Täna oli
päev, mil mul jäi esimest korda hispaania keele tund ära ja terve päeva on väga
imelik tunne olnud selle pärast. Põhjus, miks ma ei saanud tundi minna on
selles, et mu ülahuul on ohatisest nii kohutavalt paistes, et isegi Kaspar ei
saa kohati aru, mida ma räägin, rääkimata siis veel hispaania keeles
rääkimisest. Lisaks tekitab see üsna halva enesetunde ja lümfisõlmede turse,
millega kaasneb kerge turse poolel näol. Seega otsustasin, et ma ei hakka minema
teisi hirmutama. Pilti ma ei hakka lisama, ütleme lihtsalt, et kui mõtlete
muinasjutule/filmile „Kaunitar ja koletis“, siis mina olen see koletis.
Tervisehädad
panevad alati mõtlema sellele kui hea ja mõnus on terve olla ja kui
enesestmõistetavalt seda siis võetakse
(no teate küll tunnet kui teil on nt nina täiesti kinni ja kuidas siis muust ei
suudagi mõelda kui sellest, et kui mõnus oli ikka aeg kui sai rahumeeli nina
kaudu hingata). Kuna mul on viimastel aastatel tervisega ülemäära palju
probleeme olnud, siis viimased pool aastat on justkui taevaõnnistusena tundunud-
olen terve olnud, käin trennis siis kui soovin (mitte siis kui tervise tõttu
saan), töötan selge peaga (mitte palavikuuimas) ja elan muidu normaalse inimese
elu. Nüüd aga kui kogu siin veedetud aja jooksul olen esimest korda natuke nö
rajalt maha tõmmatud, siis tunnen ikkagi kergendust, et tegemist ei ole „vana hea
tuttava“ põskkoopapõletikuga vaid (loodetavasti) kiirelt mööduva nähtusega.
Seega,
kellel on häid nippe ohatisega võitlemiseks, laduge aga kõik ritta.
Olge terved!
Maile
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar