Viimased
kaks nädalat on lakkamatult sadanud ja üsna kodune tunne tuleb peale- nagu
Eestimaa suvi. Laupäeval avasime grillihooaja ning siis ütles Kaspar, et
selline tunne nagu oleks jaanipäev- istume väljas, sööme sealiha ja vihma
kallab. Iseenesest on soe olnud (kui pühapäev välja arvata) aga vihm on tüütu
ja päevitada tahaks.
Harjutame jaanipäevaks
Pühapäeval
küll vihma ei sadanud aga tempereatuur oli kõvasti langenud, nii 10 kraadi
ringi. Meil oli aga plaanis minna suurele üritusele nimega Rodeo Houston. Teel Rodeole avastasime natuke ümbrust ja eriti vahva oli ärirajoon, kus majad olid nii suured, et ma tundsin end seal reaalselt päkapikuna:
Rodeo Houston on ajaloolise taustaga ürituste sari, mis kestab 3 nädalat ning see
toimub igal aastal. Tegevus ise toimub suurel NRG staadionil (sellel samal, kus
toimus Super Bowl) ning iseloomult on tegemist siis suure festivaliga, kus
väljas on suur lõbustuspark, toitlustusasutused, loomapark jms (võrdlesime ise
seda Hispaanias, La Lineas toimuva igasuvise Fair´iga). NRG staadioni sisemuses
on aga iga päev suured võistlused pullisõidus, hobuste võistlused, laste
võistlused lammaste sõidus (kuni 8a lapsed pannakse lammastele selga, lambad
hakkavad jooksma ja lapsed peavad ise lamba kasukast kinni hoidma nii kaua kui
suudavad ja kui enam ei suuda siis lasevad lahti ja kukuvad hoo pealt maha.
Lastel on küll kiivrid peas ja vähemalt pooled lapsed isegi ei nutnud kui lamba
seljast maha lendasid aga mina kiljusin iga kord, sest ühe eestlase jaoks on
see liig, mis liig kui väike jumbu pannakse liikuva looma selga ja siis ta peab
sealt hoo pealt maha lendama.)
Et teile NRG staadioni suuruse tegelikke mastaape paremini avada, laenasin järgnevad kolm pilti neti avarustest:
Staadion mahutab 72 220 istekohta:
Jõudsime staadionile:
Staadioni ülemistele tribüünidele kõndimine andis vähemalt pooled päeva jooksul kogutud sammudest (peale suuri koguseid fritüüritud toite oli muidugi hea end natuke liigutada ja mitte liftiga üles vurada):
Hakkame üles jõudma:
Kaspari selja taga kauguses võib näha Downtowni ehk kesklinna:
Olime vaimustuses! Kui suur võib üks staadion olla?! Vot niii suur! Ja milline melu! Ameeriklasi ei pea "käima tõmbama" nad on juba kohe esimesest hetkest täiesti hoos kaasa elama!
Iga päev
lõppeb kontserdiga, millele on võimalik eelnevalt piletid osta. Meie nautisime
eile siis The Chainsmokersi kontserti, mis oli ülilahe. Avastasime, et see oli
asi, mida me pole koos veel kunagi teinud- suurel kontserdil käinud. Kummaline
on see, et kui sa pole ennem käinud ja näinud siis ei oska nagu puudust tundagi
ja nii kui saad nö maitse suhu (nt see sama kontsert), siis tekib kohe tahtmine
veel külastada erinevaid kontserte ja avastada veel ja veel. Peale eilset
tõdesime mõlemad, et meil on siin ikka nii palju huvitavat avastada ja selleks
kõigeks on lihtsalt aega vaja.
Kontserdimelu:
Eraldi pean
kirjutama söögist. See, et ameeriklastest vähemalt pooled (kui mitte rohkem) on
keskmisest suuremad inimesed, pole kellelegi teab, mis uudis. Küll aga on siiski
üsna uskumatu tõdeda, milline söögirahvas on Texase rahvas ja ma ei räägi
siinkohal mingist tervislikust toidust. Festivalil oli toiduputkasid rohkem kui
kõike muud kokku ja rahvas seisis ikka järjekorras. Inimesi oli nii palju, et
kui jäid seisma, siis kõnniti sulle koheselt otsa.
Siin on väga
suur fritüürimise kultuur ehk siis kõike mida vähegi võimalik, fritüüritakse
liha, kooke, küpsiseid, šokolaadi, VÕID jne jne jne. Siin reaalselt
fritüüritakse kõike, see on lausa uskumatu! Meie proovisime eile ära oma elu esimesed
corndog´id ehk siis maakeeli
fritüüritud hot dog´id pulga otsas.
Maitsesid hästi aga mingit erilist vaimustust meis esile ei kutsunud. Lisaks
proovisime fritüüritud cheese cake´i
ehk juustukooki, isetehtud kartulikrõpsu keerde pulga otsas ja grillitud
kalkunikoiba. Kokkuvõtvalt võin öelda, et mina ei taha vähemalt 6 kuud ühtegi
fritüüritud asja enam maitsta (Kasparile piisab ilmselt vähemast ajast) aga
kalkunikoib oli küll maru hea ja seda sööks küll veel.
Elu esimene corndog:
Kerge vahepala:
Maile

























Nii lahe elu! Sa võiksid veel muusikast kirjutada, et mida seal kuulatakse, kes on kuulsad jne.
VastaKustutaHea mõte, aitäh Jana!
Kustuta