Tutvumine perekond Yang`iga

Eelmise nädala postituses lubasin, et kirjutan seekord täpselt sotsialiseerumisest. Nagu plaanidel ikka kombeks on, siis ka seekord nad muutusid. Küll aga muutusid ka ühed teised plaanid, mis on päris kummaline ja äärmiselt vahva. Kõigest aga järgemööda.

Kummalisel kombel on nii, et kui midagi väga soovid ja selle soovi välja ütled, siis hakkavadki asjad selles suunas liikuma. Oleme seda ka varem tähele pannud päris mitme olukorraga nt Eestist mingiks perioodiks ära kolimine ja maailma avastamine. Selle soovi ütles Kaspar juba 1,5a tagasi välja (korduvalt) ja korraga hakkasidki toimuma asjad, mis soodustasid ära kolimist. Neid olukordi on veel ja seetõttu usun, et kui midagi väga soovida ja see kõva häälega välja öelda, siis ehk ise alateadlikult hakkadki selles suunas liikuma, et see soov täituks.

Umbes kuu aega tagasi ütlesin Kasparile, et nii tore oleks kui me leiaksime siin endale meie ealised sõbrad, kes on samuti (abielu)paar ja USA-sse elama tulnud kuskilt mujalt. Nii tore oleks nendega jagada muljeid, kuidas neil alguses oli ja kuidas nad teatud asjadega toime tulid. Eelmisel reedel tuli Kaspar Dallasest tööreisilt ja teatas, et ootas koos oma kolleegiga koos lennukit ja kuna ooteaeg oli paar tundi, siis neil oli aega lobiseda maast ja ilmast. Kolleeg on 30 aastane hiinlanna Jinyi (loe: džinji) ning, kes samuti elab Houstonis oma mehe ja 2,5a tütrega. Kuna Jinyi oli väga sümpaatne, avatud ja jutukas, siis neil jutt klappis ja nii nad rääkisidki pikalt ja leppisid kokku, et kunagi võiks kindlasti veel kohtuda. (Vahemärkusena pean ütlema, et hoolimata sellest, et nii Kaspar kui Jinyi töötavad mõlemad samas firmas ja elavad samas linnas, siis see ei tähenda, et nad käiksid samas kontoris tööl. Siin on asjad kõvasti teistmoodi kui Eestis selles osas ja seetõttu olid nad varem vaid tööasjus suhelnud ja Dallase töölähetusel said alles esmakordselt nö live`s kohtuda.) Sinnapaika see jutt jäi ja ega me rohkem sellel teemal kodus ka ei arutlenud.

Üleeile, reedel, ütles Kaspar, et Jinyi kutsub meid laupäevaks paraadile (Houstonis algab 3-nädalane ürituste sari Houston Rodeo, mis algab suure ja uhke paraadiga Downtownis) ning peale seda loomaaeda. Loomulikult olime kutsega kohe nõus ja hakkasime kellaaega kokku leppima. Jinyi pakkus lahkelt, et nad võtavad meid hommikul meie maja eest peale ja siis koos lähme. Olime väga rõõmsad selle pakkumise üle, sest see tähendas meie jaoks kohe seda, et päeva algusesse planeeritud 45 minutiline bussisõit kesklinna jääb ära- jehuu! Autoga oled kenasti 15 minutiga kesklinnas ja korras. Parkisime auto ära ja jalutasime paraadile. Pean tunnistama, et olime Kaspariga mõlemad närvis, sest hoolimata sellest, et Kaspar oli Jinyiga korra kohtunud, siis tema abikaasa Yijie´ga (loe: iidže) kohtus ka tema esimest korda ja ikka mõtled, et kuidas see tutvumine on, kas jutt klapib jne. Jutt klappis kohe esimesest hetkest. Juba tänaval kõndisime paraadile nii, et jutuvada käis üle meie peade.

Paraad oli iseenesest väga uhke, kus oli palju hobuseid, kauboisid ja kõike, mis Texase juurde kuulub. Vaatasime u 50 min paraadi ja siis otsustasime sööma minna. 

