Boston II: kolimine

Oleme viimased kolm kuud oma rida ajanud, kus tahtsime oma raha-asjadega sõbra-staatusesse saada ja see tähendas meeletutes kogustes kodus kokkamist. Igaks hommikuks, lõunaks ja õhtuks vaaritamist. Hommikusöögitoimkond on jooksvalt Kaspari rida olnud, lõunasöögid minu ajada ja õhtusöögid pigem siis kahepeale või teeb see, kes jaksab. Olime hästi motiveeritud, sest kulusid ja tulusid kokku arvutades saime teravalt valusa reaalsushoobi, kui selgus, millise hunniku raha olime erinevatesse kohvikutesse ja restoranidesse vabatahtlikult jätnud. Kodus kokkamine tõmbab rahakotiraudu kohe erilise hooga koomale ja juba esimese kuu lõpus (jaanuaris) oli tubli tulemust lausa lust vaadata. Sarnaselt jätkasime ka veebruaris ja märtsis ja olime saavutatu üle maru uhked. Vahel ikka eksisime kohvikusse ka ära, aga seda juba üsna harva.

Nüüd, olles Bostonis komandeeringus, sain aru, kui väga ma naudin seda, et süüa ei pea tegema. Ma pole kunagi mingi erilise kokkamissoonega olnud ja seda enam, kui oled viimased kolm kuud kodus vaaritanud, siis saad aru, milline suurepärane puhkus sellest eemalduda on. Hoolimata sellest, et meil oli hotellitoas ka kööginurk, kasutasin seda vaid kohvi keetmiseks ja nautisin olukorda 100%.

Eemalt paistab Bostoni kesklinn:

Komandeeringureisil on veelgi lisaplusse varuks. Mu tavapärane argipäev näeb ette ikka pesude pesemist ja muud igapäeva sigri-migri ning ega sellest ei tasu suuremat numbrit tehagi, aga ma ei teadnud, kuivõrd see mu tööd mõjutab. Bostonis olles ja hotelli-elu elades ei pea süüa tegema, tube koristama ega üldse mingi olmega tegelema- täiesti ideaalne pinnas keskenduda 100% tööle. Ja seda olen ma teinud. Õhtuti on nii mõnus tunne vaadata tagasi päevatööle ja seda silmaga üle mõõta. Ühel päeval olin tehtu üle kohe eriliselt uhke ja tahtsin Kasparile ka näidata, mis ma kõik päeva jooksul olin jõudnud valmis kirjutada. Siis enam ei tundunud  üks A4 lehekülje pikkune tekst hiiglaslikuna… ma ei tea, miks küll. Kaspar muidugi tublilt kiitis, et on ikka palju küll. Juhendajatele andsin ka teada, et viibin oma isiklikus kirjutamislaagris ja ärgu mult enne ühtegi kirja oodaku, kui kodus tagasi olen ja motivatsioonipuhang lõppenud on. Vaatame siis, millega see lõppeb.

Reedel pidime ka elukohta vahetama, sest eelmises hotellis ei olnud võimalik pikemalt viibida, toad olid juba teistel broneeritud. Kolisime siis umbes 400 meetrit eemal asuvasse hotelli ja uus koduke uueks nädalaks näeb välja selline:

Vaade on Bostoni kesklinnale:

Reedel oli plaanitud kohtinguõhtu ja selleks puhuks lubati mind uhkesse restorani viia. Olin maru elevil, sest kes siis peenesse restorani ei tahaks minna! Rohkem mulle infot ei edastatud ja asusime sõitma. Lootsin väga, et sõidame Bostoni kesklinna, kuid nägin auto aknast, et hoopis eemaldume linnast ja juba jõudsin mõelda, et pagan, kuhu me siis läheme. Hea, et sain veel keele hammaste taga hoitud. Ühel hetkel keeras auto sadamasse ja parkisime ära. Sadamast avanes hunnitu vaade Bostoni kesklinna siluetile- selleks oligi vaja linnast natuke eemale sõita. Seal samas oli restoran, mis oli paksult rahvast täis. Imestan, et üldse laua saime. Tellisin oma uusi lemmikuid – kammkarpe ja nautisin parimat seltskonda täiesti lummava vaatega. Ma polnud sellise vaatega veel iial varem õhtustanud:

❤

Kaunist nädalavahetust!

Maile

Kolisime kaheks nädalaks Bostonisse

Kasparil on kaks klienti Bostonis ja kuna sellega seoses oli kaks järjestikkust tööreisi tulemas, siis ta tegi mulle ettepaneku, et võiksin temaga ühineda. Miks ka mitte? Ma pole kunagi varem Bostonis käinud. 

Hakkame aga minema!

Punane nool näitab teekonda Houstonist Bostonisse, milleks kulub umbes 4 lennutundi:

21.03.

Reisipäev, kus pakin peaaegu terve päeva kohvreid. Kuna on pikaks perioodiks minek, siis tuleb pakkida ka suur kohver. On teada, et Bostonis on korralik talv alles ja seega on vaja saapad ja joped ja muu korralik soojavarustus kaasa võtta. Kus see Boston siis õigupoolest asub?

