Kiired toidud

Jätkuvalt on suurt huvi tuntud toidupostituste vastu ja seega otsustasin ette võtta kaheosalise mammutpostituste sarja, kus esimeses osas räägin kiiretest toitudest. Mis need kiired toidud siis on? Meie peres on kiired toidud need, mis valmivad kiiresti ehk siis mitte rohkem kui 30 minutiga.

Kujutage ette järgnevalt olukorda:

Tegemist on tööpäeva õhtuga. Terve pikk päev on selja taga ja usinamatel ehk trenniski veel käidud. Jõuate peale pikka päeva koju täiesti väsinuna ja üleni näljasena. Kodus pole aga ühtegi nö pooleli olevat rooga, mida saaks kiiresti üles soojendada. Juba see mõte, et peab hakkama veel süüa ka tegema ajab harja vaikselt punaseks, sest niiväga tahaks lihtsalt diivaninurka kerra tõmmata ja puhata aga sööma ju peab...

 Täpselt selliseks puhuks on mul välja pakkuda mõned mõnusad retseptid. Alustan maailma kõige kiirema ja lihtsama salati retseptist. Vaatasin kella kui seda salatit tegin ja aega läks kokku 4minutit. Tunnistan ausalt, et ma ei teinud mingeid kiiremaid liigutusi, et siin rekordajaga hiilata, vaid tegutsesin täiesti tavapäraselt ja vaatasin huvi pärast kella, kui kaua (vähe!) selle toidu valmistamine aega võtab. Tegemist on tuunikalasalatiga ning mida selleks siis tarvis läheb? Tegelikult võib põhjaks kasutada täpselt seda, mida parasjagu külmikus on. Mina kasutasin tomatit, kurki, rohelist salatit, konservmaisi, hapukurki. Haki  kogu värske kraam ära ning vala peale kaste nt Caesari salati kaste või mõni muu meelepärane (EestisFelixi/USA-s Ranchi fat free) kaste. Sega läbi, aseta kaussi ja vala üle tuunikala tükkidega. Mina kasutasin tuunikala vees aga sobib ka tuunikala õlis või tomatis. Siinmail müüakse selliseid vahvaid „ühemehe tuunikala pakke“, kus sees 74gr kala ja sobib täpselt üheks portsuks. Eestis on müügil sellised väiksemat sorti konservkarbikesed millest jagub kaheks toidukorraks.

Lisaks annan ka salatikastme retsepti, mille sain aastaid tagasi Helinilt ja mida teen enamikele oma salatitele kui ei soovi salatile koorest kastet, vaid tahan just midagi värskemat.

Salatikaste (1 portsjonile korraliku suurusega supikausitäiele värskele salatile):

Sool, pipar

0,5 tl mett

0,5 tl oliiviõli

0,5tl laimi või sidrunimahla

Sega kõik ained nt tassi põhjas kokku ja vala salatile ja sega läbi. Imemaitsev!

NB! Hea nipp on kodus hoida väikest purgikest laimi või sidrunimahla, mida on alati hea salatikastmele lisada. Nii ei pea muretsema, et värske laim või sidrun koguaeg käepärast oleksid.

NB!NB! Täpselt sama salati saab teha ka sooja variandina ehk sooja kanasalatina. Salatipõhi jääb kenasti samaks. Erinev on vaid see, et praed kas terve kanafilee või kuubikud pannil ära ja asetad salatipõhjale. Kui tahad eriti tugevat kõhutäit, siis keeda lisaks veel üks muna ja aseta selle sektorid ka salatile. Soe õhtusöök valmis vähem kui 30 minutiga!

Pildil on sama salat siis kanasalati-muna versioonis:

Salatikastme retsepti järgi tehtud kastmega salat krevettide ja oliividega:

Teine toit, mida lähemalt tutvustan on meie pere uhiuus leiutis – krõbedal tortilla põhjal pitsa. Aega kulus alates kapist asjade välja võtmisega kuni lauda istumiseni 30 minutit. Tegemist on koduse pitsaga, mis valmib tortilla peale.

 Mida läheb vaja ühe pitsa valmistamiseks?

1 tortilla (nt Eestis müügil Santa Maria Tex-Mex Whole Wheat torilla 6-8 tk pakis)

Hakkliha või tuunikala või kanafileed või seeni või krevette või sinki

3 spl tomatikastet (Itaaliapärast)

Punet ehk oreganot

0,5-1 tomat

Pisut marineeritud kurki

Riivjuustu

Loomulikult võite pitsale panna seda, mida ise soovite või siis, mida parasjagu külmikus leidub. Kuidas seda pitsat valmistada?

