Eesti pidupäev

Ükskõik kui palju aastaid kuskil mujal elada, Eesti on ja jääb kodumaaks. Seda ei muuda mitte ükski vägi. Lapsepõlvest mõletan, et vabariigi aastapäev oli pidulik ja püha. Vanaisa vaatas alati varavalges lipu heiskamist ja peale seda telerist paraadi. Kuigi ma lapsena paraadist midagi ei arvanud, siis oli see ikkagi üsna pidulik ja püha.

Pidupäeva puhul tegi vanaisa tavaliselt ka lihapirukaid ja suhkrukringleid ja suurt sooja saia. Sai tuli auravana ahjust välja ja kui vanaisa oli selle üle pintseldanud, siis võttis ta alati hiiglaslikult suure noa ja lõikast saia otsast ühe viilu, mille ta omakorda poolitas. Ülejäänud sai läks puhta rätiku alla “hingama” mingiks ajaks. Lõigatud ja poolitatud viil määriti võiga kokku ja meie saime Marisega eranditult alati need endale. Me ei pidanud seda isegi küsima, see lihtsalt oli alati nii.

Lõunaks väljust vanast raudahjust aurav praad. Vanaisa oli ka jahimees ja aurav lihapraad oli nädalavahetustel üsna tavapärane nähtus. Kuna terve meie pere (välja arvatud vanaema) on suur lihasõber, siis mitte keegi ei nurisenud kunagi kui ka pidulauda kattis ikka see sama lihapraad.

Õhtul olid kõik naelutatud taaskord teleri ette, sest algas presidendi kõne ja vastuvõtt. Meie nautisime alati Marisega neid ilusaid kleite, mida naised kandsid. Täiskasvanud kommenteerisid ilmselt muid asju, et kui vanaks on keegi jäänud või kui paksuks keegi läinud või kellel uus kaasa käevangus. 

Eesti on üks imeline riik. Ükskõik kus sa ka ei asu, siis ei kulu sul metsa või mujale loodusesse sõitmiseks iialgi rohkem kui 30 minutit (välja arvatud kui istud tipptunnil Tallinna kesklinnas liiklusummikus).

Eesti on üks imeline riik, kus saad kõiki oma sugulasi ja sõpru külastada ei rohkem kui 2-3h autosõiduga, Elad sa siis Võrus või Tallinnas.

Eesti on üks imeline riik, kus võõras ei tule sinuga ilmaski small talk´i tegema, aga ütleb ausalt, kui talle miski ei meeldi või siis meeldib, ilma keerutamata.

Eesti on üks imeline riik, kus tehnoloogia on nii kõrgelt arenenud, et minu suureks üllatuseks on nt ameeriklased täiesti rabatud faktist, et Skype on just eestaste leiutatud ja, et e-valimised ja e-tuludeklaratsioon on sama tavapärane kui teler igas elutoas.

Olin neljapäeval keelekoolis ja õpetaja tegi meiega ühte mängu, kus pidime kiiruse peale riikide nimed ütlema teatud algustähtedega. Eesti, Läti ja Leedu olid esimesed nimed, mis välja paisati (mitte minu poolt). Tulin tunnist ära väga kerge südamega. Olen vähemalt 5 ameeriklase jaoks toonud maailmakaardile Eesti ja Balti riigid. Mu pinginaaber Anne teab Eesti kohta kohati rohkem fakte kui ma ise ja ta ütleb, et Eesti on ta reisinimekirja liikunud, sest see tundub kohutavalt eksootiline ja huvitav. Sellised asjad teevad südame kergeks.

Laupäeval olime oodatud Merliisi juurde tähtsat pidupäeva tähistama. Kaspar käis hommikul Vene poes ja tõi hingehinnaga müüdavat leiba ja kilusid. Tegin siis lauale kiluleivad munaga ja muud kodumaist toidukraami. Minu üllatus oli suur, et Amazonist sai tellida ka Eesti lipumotiviidega võileivatikke, millega toite kaunistada. Merliisi juures panime taustaks presidendi kõne ja vastuvõtu mängima ja oli ikka kodumaine tunne küll. Pidupäeva puhul anti isegi +24 soojakraadi nii, et hilisõhtul tegime Kaspariga veel ümber kvartali tiirugi, et kiluleivad allapoole raputada.

Merliisi valmistatud uhke tort:

Eestlane olla on uhke ja hää!

Maile

Milleks valida Houston, Texas?

Otsustasin ühele lugejale vastata omaette postituses, et kõik soovijad saaksid samuti selle info kätte. Lisaks on veel nii mõnigi tuttav uurinud viisade kohta ning see ajendas mind kogu sellega seonduva info siia kirja panema.

Tekkis küsimus kas teil kuskil on ka postitus kus täpsemalt kirjas miks just Houston'i valisite? 

1.      Kaspari paindlik töö võimaldas meil kolida riigisiseselt sinna, kuhu ise soovisime. Houstoni valisime lihtsalt selle järgi, et siin on (üldiselt) hea kliima ja väga soodsad elamistingimused võrreldes tuntumate paikadega (nt Los Angeles, Miami või New York, kus on elamine siiski kordades kallim). Üürihinnad on siin odavamad, aga samas saab selle raha eest rohkem. Houstonis on tavapärased korterikompleksid, mis sisaldavad jõusaali, kohviruumi, sisehoovi basseiniga, grillimisala, parkimismaja, majasiseseid üritusi jms. Kõik see on arvestatud üürihinna sisse. Samas kui nt New York´is saab ilmselt sama raha eest vaid kööktoa üürida (olenevalt linnaosast muidugi). Loomulikult saan aru, et New Yorki ja Houstonit ei saa kõrvutada, aga meie jaoks oli oluline saada mõnus elamine ilma, et kogu oma sissetulek tuleks ära maksta ja see annab ka võimaluse reisida erinevatesse piirkondadesse (kasvõi korduvalt New York´i).  Oleme kolimisele mitu korda mõelnud, aga üüriturgu ja elamistingimusi erinevates piirkondades uurides tõdeme ikka ja jälle, et Houston on väga hea valik. Ma ei ütle, et me siit kunagi ära ei koli, aga siiani oleme tõesti rahul olnud.

Lisaks eelnevale puudub Texases ka osariigimaks (see puudub kokku 7 osariigis: Alaska, Florida, Nevada, South Dakota, Texas, Washington, Wyoming). Osariigimaks tuleb oma palgast ära maksta, kuid Texases, Houstonis elades seda tegema ei pea.

2.      Texases on väga madal property tax ehk siis kinnisvaramaks, mis võib mõjutada ka üürihindu. Seetõttu on Texase elamised väga avarad ja ruumiga kokku ei hoita mitte kuskil. Nii saabki siin üürida väga mõnusa elamise hea hinna eest, mis muudes osariikides on üsna võimatu. Nt. Meie üürime ühe magamistoaga korterit, mis hõlmab enda alla 70m2, sellise pindalaga ühe magamistoaga korterid mujal osariikides just tavapärased ei ole.

3.      Houstonis on soodne kliima. Kuna mul olid Eesti kliimast tulenevalt suured terviseprobleemid, siis tahtsime kolida piirkonda, kus on soe ja mereline kliima. Talvel esineb siin ka külma (ja sellel talvel kohe päris palju), aga Eesti kliimaga seda siiski võrrelda ei kannata. Siiani on see kliima meile väga hästi sobinud ja haigustega rinda pole pidanud pistma.

4.      Texases on inimesed ulmeliselt sõbralikult. Tõepoolest – lausa ulmeliselt. See viisakus ja sõbralikkus on nii tore! Mujal osariikides (nii palju kui reisinud olen) ma sellist sõbralikkust näinud ei ole. Kuigi Louisiana on siiski erandiks- ka seal olid ülisõbralikud inimesed. Siin on väga tavaline, et tänaval võõrad tervitavad või tullakse juttu rääkima poesabas seistes või liftis vms. Samuti pakutakse abi kohe kui nähakse, et seda võib vaja minna. Nt sügisel pritsis buss poriloigust läbi sõites mind täiesti märjaks ja bussi järel sõitsev auto jäi seisma ning autojuht pakkus mulle koheselt salvrätikuid, et saaksin end korrastada. Kaspar reisib oma töö tõttu äärmiselt palju ja temagi ütleb, et sellist viisakust ja sõbralikkust ta kuskil mujal kohanud ei ole.

