Jaanuari challenge – 3. nädal (29.01-04.02.18)

15.päev

Jube mõnus kerge on olla. Mulle pole esmaspäev juba ammu nii palju meeldinud kui täna.

Ostsime piletid New Yorki. Viibime kodust eemal 6.-12.02. Kõik on väga põnev, aga see pagana jaanuari challenge! Kuidas me reisil sellega hakkama saame? Okei, rahu, ainult rahu.

 Kuues veebruar on lennupäev enamjaolt. See tuleb rahulikult läbi mõelda ja pole hullu. Hotelli hommikusöögid on, oeh… keerulised. Okei, võtame rahulikult ja vaatame, mis elu toob. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Oh, New York, olen Sind igatsenud! Mis imeväega linn see on? Käid korra ära ja enam peast välja ei saa -  saaks ainult tagasi!

16.päev

Kell 19.51 – kui ma kohe midagi magusat ei saa siis juhtub midagi koledat! Taevale tänu, sügavkülmas oli veel kaks kookoskommi alles.

Datleid on veel alles, teen uue laari komme sügavkülma nii igaks kümneks juhuks.

17.päev

Sain teada eile uudise, mis mõjutas mind niivõrd, et rändasin mõtetes tagasi USA-eelsesse aega ehk siis kolimiseelsesse seisundisse. Infot oli rohkem kui pea vastu võttis, pidev ärevusseisund, kergelt ärritumine igas olukorras. Mustmiljon mõtet korraga peast läbi tuhisemas ja sama palju hirme. Ma olen kõige vastuolulisem inimene, keda ma tean. Mulle meeldib elada ja seigelda ja seal samas kardan muutuseid nagu tuld. 

Mu ema ütleb, et kõik inimesed siin elus on meile laenatud, ka enda lapsed, kes elavad u 19 aastat sinuga koos ja siis on neil korraga oma elu ja oma tegemised ja sa pead sellega leppima, ei saa kinni hoida. Nii ka teiste inimestega. Igal inimesel on oma ülesanded täita ja iga inimene, kellega pikemalt kokku puutume ei ole seal juhuslikult.  

See laenuvärk mulle ei meeldi, see on hirmutav. Saan aru, et 50 aastat tagasi oli asi palju hullem, sest kui siis keegi kuskile kolis jäi ainsaks ühenduslüliks vaid teosammul kulgev paberkiri. Nüüd on meil tehnika ja oma inimesed oleksid sinuga justkui samas ruumis, aga siis jälle nagu ei ole ka… Nö käega katsuda ja ühes ruumis viibida on ikka oluliselt parem kui tehnika vahendusel suhelda. Olen hästi isekas ja mind muudab kurvaks kui kallis inimene kolib kaugemale, samas jälle tegin seda sama ju ise enda kallitele inimestele. Küll aga saan tegelikult kolimise erinevatest põhjustest aru, olles ise selle tee ette võtnud. Ja samas jällegi muudab see kohutavalt tundeliseks. Ilmselt on see koht, kus tuleb täiskasvanu endas hästi tugevalt välja suruda ja mõelda eelkõige inimese peale, kes selle teekonna ette võtab, mitte iseenda peale, sest tean, et see mida tema läbi elab, on kõike muud kui lilleline ja kerge.

Jeerum, kus sellel kolmandal nädalal on alles emotsioone! Ja nädal on alles poolel maal...

18.päev

Ostsime mulle Eestisse minu-tuleku pileti ära. Kasparil pole veel puhkusegraafikut paigas ja seega tema pilet tuleb soetada hiljem. Üksinda lendamise vastu pole meil kummalgi midagi, selles mõttes, et muidugi on koos toredam, aga midagi hullu pole ka üksi lennata. Üks tüütu tegevus on see lendamine igal juhul (eriti kui lend kestab 8+ tundi).

Olen juba ammu unistanud sellest, et olen vanaema juures maal ja istun õhtuvaikuses võrkkiiges ja lihtsalt olen. Suure tõenäosusega tormab mõne minuti jooksul nurga tagant välja meie Hugo suure kisaga “Täääädi Maile….tead ma nägin seda teist ja kolmandat!” Igatsen vanaema, igatsen maad, igatsen seda võrkkiike ja meie valjuhäälset mehehakatist. Suvi tuleb seekord Eestis mõnusalt pikk ja peale pikalt eemal elamist tunduvad sellised hetked vägagi ihaldusväärsed.

Minu käest on küsitud, et kui igatsen Eestit, miks siis tahan siin elada (juba on ju sujuvalt teine aasta käes, kus siin elame). Naudin väga meie Ameerika elu, aga usun, et see ongi nii, et kui elad võõrsil, siis kodumaa ja enda inimeste igatsus ei lõppegi iial. 