Mina (roosa jopega) üritan paraadi pildistada ning minust vasakul on Jinyi jaYijie:

Meie plaanist haarata midagi kiirelt ei tulnud midagi välja, sest liiklus oli paraadi tõttu igal pool kesklinna piires raskendatud ja seetõttu kulus jupp aega enne kui leidsime sobiva koha Midtownis (järgmine linnaosa Downtowni ehk kesklinna kõrval). Kuniks mehed tegelesid parkimisautomaadi süsteemi välja nuputamisega, siis meie hakkasime Jinyiga juba restorani poole minema. Tegemist oli väga kena Jaapani restoraniga ning meid juhatati lauda. Toidud olid ülimaitsvad ja teenindus väga hea. See on koht kuhu kindlasti tasub tagasi minna.

Seejärel läksime uuesti autosse ja hakkasime loomaaia poole sõitma. Terve tee autos jätkus meil juttu ja kordagi ei tekkinud ebamugavat vaikust. Poolel teel loomaaeda hakkas vihma sadama ja lausa nii kõvasti, et kui olime auto ära parkinud siis otsustasime, et me ei saa loomaaeda minna sellise vihmaga. Seega tegime uued plaanid. Plaanisime minna kinno aga enne seda tuli veel käia autoteeninduses, et Jinyi auto ära võtta. Seega jätsime ühe auto teeninduse parklasse, et teise autoga edasi liikuda. Ütlesin hiljem vaikselt Jinyile, et tal on meiesuguste naiste (loe: 158 cm pikkuste, kuigi jah ta oli minust ehk 1-2cm pikem) jaoks ideaalne kõrge auto, sest sealt näeb suurepäraselt välja liiklusesse. Ja juba kimasimegi kino poole. Tegime neile ettepaneku vaadata filmi nimega „A dog´s purpose“,  millega nad olid kohe nõus. Kino, kus me käisime oli AMC ning seal olid taevalikud nahktoolid, mis käisid lausa lamavasse asendisse. See oli kolmas kino Houstonis, kus me käisime ja ilmselgelt kõige mugavam.  Film oli superhea ja korralik pisarakiskuja.

Peale kinotuuri küsisid Yangid, kas me sooviksime nendega minna Chinatowni (Hiinalinn) toidupoodi. Meie polnud kuulnudki, et Houstonis üldse on Chinatown ja muidugi olime põnevuses, mida see endast kujutab. Sõitsime pisut maad edasi ja korraga olime piirkonnas, kus küll kohtas inglise keelseid silte, aga pm olid igal pool hiina hieroglüüfid. Parkisime auto ära ja läksime kohalikku supermarketisse – me olime vaimustuses, see oli nagu ajaränne nõukogude aega, kus kõik oli kohutavalt amortiseerunud ja väsinud ja iga viimane kui pakend oli hiina keeles (millest me ei saanud mitte midagi aru) ja 99,9% inimestest selles poes olid kas hiinalased või jaapanlased. See oli fantastiline! Me seisime oma korviga ja lihtsalt vaatasime ringi! Kaspar ütles mulle, et me oleksime nagu Hiinas ja mul oli ka selline tunne nagu oleksime teise maailma astunud. See oli nii lahe kogemus! Käisime rahulikult mööda riiulivahesid ringi, et lihtsalt uudistada, mida müüakse sellises supermarketis. Ega me suurt aru ei saanud hoolimata sellest, et seal oli lisatud ka inglise keelseid silte. Küll aga oli seal kohutavalt suur osakond marineeritud kraami: marineeritud hiina kapsad, kurgid, merikapsas, mingid juured ja muud pudulojused. Joogiletis jättis mu süda vähemalt ühe löögi vahele. Leidisme klaaspudelis karastusjoogid, täpselt nagu meie lapsepõlvest! See oli tõeline ajaränne!

Riiulite kaupa Hiina kraami:

Ilmselgelt on riis selles poes suurtes kottides nagu meie Selveris on kartulikotid:

Maris, kas mäletad, kuidas väiksena saunaõhtutel vanaema ostis alati sauna-Mati käest meile kamba peale just SELLISE Fanta? Täielik nostalgia!

Meie ostsime paki hiina rohelist teed ja kummikomme :D Seevastu oli perekond Yangidel üsna lühikese ajaga käru kraami täis. Peale poodlemist viisid Yangid meid autoga koju ja jätsime rõõmsalt hüvasti. Me polnud kumbki arvanud, et veedame nendega terve pika päeva koos ja, et see veel nii lõbus on!

Tervitades

Maile