Aseta tortilla ahjuplaadile ja määri see tomatikastmega hoolikalt kokku (kui kaste puudub, siis kindlasti ajab asja ära ka vana hea ketšup). Seejärel laota peale eelnevalt praetud hakkliha (või tuunikala/sink/seened/krevetid vms). Laota tortillale õhukesed tomativiilud ja hakitud marineeritud kurk. Puista pitsa üle oreganoga ja kõige lõpuks raputa peale riivjuust. Aseta pitsa eelnevalt kuumutatud 200 kraadisesse ahju (392F) 14-15minutiks. NB! Peale 10 minuti möödumist soovitan kiigata oma ahju, sest ahjud on erinevad ja pitsa võib valmida ka kiiremini.

Kui soovite, et pitsa oleks mõnusalt tervislik, siis lisage sellele rohkem juurvilju ja vähendage juustu ning kastme kogust. Samuti soovitan kasutada täisteratortillasid.

Kolmas roog on meie pere ammune ja absoluutne lemmik – kodune wrap. Selle toidu jaoks kasutatakse täpselt sama „alust“ ehk ikka neid samu tortillasid, mida eelmises pitsa retseptis. See on roog, mida teeme vist küll keskmiselt korra nädalas, lihtne, kiire ja maitsev. Et töökäik oleks paremini arusaadav, siis saadan tööjuhiseid piltidega. Seega inimene, kes pole varem oma elus sellist rooga teinud, saaks aru, mida teha ja loodetavasti katsetab seda ka oma kodus.

2 suurt tortilla-wrappi:

2 tortillat

3-4 lehte rohelist salatit

2 tomatit

 5 cm jupp värsket kurki

Mõned viilud marineeritud kurki

1 spl sulajuustu

0.5 avokaadot (valikuline)

150gr hakkliha (või sinki)

1-2 küünt küüslauku

Sool, pipar

Muna (valikuline)

Erinevaid kastmeid: lahjat majoneesi, maitsestamata jogurit, magusat sinepit, Caesari kastet või muid meelepäraseid kastmeid.

Fooliumi

Toimi nii:

Pese puhtaks terved suured salatilehed ja jäta rätikule kuivama. Haki väikesteks kuubikuteks tomat, värske kurk, marineeritud kurk, avokaado ja aseta taldrikule.

Valmista ette hakkliha. Kuumuta pann ja lisa sellele pressitud küüslauk, hakkliha + maitseained. Kui hakkliha on kergelt pruunistunud siis lisa sellele peeneks hakitud tomat ja prae veel 2-3 minutit. Võta pann tulelt.

Kuumuta KUIV pann ja aseta 1 tortilla sellele (ära lisa õli!). Kuumuta tortillat u 30sek ühelt ja sama palju teiselt poolt. Pane vaim valmis, nüüd näpud nobedalt tööle! 

Tõsta tortilla kapile ja määri sellele kiiresti võinoaga õhuke kiht kreemjuustu. 

Seejärel laota kreemjuustule terved 1-2 salatilehed nii, et tortilla oleks enam-vähem salatiga kaetud. 

Raputa tortilla keskosale pool ettevalmistatud hakklihasegust. Raputa hakklihaga kaetud tortillale pool kogu hakitud kraamist (värske tomat, kurgid, avokaado ning soovi korral ka praetud muna). Nirista kõige lõpuks peale kastmeid ning voldi tortilla wrapiks kokku. Aseta wrapi ümber foolium, mis aitab sisul kuumana püsida ja ei lase kogu kupatusel lahti tulla. 

Korda sama protseduuri teise tortilla-wrapiga. Head isu!

Loodetavasti saite ideid, mida oma kodukööki kaasa võtta!

Maile

Kutsumata külaline-ohatis

Täna oli päev, mil mul jäi esimest korda hispaania keele tund ära ja terve päeva on väga imelik tunne olnud selle pärast. Põhjus, miks ma ei saanud tundi minna on selles, et mu ülahuul on ohatisest nii kohutavalt paistes, et isegi Kaspar ei saa kohati aru, mida ma räägin, rääkimata siis veel hispaania keeles rääkimisest. Lisaks tekitab see üsna halva enesetunde ja lümfisõlmede turse, millega kaasneb kerge turse poolel näol. Seega otsustasin, et ma ei hakka minema teisi hirmutama. Pilti ma ei hakka lisama, ütleme lihtsalt, et kui mõtlete muinasjutule/filmile „Kaunitar ja koletis“, siis mina olen see koletis.

Tervisehädad panevad alati mõtlema sellele kui hea ja mõnus on terve olla ja kui enesestmõistetavalt  seda siis võetakse (no teate küll tunnet kui teil on nt nina täiesti kinni ja kuidas siis muust ei suudagi mõelda kui sellest, et kui mõnus oli ikka aeg kui sai rahumeeli nina kaudu hingata). Kuna mul on viimastel aastatel tervisega ülemäära palju probleeme olnud, siis viimased pool aastat on justkui taevaõnnistusena tundunud- olen terve olnud, käin trennis siis kui soovin (mitte siis kui tervise tõttu saan), töötan selge peaga (mitte palavikuuimas) ja elan muidu normaalse inimese elu. Nüüd aga kui kogu siin veedetud aja jooksul olen esimest korda natuke nö rajalt maha tõmmatud, siis tunnen ikkagi kergendust, et tegemist ei ole „vana hea tuttava“ põskkoopapõletikuga vaid (loodetavasti) kiirelt mööduva nähtusega.