5.      Tahtsime kindlasti elada suurlinnas, kus on kõik võimalused olemas meelelahutuseks, samuti oli oluline suurte lennujaamade olemasolu (Kaspar peab töö tõttu palju reisima ja võimaluste piires reisime ka vabal ajal maksimaalselt) ning suurlinnas on ka suuremad võimalused teiste eestlastega tutvumiseks. Elasime enne Tartus ja mõte suurlinna kolimisest oli üsna hirmutav, aga väga põnev ja me pole kordagi seda otsust kahetsenud! Elu miljonilinnas on väga huvitav kui valida õige piirkond (tasub teha eeltööd!)

6.      Üheks meie unistuseks oli siia kolides võimalikult palju ringi reisida. Houston asub kohas, kust on riigisiseselt väga lihtne igale poole lennata (rahalises mõttes soodsam ja ajalises mõttes kiirem). Oleme üsna palju oma esimese 1,5a jooksul reisinud ja meie jaoks oli see faktor, mida arvesse võtta. Nt lend New Yorki kestab u 4h; lend Las Vegasesse kestab u 4h; lend San Franciscosse u 4h. Sellest sõltuvalt on ka lennupiletite hinnad soodsamad kui nt elada ühes riigi ääres ja lennata sealt pidevalt teisele poole riiki.

Mis viisal olete ja kas on kogu selle viisa ajamisest ka täpsemalt juttu? 

Kirjutasin SIIN lähemalt sellest, kuidas Ameerikasse reisida turistina, mida selleks tegema peab ja kui kaua korraga riigis tohib viibida. Kes soovib aga kauemaks riiki jääda, siis on olukord järgnev:

1.     Kes soovib jääda Ameerikasse kauemaks kui 90 päeva (tudengid, vahetusprogrammides osalejad jne), need peaksid taotlema mitteimmigrandi viisat (nonimmigrant visa). Info leiab SIIT

2.      Need, kes kavatsevad USA-sse emigreeruda ja sinna alaliselt elama jääda, peaksid taotlema immigrandi viisat. Immigrandi viisad Ameerikasse väljastatakse Eesti kodanikele ja alalistele elanikele USA saatkonnas Tallinnas. USA immigrandi viisa taotlemiseks peab välisriigi kodanik üldiselt saama kutse USA kodanikult või seaduslikult alaliselt elanikult, lähisugulas(t)elt või tulevaselt USA töötajalt ja tal peab olema heakskiidetud avaldus, enne kui ta saab taotleda USA immigrandi viisat. Kutsuja algatab menetluse, esitades avalduse välisriigi kodaniku eest USA kodakondsus- ja migratsiooniametile (U.S. Citizenship and Immigration Services – USCIS). Immigrandiviisad jagunevad omakorda: perepõhine sisseränne, abieluviisa, tööpõhine sisseränne, viisaloterii ja tagasipöörduva residendi viisa (täpsem info SIIN). 

      Meie puhul on tegemist tööpõhise sisserändega. Teatud juhtudel võivad abikaasad ja lapsed  tulla koos või liituda tööviisa saanud immigrantidega. Tööpõhise immigrandi viisa taotlemiseks järgi immigrandi viisa menetlust veebilehel usvisas.state.gov.  

      Minul on Kaspari viisa lisa ehk siis abikaasa viisa. Nende asjadega on nii, et kui ühel osapoolel on töö Ameerikasse leitud ja asjad aetud, siis ta saab tööviisa (teatud perioodiks). Selle inimese abikaasa saab automaatselt endale nö abikaasa viisa. Kui aga abielus ei olda, siis seda viisalisa ei saa (vähemalt minu teada, aga seda peaks kindlasti täpsemalt uurima. Kuna meil sellega kokkupuudet ei olnud, siis ma pole selle osaga nii täpselt kursis.) Viisasid saab vajadusel ja töökoha olemasolul alati pikendada.

      Elamise ja töötamisega kehtivad siin üsna ranged reeglid. Tööle saab tulla juhul kui töökoht on juba olemas, ehk siis ei ole võimalik reisida Ameerikasse ja hakata alles kohapeal tööd otsima. Seda võib muidugi teha, aga tööandja soovib esimese asjana näha viisat ja kui kaua see kehtib. Kui otsida tööd distantsilt (nagu Kaspar tegi), siis käib kogu asjaajamine juba eelnevalt telefoni/Skype ja meili vahendusel. Meie puhul palkas tööandja advokaadi, kes tegeles paberimajandusega (mida on äärmiselt palju). Kui olime saanud kinnitused/lepingu tööandja poolt, siis sai asju ajada USA saatkonnaga Eestis, et üldse viisat taotlema hakata. Kogu see protsess võttis u 3-4 kuud aega ja oli äärmiselt kulukas eeskätt tööandjale.

Mis vahe on viisal ja green card-il?

Viisa on ajutine elamisluba, kus on määratletud aeg, mis perioodil on lubatud riigis elada ja töötada (meil nt 3 aastat). Green card on elamisluba määramata ajaks.

Mis saab peale viisa lõppemist?

Kui töökoht endiselt sobib ja Ameerika elu samuti, siis saab alati viisat pikendada. Meie puhul saab pikendada veel lisaks kaheks aastaks ja kui seejärel ikka meeldib, siis tuleks algatada protsessi green card´i taotlemiseks, mis peaks teoreetiliselt kergem olema peale seda kui 5 aastat on riigis elatud ja töötatud. Kui kerge või raske see tegelikkuses on, ei oska öelda.

Kellel küsimusi tekib, siis vastan meeleldi, kui oskan :)

Maile

Ideaalne päev

Kui esimest korda silmad avasin, näitas kell 6:25- pole võimalik, laupäeva hommikul! Kas tõesti tuleb jälle selline laupäev, kus ärkan mitte millegi peale nii vara üles ja olen alates pealelõunast zombi?! Sundisin väevõimuga silmad kinni ja tõmbasin teki kurguni. Arvan, et võitlus enesega kestis u pool tundi, aga kui seejärel silmad avasin näitaks kell 10:05 - jess, õnnestus! Haarasin öökapilt telefoni ja vaatasin, mis teistel uudist. Lõpuks vedasime end 11 paiku voodist välja, sest kell 11:30 ootas esimese korruse kohviruumis majapidu – brunch koos värskete omlettide ja mimosadega.

Olime esimeste seas peol ja ruum oli ilusti kaunistatud, nagu sellistel üritustel alati. Teenindaja pakkus esimese asjana mimosa kokteili ja suunas meid menüü juurde, kust tuli välja valida meelepärane omlett. Kokk oli end kahe kaasaskantava pliidirauaga üles seadnud ja hakkas tellimusi täide viima. Kaspar andis meie tellimused sisse. Mõne hetke möödudes oli ruum rahvast täis ja korraga moodustus inimestest pikk rivi, kes omletti soovisid. Alati ma mõtlen, et oleme nagu viielised nendel üritustel esimesena kohal, et võiks ka vahel ju hiljem tulla (nagu teised), aga mõtteks see ongi jäänud. Täna mul oli maru hea meel, et me hiljem ei tulnud.

Toit oli väga maitsev ja paar kokteili hiljem suundusime üles, et perega rääkida. Nad olid meie kokteilidest pisut segaduses ja vaatasid mitu korda kella, et ajavahest ikka õigesti aru saada. Noh, mis seal ikka, laupäeval võib kõike 😊

Seejärel sain sõbrannalt teada, et Victoria´s Secret´i pesupoel on hetkel suured allahindlused. Seda uudist ei saanud ometi kõrvust mööda lasta, sest VS pood asub meie kodust vaid 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Nii tuligi samm sinnapoole võtta. Ilmselgelt ma polnud ainus, kes seda uudist kuulnud oli - pood oli paksult naisi täis (sekka ka mõni eksinud pilguga mees). Mõnikümmend minutit hiljem oli ost tehtud ja maru hea olla.

Seejärel võtsime ette pikema jalutuskäigu, nagu meil ikka laupäeviti kombeks on. Jalutame tihti mööda ühest kenast kortermajast (sarnane kompleks, nagu see, milles ise elame). Ütlesin Kasparile nagu muuseas, et huvitav, millised selle maja korterid välja võiksid näha? Kaspar võttis sõnasabast kinni ja tegi ettepaneku vaatama minna. Nii võtsimegi sammu selle maja kontori poole (kontor asub sellistel majadel esimesel korrusel ja on alati 7-päeva nädalas avatud, et kõik soovijad saaksid majaga tutvuda). Kohe toodi meile vett ja viidi ringkäigule näidiskorteritesse. Näidiskorterid on alati koos mööbliga ja väga maitsekalt sisustaja poolt paika sätitud, isegi nõud on söögilaual jms. Täpselt nagu astuks kellegi väga peenelt sisustatud koju sisse. Korterid olid imeilusad ja kui hindade kohta uurisin, siis pidin omajagu vaeva nägema, et mitte suuri silmi teha. Oleme käinud sisuliselt kõiki enda ümbruskaudseid kortermajade komplekse kaemas viimase aasta jooksul ja selliseid üürihindu nagu meie majal on, lihtsalt ei leiagi. Päris uskumatu, kuidas meil koduga vedanud on. Muidugi saan aru, et meie maja on 20 aastat vana ja lähemal vaatlusel vajab remonti ja on väsinud, aga kõik võimalused on siiski samad, mis uutel kompleksidel: jõusaal, kohviruum, majapeod, tasuta parkimine kinnises parkimismajas, hooldusmeeskond remonditöödeks, basseinid, väliköök jne. Kõik kompleksid pakuvad samu teenuseid, ainult, et krõbedama hinna eest. Eks loomulikult ole uuematel kompleksidel uhkemad aiad, uuem remont jne. Meie aga jõudsime järeldusele, et oleme oma pisut väsinud olemisega kodukesega siiski veel väga rahul ja kolida ei tahaks ja ega ei peagi.

Ilm on üle ootuste mõnus +22 kraadi ja isegi päikest paistis, seega jätkasime oma jalutuskäiku. Sellist ilma pole saanud väga kaua nautida. Tagasiteel haarasime toidutänavast õhtusöögi ja suundusime koju, et rahulikult einestada ja mõni hea film ette võtta. 

Laupäev, kus kõik kulgeb justkui iseenesest, on minu meelest täiesti ideaalne.

Maile

Jaanuari challenge – 4 nädal, II osa, New York

Neljas nädal sisaldas endas nii palju toimetusi ja emotsioone, et enam polnud mahti päevade kaupa asju kirja panna, seega meenutan seda kõike peale toimunut.

New Jersey:

Klient, kelle heaks Kaspar New Jersey´s töötab toodab kesk-ja lõuna-ameeriklaste seas väga populaarseid juuste:

Nädal möödus väga tõsise töötähe all, mis sisuliselt ei jätnud aega millekski muuks. Kaspar oli igapäevaselt kliendi juures ja mina kirjutasin oma asju hotellist. Olin nii suurel töölainel, et nii uskumatu kui see ka poleks, siis sain lõpuks oma artikli valmis! Hõiskamiseks ja šampuseks on selles mõttes veel vara, et hetkel on kirjutis keeletoimetuses ja seejärel esitan selle teadusajakirjale ning siis on u 4 kuud vaikust ja ootamist, et kas neile sobib mu artikkel või mitte. Ühe korra on see artikkel tagasi lükatud (sellest kirjutasin SIIN), sest eelmisel korral tundus neile mu artikkel liiga lihtne. Suvel käisin Eestis uut programmi õppimas, millega ise mitmetasandilisi mudeleid arvutada ja tulemuseks lõingi päris uue kontseptsiooni, kus töötasin välja mudeli, mille ümber oma uurimuse ja teooria lahti mõtestasin. Artikkel sai päris keerukas ja loodetavasti sobilik selle ajakirja jaoks. Olen tänaseks päevaks selle sama artikliga juba aastaid töötanud ja tunnen, et see on lihvitud täiuslikkuseni, loodetavasti leiavad seda ka retsensendid, kes otsustavad, kas mu arikkel võetakse ajakirjas avaldamiseks vastu või mitte. Loodame parimat igal juhul, sest energiat ja töötunde  on seal rohkem kui kokku suudaks lugeda.

