Escape room

Suur suvi on jõudnud ka meie õuele ja tänasel päeval võib öelda, et esimene päikesepõletus on ka kohale jõudnud. Käisin eile ilma kaitsekreemita jalutamas ja tulemus ongi käes, õnneks ei midagi dramaatilist aga siiski. Kuumust on viimastel päevadel nii 30 kraadi kanti ja päike on siin halastamatu. Kuna eelmiseks laupäevaks lubas tubli 28 kraadi ja lauspäikest siis oli meil kohe plaan selge, et vedeleme aias ning praeme oma valgeid kehasid natuke. 

Plaanidel, nagu ikka, on kombeks muutuda ja reedel saime hoopis kutse veeta laupäev Yangidega. Olime plaaniga kohe nõus ja see tähendas seda, et laupäeval oli äratus kel 8.15, kiire hommikusöök ja minekut. Auto ootas ukse ees ja nii me kimasimegi sellisesse põnevasse kohta nagu escape room ehk põgenemistuba. Tegemist on siis sellise vaba aja veetmise võimalusega, kus grupp inimesi lukustatakse ühte nö näidistuppa või näidiskorterisse ning räägitakse eellugu. Meie lugu oli selline, et meie naaber X oli uskumatul(!) kombel mõrvatud ja meie ülesanne oli sealt toast leida mõrvarelv, mõrvar ja võti, et korterist üldse lõpuks välja saada. Muidugi ei ole need esemed peidetud lihtsalt kapi taha vaid lahendada tuleb mitmeid mõistatusi ja avada erinevaid lukustatud karpe ja kappe. Tegemist on äärmiselt huvitava asjaga ja soovitan seda kõigil proovida (sellised toad on ka Eestis kenasti olemas). Minule ja Yangidele oli see esimene kogemus, Kaspar oli korra varem Eestis taolisest asjast osa võtnud. Kui olime oma mõistatused kõik lahendanud, siis ütles kohalik töötaja, et ta juba arvas, et me oleme nende kõige kiirem grupp aga jäime ühe ülesande juures toppama ning lõpuks maandusime auväärsel üleüldisel teisel kohal.

Yangid ja meie (enam ei ole mina mitte lühike vaid Kaspar on pikk):

Peale hommikust aju ragistamist suundusime kinno uut muinasjutulist filmi „Kaunitar ja koletis“ vaatama (naiste soovil). Mehed oleksid ilmselgelt midagi muud valinud aga ilmselt kui nad nägid kuidas meie näod lõid särama selle filmi peale, siis nad andsid juba eos järgi ja olid lahkesti nõus meiega seda filmi vaatama. Film oli väga armas ja peale seda oli juba aeg minna sööma. Tegime seekord ettepaneku minna meie kodukandis asuvasse Galleria kaubamaja toidutänavale ning nii me suuna kodupoole võtsimegi. Täiesti märkamatult oli kell saanud juba 3 päeval ja teadsime, et Jinyi´l on juuksuri aeg kinni pandud ja neil oli nö kella peale ära minek. Enne kui nad seadsid sammud minekule kutsusime nad järgmiseks laupäevaks külla. Neil lõid näod särama ja ütlesid, et nad just tahtsid meid järgmiseks laupäevaks loomaaeda kutsuda. Väga tore, järelikult lähme loomaaeda ja seejärel tuleme meile õhtust sööma- plaan paigas. Eks näis, mis ilm teeb, sest kummalisel kombel iga kord kui me mainime sõna loomaaed, tulevad taevasse pilved...

Pühapäev möödus sõna otseses mõttes aias vedeledes. Võtsime päikest ja uimerdasime niisama. Käisin ka esimest korda sel aastal väljas ujumas (Kasparil oli see julgustükk juba ammu tehtud). Alguses oli nagu natuke jahe aga kuna väljas oli kohutavalt kuum, siis paremat jahutust poleks osanud ette kujutadagi. 

Meiega koos oli vahva koduloomake ka päikest nautimas:

Esmaspäeval saatsin abikaasa taaskord tööreisile Milwaukee ´sse. See linn asub nii põhjas, et sooja on seal kõigest paar-kolm kraadi ja Kaspar ütles, et talle juba aitab sellest külmast ja ta tahab koju tagasi. No õnneks on tal külma ilma vaja ainult neljapäevani kannatada ja reedel ongi juba kodus tagasi. Minul oli aga peale Kaspari lahkumist asju vaja ajada linnapeal ja nii ma seadsingi sammud välja. Hästi kummaline on see, et kui me käime Kaspariga kahekesti ringi, siis inimesed küll tervitavad lahkelt aga see on ka kõik. Nii aga kui naisterahvas käib üksinda tänaval on pilt kohe teine. See, et täiesti võõrad inimesed tervitavad ja soovivad ilusat päeva keset tänavat on siin täiesti tavapärane ja hakkame sellega juba vaikselt harjuma (alguses oli ikka imelik küll, mida see võõras inimene must tahab? Midagi ei taha! Ilusat päeva tahab soovida J ). Küll aga üksi ringi käies tuleb arvestada lisaks üsna suure tähelepanuga, väga palju tehakse komplimente ja tullakse juttu rääkima. Pean tunnistama, et alguses ehmatas see mind ikka ära küll (ma ei teadnud, kas kohe hakata oma sõrmusega vehkima..). Eestis tullakse juttu rääkima klubis aga mitte suvalises kohas keset tänavat või poes vms. Nüüdseks olen siin aga sellega harjunud juba, mis seal ikka, naeratad ja tänad, soovid head päeva ja kõnnid edasi.

Ilmselgelt on inimesed siin 189% avatumad kui eestlased ja meil tuleb sellega harjuda ja arvestada, sest meie oleme ju siin nende maal, mitte vastupidi. Kogu see tohutu naeratamine ja teretamine ja viisakusavaldused võivad tunduda küll pealiskaudsed aga pean tunnistama, et see teeb meeleolu alati heaks. Ja kui tuju on hea siis on juba terve päev hoopis paremas valguses, kas pole? Igal juhul ei tee üks naeratus või teretus ilmaski midagi halvemaks J

Ilusat päeva!

Maile