Seega, kellel on häid nippe ohatisega võitlemiseks, laduge aga kõik ritta.

Olge terved!

Maile

Loomaaed

Reede õhtu oli meie peres üsna tavapäratu. Meie, kes me oleme läbi ja lõhki plaaniinimesed (ehk olekski aeg seda pisut muuta?) ja teeme oma iganädalase toidushopingu tavaliselt pühapäeval ära, tegime seda seekord reedel. Nii juhtuski, et reede õhtul, peale poetuuri, hakkas perenaine kooki küpsetama ja peremees legot kokku panema. Sedapuhku saadeti Amazonist pirakam suurte poiste lego, mille kallal tuli ikka mitu head tundi nikerdada ja naabreid hullutada mõnusa toksimisega.

 Suurte poiste lego:

Lego koos!

Laupäeva hommik algas traditsiooniliste pannkookidega ning seejärel suundusime aeda päikese kätte. Laadisime oma akud täis ja oligi aeg end sättida loomaaeda minekuks. Nimelt oli meil planeeritud laupäeva teine pool veeta perekond Yangidega ja kuna loomaaeda oleme tahtnud tegelikult juba ammu minna, siis see tundus eriti sobilik mõte olevat.  Yangidel oli ka laps esimest korda kaasas ning nii me tutvusimegi 2 aastase väikese ülinunnu Hiina tirtsuga, kes saab inglise keelest väga kenasti aru.

Loomaaia ees algas parkimiskoha otsimine ja see kestis ikka jupp aega. Nimelt soovisid vist kõik Houstoni elanikud minna sel samal hetkel loomaaeda ja see tähendas täielikku autode üleuputust. Üks auto lahkus ja kolm-neli autot juba jahtisid sama kohta, kuhu oma auto parkida. Lõpuks õnnestus ka meil koht leida, pakkisime oma veed kaasa ja asusimegi teele. Loomaaed oli nagu loomaaed ikka. Erinevus Tallinna loomaaia vahel on kindlasti see, et siin esines liike, mida Tallinnas ei kohta nt sebrad, kaelkirjakud, gorillad. Muidugi on olukord ka vastupidine- Houstoni loomaaias ei kohta nt jääkaru, sest ilmselgelt oleks neil siin siiski talumatult palav elu. Hästi vahva oli vaadata, kuidas loomade puuride juurde on asetatud ventilaatorid, mis neile tuult teeksid ja iga puur oli varustatud piisava varjualusega. Varjualuseid oli üldse väga palju. Kui Tallinna loomaaias käivad külastajad lageda taeva all, siis siin oli seda ikka vähe. Igal pool on varjualused, et inimesed võimalikult vähe lauspäikese käes peaksid olema. Iseenesest väga tänuväärne ettevõtmine, sest juba eile oli väga kuum päev, mis siis veel südasuvest rääkida.

Yangid ja Käsperid

 Fotomodell:

Gepard:

Kaspar poseerib gorillaga:

Ma püüan ka poosi sisse võta aga natuke nagu jube on ka:

Meie esmakohtumine sebraga:

Peale loomaaeda suundusime poodi vajalikku toidukraami grillimise jaoks varuma ning lasime Yangidel otsustada, mida võiks grillida, sest meie oleme tavapärasest sealiha grillimisest selles mõttes natuke tüdinud, et Eestis  on terve elu seda tehtud. Me tahtsime just midagi põnevamat ja uut. Yangid tegid ettepaneku grillida veiseliha ja kanatiibu nendele omapäraste maitsetega. Olime kohe nõus ja lubasin vägagi eestipärase värske salati kõrvale teha. Niisiis suundusimegi meie koju, et toidud ette valmistada. Esmalt tegime Yangidele kodus tuuri ja ütlesime, et nad on meil päris esimesed külalised. Nad olid sellest väga meelitatud ja tundus, et kodu meeldis neile ka väga. Nad arvasid, et meie maja sarnaneb hotelliga, kus on ühishoov ja muud hüved kõikidele kasutamiseks.

