeme midagi lõbusat, et väikese printsessi tuju paremaks muuta. Seega läksime Jinyi garderoobi ja hakkasime kingi proovima. Võite isegi arvata, kuidas väike neiu hoobilt rõõmsaks muutus ja 10 numbrit suuremaid kingi enda järel lohistas.

Kolmapäeva hommikul helises 7.30 äratuskell nagu ikka ning läksin alla kööki. No mu imestus oli ikka väga suur kui nägin, et Yijie toimetab köögis ja ütles, et pani just värsked pirukad ahju aga peab ise nüüd tööle lippama ja ma võtku need ahjust 8 minuti pärast ise välja. Nii värsket hommikusööki ei saa isegi hotellis mitte! Teadsin, et Jinyil oli teises toas varajane Skype koosolek (ka tema töötab kodukontoris) ja seega toimetasin köögis pirukatega ise edasi. Peale hommikusööki suundusin üles „oma tuppa“ ja alustasin tööpäevaga. Terve kolmapäev möödus töölainel ja mis seal salata- keskkonnavahetus mõjus päris hästi ka töö mahule. 

Minu sviit Yangide juures:

Sain ka lausa omaette vannitoa:

Kolmapäeva õhtul käisime jalutamas ja toidupoes ning ostsime õhtusöögi, milleks olid kanatiivad. Mina sain kanast võtta umbes täpselt 3 ampsu ja peale seda jõin korraga 500ml vett peale- niivõrd terav elamus! Minu imestusel polnud otsa ega äärt kui 2-aastane preili järas mitu kanatiiba järjest ja isegi ei küsinud vett peale. Ühesõnaga- hiinlase ja eestlase maitsemeeled on erinevad... väga erinevad. Hullu polnud midagi, sest süüa oli ka muid asju aga mu suu „põles“ veel mitu head tundi.

Neljapäeva hommikul kordus sama, mis eelmiselgi hommikul – peremees tegi värske hommikusöögi koos kohviga. Tunnistan, et olin väga liigutatud, et nad olid ekstra minu jaoks kohvi varunud, sest nad ise kohvi ei tarbi. Tundsin ennast nagu mingi tähtis külaline ja kuna mu olemine seal nii mugavaks tehti, siis koju saabudes oli tunne nagu oleksin väikeselt puhkuselt tulnud.

Täna, reede hommikul juhtus aga midagi eriti vahvat. Nimelt lähevad Yangid terveks nädalaks Floridasse puhkama ja uurisid, kas me oleksime nõus nende kassi hoidma nii kaua. No võite arvata minu reaktsiooni selle peale. Ega Kaspargi vastu puigelnud ja olime suurima rõõmuga nõus. Täna hommikul tõigi Yijie kassi koos muu vajalikuga kohale. Kassikesel on hiinapärane nimi: Miaupau aga kummalisel kombel mulle tundub, et ta mõistab ka eesti keelt. Siiani on ta veel väga arglik ja uudistab vaikselt korteris ringi aga loodetavasti harjub meiega ruttu. Miaupau on meie päris esimene ööbimisega külaline J

Kaunist reedet!

Maile