Boston on Ameerika suurlinn, mis asub riigi idarannikul täiesti põhjas Massachusettsi osariigis, Kanada piirile võrdlemisi lähedal. 2017 aasta seisuga elab Bostoni linnas sees üle 685 000 elaniku ja Bostoni linnakus (koos eeslinnadega) kokku üle 4,6 miljoni elaniku. Tegemist on USA rahvaarvult kuuenda linnaga. Võrdluseks, Houstoni linnas sees elab üle 2,3 miljoni elaniku ja Houstoni linnastus/piirkonnas üle 6,3 miljoni elaniku (USA rahvaarvult neljas linn).  Eesti riigis elab kokku pisut üle 1,3 miljoni elaniku.

Boston on Massachusettsi osariigi pealinn ning tegemist on Ameerika ühe vanima linnaga. Boston on hästi huvitav selle poolest, et asub piirkonnas, mida nimetatakse ka New England (Uus Inglismaa), sest esimesed elanikud ja Bostoni linna asutajad saabusid siia Inglismaalt ja seetõttu on ka kohanimed ja tänavad siin sarnased (ja paljud ka samad) nagu Inglismaal. Näiteks meie praegune hotell asub Chelsea linnakeseks (Bostoni eeslinn). Bostoni eeslinnades asuvad ka maailmakuulsad Harvardi ülikool ning ka MIT (Massachusetts Institute of Technology) ülikool (see sama, mille The Big Bang Theory Howard Wolowitz lõpetas).

22.03

Saabusime hotelli päris öösel ja magama saimegi alles ühe paiku. Vaade hotellitoa aknast:

Kaspari äratuskell helises 2:20am. Tal on siin väga ränk graafik, mis tähendab sõna otseses mõttes öiseid ärkamisi. Tema muidugi ei kurda millegi üle ja tegi vapralt oma tööpäeva ära.

Meie Bostoni koduke:

 Meil on siin väga suur elamine, kus on olemas lausa elutuba-köök:

Köök on varustatud ka kõige vajalikuga, et soovi korral kokata:

Ning muidugi on olemas ka vannituba ja magamistuba:

Mina elasin reedel oma hotellielu. Käisin hommikul söömas ja seejärel kolisin arvutiga alla hotelli fuajeesse tööd tegema. Ega mul ju vahel pole, kus ma tööd teen. Naersingi Kasparile, et mul on sisuliselt arvuti igal pool kaasas, nagu mobiilne kontor. Igal pool saab tööd teha. 

Õhtul käisime kohvikus ja toidupoes vett varumas ning läbi see päev saigi. Paigutasin vee külmikusse ja silm kohe puhkas. Kahju, et kodus ei seisa külmik selliselt korras.

 Kohvikus on ikka head korralikud Texase-suuruses portsud, nälga ei jää:

23.03

Nautisime pikka laupäevast hommikusööki ja lubasin endale korraliku piraka vahvli puuviljade ja siirupiga - mu lemmik! Vahvleid saab muidugi igal hommikul hotellist, aga nädala sees siiski piirdun munapudruga. Ees oli ootamas korralik roadtrip, sest ilm oli väga selge ja külm ning ideaalne autosõiduks. Kaspari töökoha poolt on tööreisidel alati auto renditud ja seetõttu ei ole transpordiga mingit muret. Niisiis panime autole hääled sisse ja asusime teele. Siin põhja pool on osariigid tunduvalt väiksemad, kui meil all lõunas ja seetõttu õnnestus lausa kolme osariiki – Massachusetts, New Hampshire ja Maine, läbida (kaardil märgitud punasega):

Sõitsime mööda väiksemaid teid, et rohkem loodust ja elu näha ja seda me ka nägime. Siin on väga palju mände ja eramajad erinevad väga palju sellest, mida oleme harjunud Texases nägema. Tee peale jäi hästi palju väiksemaid külakesi ja asulaid. 

Uus osariik- Maine:

Oi, milline külm ja lõikav tuul seal rannas oli!

Meie auto kaheks nädalaks:

Selleks talveks lumi ka nähtud!

Metsa all ja teepervedes oli näha üsna palju rämpsu ning ka asulad jätsid üsna räsitud mulje. Väga huvitav on seda teistsugust pilti näha. Tunnen, et olen ära hellitatud selle ümbrusega, kus me Houstonis elame. Tegemist on rikka äripiirkonnaga, kus eramajad maksavad üle miljoni. Tänavad on puhtad ja teepervi kaunistavad hooldatud lillepeenrad. Päevasel ajal liikudes on avalikes kohtades näha väga palju aednikke, kes kõike seda ilu hooldavad. Selge on see, et igal pool olukord päris selline pole, ka Houstonis on palju piirkondi, kuhu ka päevasel ajal ei tahaks väga minna. Kui aga elad päevast-päeva väga ilusas keskkonnas, siis kipud võib-olla natuke unustama, et see pole tegelikult see tavapärane keskkond, mis enamikes kohtades on. Seda enam on väga huvitav avastada siin põhja pool uudset ümbrust.