Väike preili asus kohe alumistes köögikappides inventuuri tegema ja oli ülimalt rahul, et mul olid plastikkarbid ja kaaned eraldi hunnikutesse pandud. See andis hea võimaluse igale karbile oma kaas leida ja vahepeal taignarulliga põrandal ka paar tõmmet teha nii kindluse mõttes. Pean kiitma lapsevanemaid, kes igal sammul oma tirtsu jälgisid aga köögikappide juures astusin ise vahele ja ütlesin, et las mängib, seal midagi ohtlikku ei olnud ja lapsel oli vähemalt huvitav. Tundus, et lapsele ka meeldis kogu olemine, sest ta tahtis üsna palju minu või Kaspari juures olla ja meid nö aidata, andes mingi karbi või selle kaane (muidugi ma olin eelnevalt lapse juba pulgakommiga natuke „ära ostnud“).  Kui ettevalmistused said tehtud, siis kolisime oma kraamiga alla grillima. Millised lõhnad sealt hakkasid tulema! Muidugi me olime pikast päevast kõik juba näljased aga need aroomid olid lihtsalt imelised! See oli meie senise elu parim grillitud veis ja kanatiivad 100%!

Peale loomaaeda asusime toite ette valmistama:

Köögitoimkond:

Inventuur:

Hiljem tegime veel koogiringi üleval toas. Kook oleks pidanud tegelikult mõned lisaminutid ehk veel ahjus veetma aga ega sellest midagi hullu iseenesest ei olnud. Tegemist on tegelikult maailma parima toorjuustu koogiga aga kuna mul siin oli tavapäratu koogivorm, siis see mõjutas ka küpsemise aega. Kel huvi, siis jagan ka retsepti:

Manhattani juustukook

Põhi:

10 Digestive küpsist (USA-s sobib ideaalselt Craham Cracker Crumbs 10spl)

50 gr sulatatud võid (ilma soolata)

Täidis:

2 muna

2 pk Philadelphia toorjuustu (originaal)

75gr suhkrut

0,5 tl vanilli ekstrakti või 1tl vanillisuhkrut

Kate:

250 ml 20% hapukoort

0,5 tl vanilli ekstrakti või 1tl vanillisuhkrut
2 spl suhkrut

Purusta küpsised ja sega hulka sulavõi. Vajuta saadud segu lahtikäidava vormi põhja ning aseta see külmkappi. Täidise jaoks sega kõik koostisained omavahel kreemjaks massiks ja vala koogi põhjale. Küpseta kooki 25-30min 180 (356F) kraadi juures. Tõsta kook vähemalt 20 minutiks jahtuma. Valmista kate, sega suhkur ja hapukoor. Vala kate jahtunud koogile ja küpseta seda veel 5-7 min 230 (446F) kraadises ahjus. Lase koogil täielikult jahtuda. Eriti hea on kook kui saab vähemalt 6h (või lausa üleöö) külmikus seista. Serveeri maasikate, moosi või lihstalt mõnusa kohviga. Head isu!

Pühapäeval vedelesime taaskord pisut aias ja jälgisime põnevusega kuidas kaks Mehhiko perekonda tulid grillima. Kaks meest, kaks naist ja neli last. Lärmi oli rohkem kui mõnel peol, sest koheselt pandi kaasa võetud makk mängima, lapsed karjusid, naised jutustasid laua ääres (või karjusid vahelduseks laste peale) ja mehed grillisid. Oh, kuidas nad grillisid! Me jälgisime ikka suure huviga kui palju seda kraami sinna grilli peale läks. Ma olin veendunud, et veel tuleb vähemalt 10 sõpra seda kraami sööma aga hiljem selgus, et see kõik oli siiski nende enda tarbeks mõeldud :D Ausalt öeldes neid perekondi jälgides mõtlesin, et need inimesed ikka oskavad elada. Nad naudivad oma pühapäeva pere ja sõpradega, naudivad oma muusikat ja valjuhäälset olemist. Nad ei vaeva oma pead sellega, et võiks oma olemisega nt kedagi segada. Küll nii oleks lihtne elada kui ei muretseks pidevalt teiste arvamuse või olemise pärast, seda peaks neilt tegelikult õppima.

Hiljem otsustasime jalutama minna ja kuna meil oli veel 1/4 kooki alles, siis mõtlesime, et viime selle alla kontorirahvale maiustamiseks. Nädalavahetusel on niigi masendav tööl olla ja seega võiks kohvipaus koos koogiga pühapäevase tööpäeva ehk natukenegi paremaks muuta. Kontoris oldi vägagi üllatunud ja rõõmsad meie koogi üle ja administraatoril läksid lausa silmad särama ja teatas, et see on just see, mida praegu vajab! No siis läks küll hästi :) 

Ilusat nädala algust!

Maile

Magustoidule!