19.päev

Täna on reede ja taaskord olen Kaspari kontoris. Kaspar tegi ettepaneku, et kui soovin võiksin nt igal reedel käia tema kontoris tööd tegemas, nii vahelduse mõttes.

Eile oli keelekool ja nagu ikka, siis bussiliikluse tõttu jõuan pisut varem alati kohale. Tavaliselt jõuab ka õpetaja natuke varem ja siis me vestleme. Keelekoolis on reegel, et inglise keeles rääkida ei tohi,  inglise keeles võib vaid tundmatuid sõnu või fraase nimetada, mida ei tea, et õpetaja saaks aidata. Nagu me teame, siis kolmandas keeles rääkimine pole sugugi nii kerge kui võiks arvata, eriti kui tahad selgitada midagi elulist. Eile pidingi õpetajale selgitama, miks ma järgmisel nädalal puudun. Kuna õpetaja pole ise kunagi New Yorkis käinud, siis tekitas mu uudis elevust ja nii ta hakkas selle kohta asju uurima. Selline lihtne vestlus nõuab minult aga päris korralikku ajugümnastikat. Jube hea viielise tunne oli kui õpetaja hiljem ütles, et mu keel on selle aastaga väga palju arenenud. Ärge saage minust valesti aru- ikka endiselt olen algaja lihtsalt mõne primaarsema mõtte väljendamine ei võta ehk enam nii kaua aega kui varem, ei enamat.

Esimest korda ei käinudki kesklinnas lõunal peale kooli, vaid sõitsin otse koju. Enesetunne oli kuidagi imelik ja isu kesine. Koju jõudes oli tunnike möödas ja paras aeg, midagi hamba alla võtta. Praeguseks hetkeks olen programmiga täiesti harjunud ja mingit valet mõtet isegi ei tule pähe, mis on hea. Vaatame, mis nädalavahetus selles osas toob.

21.päev

Väljakutse kolmas nädal on läbi saanud. Nädal oli toitumise osas kindlasti kergem kui eelmine. Harjumuse jõud on suur ja enam nagu  ei tulnud “valed” toidud meeldegi. Kui oli magusaisu, siis otsisin lahendust sobilike ainete hulgast. Üldiselt olen endiselt arvamusel, et kui olla valmistunud, siis on keeruline eksida. Libastuda on väga lihtne kui ettevalmistus on puudulik, nt puuduvad sobilikud vahepalad või õiged näksid köögikapist kui tabab isu midagi suhu pista põhieinete vahel jne. Nt reedese päeva veetsin Kaspari kontoris ja võtsin teadlikult vahepaladeks puuvilju ja porgandikange kaasa. Need ettevalmistused võtavad päevast mõned üksikud minutid, aga mõjutavad tervet päeva väga suurel määral.

Täna, pühapäev, oli traditsiooniline nagu ikka oma hommikuste pannkookide ja lõunase El Pollo Loco kanapraega. Pannkookidele läheb alati (ka väljakutse väliselt) viilutatud banaan, mustikad ja agaavisiirup. Kõht püsib lõunani täis.

Kaspar leidis poest sellise vahva Ameerika kraabitava kaardi. Hakkasimegi külastatud osariike välja kraapima:

Nagu pilt kinnitab, siis külastada on veel väga palju osariike, aga omajagu on ka nähtud:

Pühapäeval oli ka kokkuvõtete tegemine. Kaalulangus minul puudus, Kasparil esines mõnesaja grammi näol. Küll aga olid endiselt üllatavad mõõtmise tulemused. Kokku on mu kehalt kadunud viimase kolme nädalaga 20,5cm ja Kasparil 12,6 cm. Suurimad muutused on toimunud just kere piirkonnas (piht, kõht ja ka puusad). Naba pealt mõõdetuna olen kaotanud kolme nädalaga 7,5cm. Kasparil on suurim muutus siiani toimunud puusade piirkonnas, kust on kadunud 4,9cm. Kuna nädalasse mahtus 5 trennikorda, mis lõviosas keskendus jõutreeningule, siis olen optimistlik ja usun, et kaalunumbri seisak, aga kahanenud ümbermõõdud annavad tunnistust rasvkoe kaost ja lihasmassi arengust, mille üle oleme mõlemad väga rõõmsad. Enesetunne on endiselt väga hea ja kuidagi kerge on olla. Näonahk on minul ilmutanud sel nädalal ühe (esimese!) punni, kuid Kaspar silkab selle eest rõõmsa, rõõsa ja puhta näoga ringi.

Uus nädal tuleb reisil olles ja kujutab sellega seoses suuremat väljakutset kui turvaliste koduseinte vahel toimetades ja eineid ette valmistades. Aga mis väljakutse see ikka oleks kui elu vahele ei tuleks?

Ilusat Eesti Vabariigi juubelikuu algust meile kõigile!

Maile