24.03

Pühapäev oli pühendatud puhtalt Bostonile, kus turistitasime ikka korralikult. Parkisime auto parkimismajja ja asusime teele. Olin eelnevalt pisut kodutööd teinud ja välja uurinud, et Bostonis on väga kuulus rada, mida mööda turistid saavad enam-vähem kõik vajaliku ja huvitava nähtud. Selle raja nimi on Freedom Trail (Vabaduse Rada), ning raja puhul on väga huvitav see, et tegemist on punastest tellistest sillutatud rajaga, mis kulgeb läbi südalinna, üle autoradade- sisuliselt kõikjale. Rada loodi 1951.aastal selleks, et turistid saaksid kõige olulisemad vaatamisväärsused Bostonis 4km jalutuskäiguga ilma ära eksimata ilusti näha ja külastada. Umbes 40 000 turisti jalutab igal aastal sellel rajal.

Muudkui vaata aga punastest tellistest rada ja kõnni mööda seda, enam lihtsamaks ei saakski ühe turisti elu teha.

Kaardil on kenasti näha, kuidas Freedon Trail läbi Bostoni kulgeb:

Siit, Massachusetts State House (sisuliselt Massachusettsi osariigi valituse hoone) saab Freedom Trail alguse:

Selliselt see rada kulgema hakkab:

Väike kõrvalepõige rajast, et turistipilte teha. Kaspar arvas, et kui oleme vanurid, siis on hea neid turistipilte vaadata, et kui olime noored ja ilusad ning rändasime mööda maailma ringi:

Bostoni tänav:

Täiesti suvalisel hetkel jalutasid meile keset Bostoni suurlinna vastu kaks kalkunipreilit. See oli nii kummaline vaatepilt :D

Päästev kohvipaus:

Turist

Bostoni kesklinnas oli meeletult palju turiste ja nagu arvata võite, siis loomulikult polnud me ainukesed, kes mööda seda kuulsat rada kõndisid ja Bostonit uudistasid. Ilm oli natuke pehmem, kui eelmisel päeval, aga siiski tuul oli jäine. Seda enam oli minu imestus suur, et väikesed lapsed silkasid paljaste peadega ringi samal ajal, kui mina olin talvejope ja mütsiga. Aga noh, me kõik teame minu tervist ja parem karta, kui kahetseda.

Freedom Trail oli väga osavalt tehtud, sest täpselt sellel ajal, kui kõht hakkas endast märku andma, jõudsime toiduväljakule/toidutänavale. Bingo! Boston on kuulus oma mereandide poolest, sest asub ookeani ääres ja siit püütakse palju krevette, lobstereid ja muid mereelukaid. No midagi täpselt minu maitsele! Teadsin kohe, et tahan mingeid mereelukaid proovida, sest kus siis veel, kui mitte siin, Bostonis? Tellisin endale kolmest “kalalisest” koosneva taldriku, mida pidin umbes 10minutit ootama, sest ilmselgelt valmistatakse see värskest toorainest ja see võtab aega. Ma ei tea, kas asi on selles, et Boston asub Kanadale nii lähedal või mis (teatavasti on kanadalased maailma kõige viisakad inimesed), aga selle 10 minuti jooksul jõuti vähemalt 3x minu ees vabandada, et ma nii kaua pean ootama. Uskuge mind, ma olen kauemgi oodanud, pole probleemi! Oh ja kus see toit oli alles ootamist väärt! Püha taevas! Siin jääb tõesõna hüüumärkidest puudu lausa. Toit koosnes siis hiidkrevettidest, kammkarpidest ja lobsterist (homaarist), mis olid küpsetatud mingis kastmes ja röstitud saiapuruga kaetud. Toit nägi välja nagu mingi plönn, aga kus maitses alles hästi. Täiesti taevalik! Sain sellise toiduelamuse ja valguülekülluse, et ei tahtnud järgmisel päeval ka enam mingit valgurikast toitu saada.

 Mu toit nägi välja nagu mingi plönn, aga kus alles maitses hästi!

25.03

Esmaspäeval, kui ärkasin, oli Kaspar juba ammu tööle läinud ja mina elasin oma hotelli-elu. Läksin alla hommikusöögile ja seejärel asusin tööle. Hotelli fuajees on väga hea töötada, sest siin mängib vaikselt mõnus muusika, elu käib ja mina toimetan oma asjadega. Lõuna paiku otsustasin trenni ära teha, sest hotellis asub küll tilluke, aga tubli jõusaal ja saab oma asjad ära aetud igal juhul.

26.03

Homme varahommikul on ka minul varajane äratus, sest mul on tulemas 4-tunnine seminar ülikooliga, kus peab arvuti vahendusel osalema. Sedapuhku tuleb siis otselülitus Bostonist.

Bostoni kesklinn:

Külmade tervitustega Bostonist!

Maile