Vahepeal taaskord toidujuttu. Olen siin üht-teist katsetanud ja panen jällegi paremad ja põnevamad leiud ka siia kirja, et saaksite ka ise kodus proovida. Seekord siis keskendun magusale, sest kõik kes mind tunnevad on ilmselgelt kursis sellega, et mul on „magusapaak“ umbes 4x suurem kui soolase toidu „paak“ ehk siis magusat mahub sisse pm alati aga soolase toiduga saab kõht kiiresti täis J.  Seega olen viimasel ajal katsetanud erinevate magustoitudega:

Banaani maiustused (ühele)

Vaja läheb:

1 banaan

3 aknakest tumedat šokolaadi (sobivad ka kõik muud variandid, mis aga meeldib)

1 tl maapähklivõid

Tee nii:

Viiluta banaan ning määri pooltele viiludele noaotsaga maapählivõid. Aseta ülejäänud pooled banaaniviilud määritud viiludele peale ning tõsta kogu kupatus u 45min sügavkülma. Samal ajal sulata kausis (nt vesivannil) 3 aknakest šokolaadi. Tõsta taldrik koos banaaniviiludega sügavkülmast välja ja kasta üks külg šokolaadi sisse. Head isu! Eriti hea on koos kohviga.

Kaunistuseks ja maitseks raputasin peale pisut kookost:

Chia puding (2 portsjonit)

Vaja läheb:

4 spl chia seemneid

350 ml taimset piima (mandlipiim, kaerapiim vms)

1-1,5 spl vedelat mett

½ spl vanilje ekstrakti

Kaunistuseks ja maitsestamiseks võid kasutada, mida iganes soovid. Mina kasutasin mangot, mustikaid, kookoshelbeid, pähkleid.

Tee nii:

Aseta chia seemned kausi põhja ja vala peale piim. Võta kohe mõnuga suurem kauss, sest kogu segu hakkab paisuma ja vajab ruumi. Lisa mesi ja vanilje ja sega hoolikalt (vähemalt 3-4 minutit järjest) läbi. Kata kauss kaanega/kilega ja aseta külmikusse. Kui on meeles, siis võiks u tunni möödudes veel natuke segada ning seejärel jätta puding terveks ööks külmikusse. Hommikuks on valminud mõnusalt tarretunud puding.

Miks just chia puding? Chia seemnete kasulikkusest rääkisin täpsemalt SIIN

Head isu!

Maile

Escape room

Suur suvi on jõudnud ka meie õuele ja tänasel päeval võib öelda, et esimene päikesepõletus on ka kohale jõudnud. Käisin eile ilma kaitsekreemita jalutamas ja tulemus ongi käes, õnneks ei midagi dramaatilist aga siiski. Kuumust on viimastel päevadel nii 30 kraadi kanti ja päike on siin halastamatu. Kuna eelmiseks laupäevaks lubas tubli 28 kraadi ja lauspäikest siis oli meil kohe plaan selge, et vedeleme aias ning praeme oma valgeid kehasid natuke. 

Plaanidel, nagu ikka, on kombeks muutuda ja reedel saime hoopis kutse veeta laupäev Yangidega. Olime plaaniga kohe nõus ja see tähendas seda, et laupäeval oli äratus kel 8.15, kiire hommikusöök ja minekut. Auto ootas ukse ees ja nii me kimasimegi sellisesse põnevasse kohta nagu escape room ehk põgenemistuba. Tegemist on siis sellise vaba aja veetmise võimalusega, kus grupp inimesi lukustatakse ühte nö näidistuppa või näidiskorterisse ning räägitakse eellugu. Meie lugu oli selline, et meie naaber X oli uskumatul(!) kombel mõrvatud ja meie ülesanne oli sealt toast leida mõrvarelv, mõrvar ja võti, et korterist üldse lõpuks välja saada. Muidugi ei ole need esemed peidetud lihtsalt kapi taha vaid lahendada tuleb mitmeid mõistatusi ja avada erinevaid lukustatud karpe ja kappe. Tegemist on äärmiselt huvitava asjaga ja soovitan seda kõigil proovida (sellised toad on ka Eestis kenasti olemas). Minule ja Yangidele oli see esimene kogemus, Kaspar oli korra varem Eestis taolisest asjast osa võtnud. Kui olime oma mõistatused kõik lahendanud, siis ütles kohalik töötaja, et ta juba arvas, et me oleme nende kõige kiirem grupp aga jäime ühe ülesande juures toppama ning lõpuks maandusime auväärsel üleüldisel teisel kohal.

Yangid ja meie (enam ei ole mina mitte lühike vaid Kaspar on pikk):

Peale hommikust aju ragistamist suundusime kinno uut muinasjutulist filmi „Kaunitar ja koletis“ vaatama (naiste soovil). Mehed oleksid ilmselgelt midagi muud valinud aga ilmselt kui nad nägid kuidas meie näod lõid särama selle filmi peale, siis nad andsid juba eos järgi ja olid lahkesti nõus meiega seda filmi vaatama. Film oli väga armas ja peale seda oli juba aeg minna sööma. Tegime seekord ettepaneku minna meie kodukandis asuvasse Galleria kaubamaja toidutänavale ning nii me suuna kodupoole võtsimegi. Täiesti märkamatult oli kell saanud juba 3 päeval ja teadsime, et Jinyi´l on juuksuri aeg kinni pandud ja neil oli nö kella peale ära minek. Enne kui nad seadsid sammud minekule kutsusime nad järgmiseks laupäevaks külla. Neil lõid näod särama ja ütlesid, et nad just tahtsid meid järgmiseks laupäevaks loomaaeda kutsuda. Väga tore, järelikult lähme loomaaeda ja seejärel tuleme meile õhtust sööma- plaan paigas. Eks näis, mis ilm teeb, sest kummalisel kombel iga kord kui me mainime sõna loomaaed, tulevad taevasse pilved...

