Jaanuari challenge – 4. nädal, I osa

22. päev

Olen juba ärevuses ja pakin asju. Viimasest reisist tundub, et on möödunud terve igavik, aga tegelikult ju napilt üle kuu. Ma ütlen, et see reisimine on üks paras nakkushaigus – enam sellest pisikust ei vabane.

Planeerisime täna eined teadlikult eraldi, sest mul tuli eriti suur kinoasalati isu ja tean, et Kaspar seda ei söö. Nii oligi, et mina valmistasin endale salati ja praadisin juurde kanafileed ning Kaspar tegi endale ahjukartuleid/porgandeid ja sealiha. Jube hea, sõime mõlemad kaks päeva oma toite.

24.päev

Eile lendasime New Yorki, linna, kuhu olen tahtnud tagasi sellest hetkest, kui siin esimest korda käisime (sellest kirjutasin SIIN). 

Hommikust sõime kodus ja lõunasöök pidi toimuma juba lennujaamas. Sellega suuri raskusi polnud, sest mitmed restoranid märgivad juba oma menüüs, mis on laktoosi-, või gluteenivaba. Küll aga puudub nende kombinatsioon. Seda probleemi pole samuti keeruline lahendada, sest kui valid endale prae, mis on gluteenivaba (ehk siis ilma saia, krutoonide jm taoliseta) ja eemaldad nt salati juurde kuuluva juustu, siis saadki hoobilt kohe ka laktoosivaba toidu. Võtsin küpsetatud lõhe koos värske salatiga.

Lennureis kestis kokku tsipa vähem kui 4h ja selle aja jooksul pakutakse korduvalt juua. Ise olin kodust kaasa haaranud nädala varu pekaanipähklid ja mõned banaanid, et soovi korral lennukis näksida. Pähklid on üldse selles mõttes hea valik, et need võtavad kotis vähe ruumi, aga on heaks vahepalaks ja piisab juba väga väikesest kogusest, et energiat saada. Ostame koju pähkleid tavaliselt suure kotiga, sest nii on tunduvalt soodsam ja mugav ka kui käepärast võtta on (kasutan neid hommikupudrul). Reisile on hea panna nad sellisesse kotti, mida saab korduvalt avada ja sulgeda, sest originaalpakendid sageli seda ei võimalda ja siis on terve käekott seda pähklipuru täis. Ma armastan üldiselt väga paljusid asju ümber pakendada taaskasutatavatesse/avatavatesse kotikestesse, et oleks hea mugav toimetada.

Jõudsime kohaliku aja järgi poole viie paiku New Yorki õhuruumi ja esialgu polnud näha muud, kui paksu pilvevaipa, kuid üsna pea avanes täiesti lummav vaade meie aknast.

Väikese saare peal on Vabadussammas ehk Statue of Liberty:

 New York, Manhattan. Pildil vasakul pool asub Brooklyn Bridge ehk sild, mis laiutab Brooklyni ja Manhattani linnaosa vahel ning paremal pool Manhattan Bridge, mis ühendab samuti neid kahte linnaosa:

Oo Manhattan, olen Sind igatsenud! Päris lennuki tiiva juurest paistab ka Central Park:

Sellel pildil on hästi näha paremal all asuvat Brooklyni linnaosa, keskel laiutab Manhattan ning vasakul üleval juba uus osariik- New Jersey (kuhu olime suundumas):

Maandusime seekord Laguardia lennujaama, mis asub samuti Queensi linnaosas nagu suur rahvusvaheline JFK-gi. Sealt viidi meid mitme erineva bussiga autorenti ja umbes tunni möödudes istusimegi oma rendiautos ja hakkasime sõitma New Jersey, meie selle nädalase sihtkoha, poole.

Kaspar peab olema kliendi juures New Jersey´s ja kutsus mind kaasa. Mina saan päeval hotellis oma tööd teha ja õhtud on meil vabad. Samuti on pühapäev planeeritud tervenisti Manhattanile turistitamiseks. Nii ühendamegi sel nädalal töö ja lõbu.

Sõitsime autoga risti läbi Manhattani ja see vaade, ohh! Teate, ummikus kinni istumine pole kunagi olnud nii lummav kui see oli eile. Istusime Brooklyni linnaosas ummikus, aga vaade avanes täpselt Manhattani siluetile. Aeg lausa lendas!

Aknast paistab Manhattani siluett:

Lõpuks jõudsime oma hotelli, mis on hiigelsuur ja väga ilus. Minu viimane hotellikogemus jäi Las Vegase Flamingosse ja seda me mäletame veel kõik liiga värskelt… seega siinne hotell tundus nagu palee. 