Kuna käimas oli siiski ka meie väljakutse, siis tuli vastavalt sellele oma menüü kohandada. Kahjuks tabas mind hotellis olles juba teisel päeval kohutav enesetunne ja kõhuvalu. Arvasin, et olen saanud ehk mingi variandi kõhugripist. Kui see kahe päevaga nii hulluks läks, et kogu mu sisikond juba valutas ja olin sunnitud keset päeva voodisse pikali heitma, siis oli selge, et tuleb välja uurida, milles asi. Lugesin Kasparile kogu oma kahe päeva menüü ette ja ta hakkas siis vana hea Google abil lahendust otsima. Selgus, et mul on sojapiima talumatus, sest kõik sümptomid klappisid. Järgmisel päeval loobusin sojapiimast ja kõhuvalu taandus, küll aga olid soolikad veel mitu päeva äärmiselt hellad kogu möödunud kremplist. Nimelt ei olnud hotellis muud laktoosivaba piima saada, kui sojapiim, mida hommikusöögil kohvile panna. Kogu see talumatuse “nali” päädis sellega, et terve nädala vältel jäid ära trennid, kuigi asjad olid isegi kaasa võetud ja hotellis trennisaal olemas. Kui aga teed tavapäraselt 4x nädalas trenni ja ühel nädalal ei tee, siis on teada, mis tulemus tuleb.

Pühapäev oli planeeritud üleni linnapäevaks New Yorkis. Vihma kallas terve päeva ja meie jalad lirtsusid korralikult. Sellest hoolimata oli meel rõõmus ja võtsime päevast viimast. Kokku kõndisime 16,75km ja sääremarjad andsid peale seda veel kahel päeval endast tugevalt märku. 

Veel Brooklynis, suundume Manhattani poole:

Brooklyn Bridge´l, Manhattan ehk "siil udus" paistab:

 Manhattan, New York:

 Sellised trepid viivad subway´sse, millega mööda linna ringi kimada:

Subway

No ega seegi kord saanud maailmakuulsat börsihoonet ignoreerida:

 Times Square

 Ajaks, mil jõudsime Times Square´le, kallas vihma nagu oavarrest. Otsustasime sisse minna kurikuulsasse restorani Bubba, Cump & Shrimp, mis on kuulsaks saanud filmi "Forrest Gump" järgi:

Rockefeller Center´i ees ilutsevad vist küll kõikide riikide lipud. Otsisin kiiresti üles ka meie enda lipu:

 Küll oli uhke tunne seda vaadata! 

Rockefeller Center on nii suur hoone, et pinguta, kuidas tahad, no ei mahu pildile ära!

 Juhuks, kui unustad, mis riigis viibid, siis oleks narr seda vaid ühe lipuga meelde tuletada:

 5th Avenue ehk üks kuulsamaid tänavaid Manhattanil:

 5th Avenue´lt jõuame sujuvalt Central Parki nurgal asuva kurikuulsa Plaza hotelli juurde (mäletate seda hotelli "Üksinda kodus 2" filmist?) Ühe öö eest selle hotelli tavapärases toas tuleb rahakotti kergendada vähemalt $600 võrra:

 Central Park:

Muudkui ehitavad- mahub veel!