Pühapäev möödus sõna otseses mõttes aias vedeledes. Võtsime päikest ja uimerdasime niisama. Käisin ka esimest korda sel aastal väljas ujumas (Kasparil oli see julgustükk juba ammu tehtud). Alguses oli nagu natuke jahe aga kuna väljas oli kohutavalt kuum, siis paremat jahutust poleks osanud ette kujutadagi. 

Meiega koos oli vahva koduloomake ka päikest nautimas:

Esmaspäeval saatsin abikaasa taaskord tööreisile Milwaukee ´sse. See linn asub nii põhjas, et sooja on seal kõigest paar-kolm kraadi ja Kaspar ütles, et talle juba aitab sellest külmast ja ta tahab koju tagasi. No õnneks on tal külma ilma vaja ainult neljapäevani kannatada ja reedel ongi juba kodus tagasi. Minul oli aga peale Kaspari lahkumist asju vaja ajada linnapeal ja nii ma seadsingi sammud välja. Hästi kummaline on see, et kui me käime Kaspariga kahekesti ringi, siis inimesed küll tervitavad lahkelt aga see on ka kõik. Nii aga kui naisterahvas käib üksinda tänaval on pilt kohe teine. See, et täiesti võõrad inimesed tervitavad ja soovivad ilusat päeva keset tänavat on siin täiesti tavapärane ja hakkame sellega juba vaikselt harjuma (alguses oli ikka imelik küll, mida see võõras inimene must tahab? Midagi ei taha! Ilusat päeva tahab soovida J ). Küll aga üksi ringi käies tuleb arvestada lisaks üsna suure tähelepanuga, väga palju tehakse komplimente ja tullakse juttu rääkima. Pean tunnistama, et alguses ehmatas see mind ikka ära küll (ma ei teadnud, kas kohe hakata oma sõrmusega vehkima..). Eestis tullakse juttu rääkima klubis aga mitte suvalises kohas keset tänavat või poes vms. Nüüdseks olen siin aga sellega harjunud juba, mis seal ikka, naeratad ja tänad, soovid head päeva ja kõnnid edasi.

Ilmselgelt on inimesed siin 189% avatumad kui eestlased ja meil tuleb sellega harjuda ja arvestada, sest meie oleme ju siin nende maal, mitte vastupidi. Kogu see tohutu naeratamine ja teretamine ja viisakusavaldused võivad tunduda küll pealiskaudsed aga pean tunnistama, et see teeb meeleolu alati heaks. Ja kui tuju on hea siis on juba terve päev hoopis paremas valguses, kas pole? Igal juhul ei tee üks naeratus või teretus ilmaski midagi halvemaks J

Ilusat päeva!

Maile

Eesti päev

Käesolev nädal on äärmiselt kiiresti ja tegusalt möödunud. Nädala alguses sain kutse veeta aega pargis koos Eesti naiste ja lastega, kes elavad Houstonis. Olin kutsest väga meelitatud ja tegelikult ka üllatunud, sest minu äranägemine järgi peaks emade-laste pargipäeval osalemiseks sul vähemalt üks laps ka olema  (et sobiks seltskonda või nii) aga teatavasti meil pole ühtegi. See mind muidugi osalemast ei takistanud. Park ise asus Woodlandis, mis on minu kodu juurest ikka tubli 50 min autosõidu kaugusel, kahjuks pole meil aga autot ja bussid sinna ei sõida. Õnneks läks üks naine ka vähemalt samalt linna poolelt, kus mina ja oli lahkesti nõus mind auto peale võtma. Nii siis pakkisin toidukoti kaasa ja kolmapäeva keskpäeval oligi minek. Loomulikult oli auto, millega mulle järgi tuldi, Texase mastaapidele kohane- suur ja kõrge nii, et sissesaamiseks pidin eraldi astmele astuma (ehk olen hoopis mina Texase jaoks liiga lühike? Nojah, ma olen isegi Eesti jaoks liiga lühike..).

Üsna pea jõudsimegi parki, kus tutvusin veel teise eestlasega ja ülejäänud kahte naist juba tundsin varasemalt. Võtsime oma kraami ja lapsed ja asusime pargi sügavusse teele. Lühidalt öeldes sai esimese 2 sekundiga selgeks, et mõiste park on siin pisut teise tähendusega kui Eestis. Park on siin kõrge aiaga piiratud ala, mille sees on üsna tihe kõrghaljastus, tohutult suur mänguväljak koos pinkide ja laudadega, korraliku wc- majaga jms. Ütleme nii, et kui oma söögikraam kaasa võtta siis pole mingit probleemi seal rahus terve päev veeta.

