Eesti päev

Käesolev nädal on äärmiselt kiiresti ja tegusalt möödunud. Nädala alguses sain kutse veeta aega pargis koos Eesti naiste ja lastega, kes elavad Houstonis. Olin kutsest väga meelitatud ja tegelikult ka üllatunud, sest minu äranägemine järgi peaks emade-laste pargipäeval osalemiseks sul vähemalt üks laps ka olema  (et sobiks seltskonda või nii) aga teatavasti meil pole ühtegi. See mind muidugi osalemast ei takistanud. Park ise asus Woodlandis, mis on minu kodu juurest ikka tubli 50 min autosõidu kaugusel, kahjuks pole meil aga autot ja bussid sinna ei sõida. Õnneks läks üks naine ka vähemalt samalt linna poolelt, kus mina ja oli lahkesti nõus mind auto peale võtma. Nii siis pakkisin toidukoti kaasa ja kolmapäeva keskpäeval oligi minek. Loomulikult oli auto, millega mulle järgi tuldi, Texase mastaapidele kohane- suur ja kõrge nii, et sissesaamiseks pidin eraldi astmele astuma (ehk olen hoopis mina Texase jaoks liiga lühike? Nojah, ma olen isegi Eesti jaoks liiga lühike..).

Üsna pea jõudsimegi parki, kus tutvusin veel teise eestlasega ja ülejäänud kahte naist juba tundsin varasemalt. Võtsime oma kraami ja lapsed ja asusime pargi sügavusse teele. Lühidalt öeldes sai esimese 2 sekundiga selgeks, et mõiste park on siin pisut teise tähendusega kui Eestis. Park on siin kõrge aiaga piiratud ala, mille sees on üsna tihe kõrghaljastus, tohutult suur mänguväljak koos pinkide ja laudadega, korraliku wc- majaga jms. Ütleme nii, et kui oma söögikraam kaasa võtta siis pole mingit probleemi seal rahus terve päev veeta.

Valisime aga laua välja ja hakkasime sellele kraami peale laduma. Lõpuks sai meil ikka üliuhke Eesti laud, sest üks naistest oli käinud Vene poes ja ostnud heeringat, peenleiba, suitsuvorsti, taluvõid ja mina võtsin kaasa Eesti komme ja küpsiseid + veel muud head ja paremat, mida naised olid kas ostnud või ise valmistanud. Samuti olid meil uhked lipud, mis sai teibiga lauale püsti monteeritud. Ma arvan, et ülejäänud pargis viibijad võisid vabalt arvata, et peame näiteks kellegi lapse sünnipäeva ja neil polnud aimugi, et meil oli tegelikult Eesti päev.

Eesti naised ja lapsed:

Meie uhke pidulaud:

Ääretult tore on vaadata kuidas naised oma lastega eesti keeles räägivad. Lapsed küll kipuvad inglise keeles vastama aga aru saavad nad siiski eesti keelest ja ma arvan, et see on kiiduväärt saavutus nii laste kui ka emade poolt. Võib olla päris raske järjepidevalt rääkida kodus oma lapsega eesti keeles, kui su abikaasa on ameeriklane, üleüldine kodune keel on inglise keel, kõik sind ümbritsev on inglise keelne ja sina siis hambad ristid üritad siiski eesti keeles oma lapsega asju ajada. Igal juhul on seda väga, ja mis seal salata, lausa uhke tunne kõrvalt jälgida.

Õhtul kui heeringas oli laualt hävitatud ja lapsed juba üleni väsinud, pakkisime oma kraami autodesse ja hakkasime kodu poole tagasi sõitma. Peale üsnagi pikka liikluses viibimist jõudsin lõpuks koju. Taaskord korraldas meie maja kohviruumis pidu ja suundusingi otse sinna. Kaspar tegi mulle kohe alustuseks mõnusa kokteili ja asusime inimestega tutvuma. Meie juurde tuli see sama vanamees, kes alati oma keha aias grillib ja näeb juba välja nagu üleküpsetatud broiler. Ta tuli laia naeratusega end tutvustama ja küsis, et kuidas see võimalik on, et me käime päevitamas aga ikka nii valged oleme. Ei noh, aitäh! Hakkasime kõva häälega naerma ja selgitasime, et me oleme pärit Põhja-Euroopast ja kasutame tugevat päikesekaitsekreemi, et mitte põletust saada. Meie eesmärk, et ole saada tumepruuniks 4 nädalaga vaid asja rahulikult võtta. Saime tuttavaks veel väga toredate Hispaanlase ja Venezuelast pärit meestega, kes olid pehmelt öeldes vaimustuses, et me oleme Põhja-Euroopast pärit. Eriti Venezuela mees oli täiesti uskumatus vaimustuses sellest millisest eksootilisest kohast me ikka pärit oleme (kas pole kummaline kuidas mõiste eksootika tähendus muutub seoses su asukohaga maakeral?) Hästi vahva oli veel olukord, kuidas üks ülisuur mees tuli samuti meie juurde ja ütles üllatusega, et  teie olete ju see paar, kes käib koguaeg jõusaalis, aga täna jätsite küll trenni vahele,  saame tuttavaks! Hakkasime kõik naerma selle peale ja saime muidugi tuttavaks. Kokkuvõtteks võib öelda, et päev ja pidu oli väga tore!

Neljapäeval ootas mind ees hispaania keele tund ja nii ma reisisingi juba hommikul bussiga kesklinna poole. Eelmisel nädalal mu pinginaaber Anne puudus ning seekord tuli ta eriti rõõmsalt tundi ja teatas kuidas ta juba igatses kohtuda. Käisime peale tundi koos lõunal ning avastasime seekord Tai kööki (polnud suurem asi). Peale lõunasööki kinkis Anne mulle karbi šokolaadiküpsiseid, mis oli eriti armas. Küpsised on nimelt nö kodutütarde ehk Girls Scouts cookies, mis on siin maru suur asi. Iseenesest maitsev kraam ja väga armas tegu Annest. Anne saatis mind veel pool teed bussipeatuseni ja kallistas suurest taasnägemise rõõmust veelkord. Teda oli tõesti tore üle kahe nädala näha!

Järele on jäänud veel viimane tööpäev ja siis ootab ees mõnus nädalavahetus, kus kooskõlastasime oma plaanid ilmataadiga ja seega on plaanis aias aega veeta.

Ilusat nädalavahetust kõigile!

Maile