Tuba on samuti suur ja avar ja mõnusa töölauaga varustatud.

Kui olime asjad tuppa viinud, siis suundusime restoranijahile, et einestada. Leidsime ilusa koha ja imede ime, ka parkimiskoht oli olemas! Siinkandis on parkimisega väga kitsas ja seda on kasulik eelnevalt teada. Tellisime oma veiseliha ära ja jäime korisevate kõhtudega ootele. Praad, mis lauda toodi, nägi lausa imeline välja, aga maitses nagu kuiv ja maitsetu käntsakas. Meil olid aga kõhud nii tühjad, et polnud mahti suuremalt virisega, vaid sõime ära, mis ette toodi. Taaskord toiduvalikuga mingit suuremat muret ei olnud, sest igasugune lihapraad kartulite/riisi/juurviljade ja salatiga sobib kenasti.

Peale restorani plaanisime toidupoodi minna, et mulle tööpäevadeks puuvilju ja ka Kasparile õhtuks näksimist jms varuda. Ühtlasi plaanisin ka järgmise päeva lõunasöögi poest kaasa haarata, sest külmaletis olevad sushikarbid nägid vägagi isuäratavad välja. Mõeldud-tehtud. Hotellituppa tagasi jõudes avastasime muidugi, et meil puudub külmik. Oh, well! Mul juba tuju langes, sest kaasa varutud laktoosivaba piim ja sushid ilma külmikuta vastu ei pea. Kaspar ütles, et pole hullu midagi, teeme ise külmiku. Noh, mis ma ikka oskasin arvata, kui eesti mees ütleb, et ta teeb külmiku, ju ta siis teeb. Ta haaras riiulist jääpange, tormas sellega koridori ja oli u 3 minuti möödudes toas tagasi. Meil on nüüd päris korralik kööginurk, lubage tutvustada:

Tutikas ja toimiv külmik

Köögikapp hea ja paremaga, millest leiab igaüks endale meelepärast näksimist terveks nädalaks:

Kohvinurk:

Poeskäigust veel nii palju, et see on päris kummaline, kuidas siinpool riigi ääres (oleme ju täiesti idarannikul) tuleb iga liigutuse eest maksta. Texases pargid igal pool (välja arvatud Houston Downtown) tasuta, siin aga tuleb ka lihtlabase toidupoe külastuse parkimise eest rahakotti välgutada. Hinnad ise olid poes vaata, et odavamad kui meil Houstonis ehk nt ühe naela (450gr) õunte eest tuleb välja käia 99 senti (80 eurosenti), Houstonis oli sama sordi õunte hind vastavalt 1.27 (1.03 eurot). Sellised väikesed erinevused esinevad ka muudes toidugruppides, aga tore ikka, et madalama hinna poole 😊 No mõnel õhtul avastame kindlasti ka teisi toidupoode, vaatame kuidas see parkimispoliitika mujal on.

Hommikusööki hotellis ma kartsin. Ma ei teadnud, mida sealt oodata, sest mis seal salata, ameeriklased on saiarahvas ja seda kajastab ka tugevalt nende hotelli hommikusöökide menüü. Üllatuseks esines hommikusöögil nii munaputru kui peekonit. Värsket tomatit ja kurki oleks olnud juba liiast juurde soovida. Küll aga olid olemas marjad ja puuviljad, seega sai endale ka korraliku salati nö magustoiduks juurde teha. Piimavalik oli kesine- kõik tavapiimad, mis sisaldavad laktoosi. Käisin siis “eripiima” juurde küsimas ja mõne minuti möödudes toodi meile lauda sojapiim. Super!

Tere hommikust! Vaene Kaspar peab juba varajasel hommikutunnil mulle modelli mängima, et ma saaksin pilte teha ja ilmarahvale näidata, mida me siin neljanda nädala väljakutsel õigupoolest sööme:

Hommikusöögilt tuppa suundudes ütlesin Kasparile milline glamuurne elu tal nendel tööreisidel on - uhked hotellid (Kaspar on nt selles samas hotellis juba 3x korda), rendiautod ja peened restoranid. Ta arvas, et üksinda pole see sugugi nii glamuurne ja põnev, emotsiooni tuleb ikka jagada. Ilmselt on tal õigus. Pole me ju kumbki mingid üksikud hundid, ikka meeldib koos asju teha ja vahetuid muljeid jagada.

Mõnusat talve jätku!

Maile