Valisime aga laua välja ja hakkasime sellele kraami peale laduma. Lõpuks sai meil ikka üliuhke Eesti laud, sest üks naistest oli käinud Vene poes ja ostnud heeringat, peenleiba, suitsuvorsti, taluvõid ja mina võtsin kaasa Eesti komme ja küpsiseid + veel muud head ja paremat, mida naised olid kas ostnud või ise valmistanud. Samuti olid meil uhked lipud, mis sai teibiga lauale püsti monteeritud. Ma arvan, et ülejäänud pargis viibijad võisid vabalt arvata, et peame näiteks kellegi lapse sünnipäeva ja neil polnud aimugi, et meil oli tegelikult Eesti päev.

Eesti naised ja lapsed:

Meie uhke pidulaud:

Ääretult tore on vaadata kuidas naised oma lastega eesti keeles räägivad. Lapsed küll kipuvad inglise keeles vastama aga aru saavad nad siiski eesti keelest ja ma arvan, et see on kiiduväärt saavutus nii laste kui ka emade poolt. Võib olla päris raske järjepidevalt rääkida kodus oma lapsega eesti keeles, kui su abikaasa on ameeriklane, üleüldine kodune keel on inglise keel, kõik sind ümbritsev on inglise keelne ja sina siis hambad ristid üritad siiski eesti keeles oma lapsega asju ajada. Igal juhul on seda väga, ja mis seal salata, lausa uhke tunne kõrvalt jälgida.

Õhtul kui heeringas oli laualt hävitatud ja lapsed juba üleni väsinud, pakkisime oma kraami autodesse ja hakkasime kodu poole tagasi sõitma. Peale üsnagi pikka liikluses viibimist jõudsin lõpuks koju. Taaskord korraldas meie maja kohviruumis pidu ja suundusingi otse sinna. Kaspar tegi mulle kohe alustuseks mõnusa kokteili ja asusime inimestega tutvuma. Meie juurde tuli see sama vanamees, kes alati oma keha aias grillib ja näeb juba välja nagu üleküpsetatud broiler. Ta tuli laia naeratusega end tutvustama ja küsis, et kuidas see võimalik on, et me käime päevitamas aga ikka nii valged oleme. Ei noh, aitäh! Hakkasime kõva häälega naerma ja selgitasime, et me oleme pärit Põhja-Euroopast ja kasutame tugevat päikesekaitsekreemi, et mitte põletust saada. Meie eesmärk, et ole saada tumepruuniks 4 nädalaga vaid asja rahulikult võtta. Saime tuttavaks veel väga toredate Hispaanlase ja Venezuelast pärit meestega, kes olid pehmelt öeldes vaimustuses, et me oleme Põhja-Euroopast pärit. Eriti Venezuela mees oli täiesti uskumatus vaimustuses sellest millisest eksootilisest kohast me ikka pärit oleme (kas pole kummaline kuidas mõiste eksootika tähendus muutub seoses su asukohaga maakeral?) Hästi vahva oli veel olukord, kuidas üks ülisuur mees tuli samuti meie juurde ja ütles üllatusega, et  teie olete ju see paar, kes käib koguaeg jõusaalis, aga täna jätsite küll trenni vahele,  saame tuttavaks! Hakkasime kõik naerma selle peale ja saime muidugi tuttavaks. Kokkuvõtteks võib öelda, et päev ja pidu oli väga tore!

Neljapäeval ootas mind ees hispaania keele tund ja nii ma reisisingi juba hommikul bussiga kesklinna poole. Eelmisel nädalal mu pinginaaber Anne puudus ning seekord tuli ta eriti rõõmsalt tundi ja teatas kuidas ta juba igatses kohtuda. Käisime peale tundi koos lõunal ning avastasime seekord Tai kööki (polnud suurem asi). Peale lõunasööki kinkis Anne mulle karbi šokolaadiküpsiseid, mis oli eriti armas. Küpsised on nimelt nö kodutütarde ehk Girls Scouts cookies, mis on siin maru suur asi. Iseenesest maitsev kraam ja väga armas tegu Annest. Anne saatis mind veel pool teed bussipeatuseni ja kallistas suurest taasnägemise rõõmust veelkord. Teda oli tõesti tore üle kahe nädala näha!

Järele on jäänud veel viimane tööpäev ja siis ootab ees mõnus nädalavahetus, kus kooskõlastasime oma plaanid ilmataadiga ja seega on plaanis aias aega veeta.

Ilusat nädalavahetust kõigile!

Maile

Rodeo Houston

Viimased kaks nädalat on lakkamatult sadanud ja üsna kodune tunne tuleb peale- nagu Eestimaa suvi. Laupäeval avasime grillihooaja ning siis ütles Kaspar, et selline tunne nagu oleks jaanipäev- istume väljas, sööme sealiha ja vihma kallab. Iseenesest on soe olnud (kui pühapäev välja arvata) aga vihm on tüütu ja päevitada tahaks.