 Kohustuslikud turistivõtted:

❤❤❤

 Telesarjast "Friends" ("Sõbrad") tuntud maja:

 Peale ülimalt pikka päeva oli täielik taevaõnnistus maanduda hotellituppa, mis asus meil ka seekord Brooklynis (vahetsime üheks ööks hotelli):

Esmaspäeval oli aeg suund kodu poole võtta. Manhattan paistab oma täies ilus:

Kahjuks olin unustanud mõõdulindi kaasa pakkida ja seega pidime mõõtmised tegema alles koju jõudes. Nagu arvata võis, siis trennivaba nädal + õhtused restoranis käigud ilunumbrites head märki ei tähenda ja seega oli nädala tulemuseks kogu kehal kokku +1,1cm, mis pole küll mingi suur näitaja, ent kahju siiski. Kogu väljakutse jooksul, mis kestis kokku 4,5 nädalat, kaotasin mina oma kehalt kokku 19,4cm ning Kaspar 20,4cm. Kaalukadu oli minul vaid mõnesaja grammine, kuid Kaspari kehalt tuhises minema lausa 2,8kg üleliigset raskust. Nahk on meil endiselt ilus ja klaar ja selle osaga võib väga rahule jääda. Mida võiks siis kokkuvõtteks sellise väljakutse kohta öelda?

ü  Enesetunne on super ja kerge on olla! Ei mingit mullitamist kõhus, ei mingit raskustunnet.

ü  Magusaisu märgatav vähenemine.

ü  Naha silmnähtav parem olukord, jume on klaarim juba peale 2. nädalat

ü  Kui trenni ei tee, siis ei tasu ka mingeid muutuseid ilunumbrites oodata. Toitumine ja liikumine on väga tihedalt seotud, mida näitas suurepäraselt just väljakutse viimane nädal. Laias laastus öeldakse, et toitumine moodustab 70% ja liikumine 30% meie füüsisest, aga seda viimast 30% ei tasu kindlasti alahinnata.

ü  Naistele: kui korra kuus on 99% naistest tunne, et nad oleksid õhupalli alla neelanud ja nad sööksid külmiku koos selle uksega ära, siis on silmnähtav erinevus küll: üsna väikesemõõduline õhupall on küll alla neelatud, aga mingeid erilisi isusid või suurenenud nälga pole märgata olnud.

Väljakutse näitas ka selgelt seda, et kui elu tuleb ikka vahele, siis ei ole see nii lust ja lillepidu midagi. Oli väga raskeid hetki (nt esmaspäeval LaGuardia lennujaamas, kus oli tunne, et mitte midagi polegi söögiks osta, sest lettidel ilutsesid ainult pirukad. See oli ka tegelikult ainuke päev, kus ütlesime mõlemad välja: “Pagana väljakutse küll! Nii raske on!”

Ma ei propageeri taolist väljakutset tegema, aga olles selle ise läbi teinud, siis julgen soojalt soovitada küll. Mõtlesin just ükspäev, et kellel on nt pulmad või fotosessioon vms tähtis sündmus tulemas,või tahaks lihtsalt end paremini tunda,  siis piisab juba paarist nädalast sellisest väljakutsest, et nahk saada selgemaks ja klaarimaks ja üleüldine olemine kergemaks. Minu puhul ei olnud kaalulangus eesmärk omaette, sest tegelesin teadlikult üsna palju jõutrenniga. Muutusid proportsioonid ja oleüldine väljanägemine ning enesetunne. Küll aga olen kindel, et kui teha sellise väljakutse ajal rohkem aeroobset treeningut, siis on ka kaalulangus soovijale kiire tulema.

Sõbrapäevaga sai meie väljakutse läbi ja käisime seda restoranis tähistamas. Vahva oli ka see, et lõppude lõpuks (!) on ka meie õuele kevad saabunud ja sai inimese kombel seeliku ja kingadega restorani minna ilma, et külm oleks hakanud 😊

Lisaks tahan õnne soovida oma lemmikblogi autorile Anule, kes sai möödunud nädalal emaks- palju õnne, Anu! Olen tema blogi lugenud alates ajast, mil ise kirjutama hakkasin ja pean seda üheks parimaks blogiks. Mulle meeldib, et inimene kirjutab lihtsalt, ilma suurema tilu-liluta ja ilma reklaamideta ning kindlasti mängib rolli ka see, et ta on mõned head aastad tagasi Kanadasse kolinud ja sarnasusi Ameerika- eluga olen leidnud rohkem kui küllaga. 

Kaunist ja tervislikku nädalavahetust!

Maile