Harjutame jaanipäevaks

Pühapäeval küll vihma ei sadanud aga tempereatuur oli kõvasti langenud, nii 10 kraadi ringi. Meil oli aga plaanis minna suurele üritusele nimega Rodeo Houston. Teel Rodeole avastasime natuke ümbrust ja eriti vahva oli ärirajoon, kus majad olid nii suured, et ma tundsin end seal reaalselt päkapikuna:

Rodeo Houston on ajaloolise taustaga ürituste sari, mis kestab 3 nädalat ning see toimub igal aastal. Tegevus ise toimub suurel NRG staadionil (sellel samal, kus toimus Super Bowl) ning iseloomult on tegemist siis suure festivaliga, kus väljas on suur lõbustuspark, toitlustusasutused, loomapark jms (võrdlesime ise seda Hispaanias, La Lineas toimuva igasuvise Fair´iga). NRG staadioni sisemuses on aga iga päev suured võistlused pullisõidus, hobuste võistlused, laste võistlused lammaste sõidus (kuni 8a lapsed pannakse lammastele selga, lambad hakkavad jooksma ja lapsed peavad ise lamba kasukast kinni hoidma nii kaua kui suudavad ja kui enam ei suuda siis lasevad lahti ja kukuvad hoo pealt maha. Lastel on küll kiivrid peas ja vähemalt pooled lapsed isegi ei nutnud kui lamba seljast maha lendasid aga mina kiljusin iga kord, sest ühe eestlase jaoks on see liig, mis liig kui väike jumbu pannakse liikuva looma selga ja siis ta peab sealt hoo pealt maha lendama.)

Et teile NRG staadioni suuruse tegelikke mastaape paremini avada, laenasin järgnevad kolm pilti neti avarustest:

Staadion mahutab 72 220 istekohta:

Jõudsime staadionile:

Staadioni ülemistele tribüünidele kõndimine andis vähemalt pooled päeva jooksul kogutud sammudest (peale suuri koguseid fritüüritud toite oli muidugi hea end natuke liigutada ja mitte liftiga üles vurada):

Hakkame üles jõudma:

Kaspari selja taga kauguses võib näha Downtowni ehk kesklinna:

Olime vaimustuses! Kui suur võib üks staadion olla?! Vot niii suur! Ja milline melu! Ameeriklasi ei pea "käima tõmbama" nad on juba kohe esimesest hetkest täiesti hoos kaasa elama!

Iga päev lõppeb kontserdiga, millele on võimalik eelnevalt piletid osta. Meie nautisime eile siis The Chainsmokersi kontserti, mis oli ülilahe. Avastasime, et see oli asi, mida me pole koos veel kunagi teinud- suurel kontserdil käinud. Kummaline on see, et kui sa pole ennem käinud ja näinud siis ei oska nagu puudust tundagi ja nii kui saad nö maitse suhu (nt see sama kontsert), siis tekib kohe tahtmine veel külastada erinevaid kontserte ja avastada veel ja veel. Peale eilset tõdesime mõlemad, et meil on siin ikka nii palju huvitavat avastada ja selleks kõigeks on lihtsalt aega vaja.

Kontserdimelu:

Eraldi pean kirjutama söögist. See, et ameeriklastest vähemalt pooled (kui mitte rohkem) on keskmisest suuremad inimesed, pole kellelegi teab, mis uudis. Küll aga on siiski üsna uskumatu tõdeda, milline söögirahvas on Texase rahvas ja ma ei räägi siinkohal mingist tervislikust toidust. Festivalil oli toiduputkasid rohkem kui kõike muud kokku ja rahvas seisis ikka järjekorras. Inimesi oli nii palju, et kui jäid seisma, siis kõnniti sulle koheselt otsa.

Siin on väga suur fritüürimise kultuur ehk siis kõike mida vähegi võimalik, fritüüritakse liha, kooke, küpsiseid, šokolaadi, VÕID jne jne jne. Siin reaalselt fritüüritakse kõike, see on lausa uskumatu! Meie proovisime eile ära oma elu esimesed corndog´id ehk siis maakeeli fritüüritud hot dog´id pulga otsas. Maitsesid hästi aga mingit erilist vaimustust meis esile ei kutsunud. Lisaks proovisime fritüüritud cheese cake´i ehk juustukooki, isetehtud kartulikrõpsu keerde pulga otsas ja grillitud kalkunikoiba. Kokkuvõtvalt võin öelda, et mina ei taha vähemalt 6 kuud ühtegi fritüüritud asja enam maitsta (Kasparile piisab ilmselt vähemast ajast) aga kalkunikoib oli küll maru hea ja seda sööks küll veel.

Elu esimene corndog:

Kerge vahepala:

Maile