Jaanuari challenge – 2. nädal (22.01-28.01.18)

Üldiselt võib öelda, et teine nädal oli tunduvalt keerukam kui esimene. Esimene nädal oli ikka uudne ja huvitav ja motivatsioon kõrgel. Teisel nädalal loksus kõik vaikselt rutiini ja tekkisid suuremad isud haarata head ja paremat. Lisaks tuli muidugi ka elu vahele, nagu ikka. Igapäevaselt polnud aega tähelepanekuid teha, aga kui midagi meelel mõlkus, panin jooksvalt kirja, et vahetu emotsioon paberile saada.

10. päev

Kolmapäeva õhtul oli majapidu, kus tähistati Mardi Gras´i, mis toimub igal aastal. Mu esimene kokkupuude selle peoga oli SIIN. Mardi Gras on New Orleansi linnast (Lousiana osariik) pärit karnevalipidustus, mida peetakse tegelikult 47 päeva enne lihavõtteid. Ma ei tea, miks käesoleval aastal see pidu nii vara ära peeti. Ilmselt võib asi olla selles, et firmal, kes seda catering- kaunistusteenust korraldab on aegade klapitamsega teinekord raskusi ja nii võivad teatud teemadega seonduvad peod nihkuda.

Mardi Gras peol pakutakse alati vürtsikas leemes küpsetatud krevette koos maitseka tangupudruga (?)- tõlge andis tangupuder, aga maitse oli midagi muud, seega ma pole päris kindel, mis see oli. Kõrvale käib ka värske sai ja erinevad kokteilid. Esimest korda küsisime majapeol joogiks vett, sest noh, jaanuari challenge alkoholi ei luba. Tangupudruga olime samuti tagasihoidlikud, aga krevetid sobisid imeliselt ja isegi Kaspari sõi (ta ei armasta mereande).

Peol sattusime rääkima meie maja kontoritöötajaga, kes teatas, et aias vahetati mööblil kõik pehmed padjad ja muud pehmed osad ära. See oli küll tore uudis! Peale pidu lippasime kohe aeda uudistama ja oligi kõik uus ja särav. Lamamistoolidel olid uued padjad ja istumisnurgas olid diivanid uhiuued ja säravad. Vanad olid juba sellised juustud, et sinna ei tahtnud istudagi, seega see oli väga vahva uudis. Nagu näha, siis tõi see Harvey selles mõttes midagi positiivset ka kaasa, et “tänu” orkaanile vaadatakse kogu maja sellise pilguga üle, et kas miski vajab vahetamist. Positiivne on ka see, et kui midagi remonditakse või vahetatakse, siis selle eest lisatasu ei nõuta. Kõik tuleb juba olemasolevast üürist, mis on elanikele hea ja mugav lahendus.

12. päev

Kaspar tegi mulle ettepaneku teha reedene tööpäev tema kontoris, nii vahelduse mõttes. Mulle see mõte meeldis kohe esimesest hetkest ja nii olimegi reede hommikul kell 8 juba uksest väljas. Haarasime alt kohviruumist kohvid kaasa ja sammusime kontori poole. Teekond kodust kontorisse võtab keskmiselt 7-8minutit aega nii, et isegi kohv ei jõua teel veel jahtuda.

Kuna tema kõrvalt kabinetist lahkus hiljuti üks inimene, siis seisab ruum hetkel tühjana. Kaspar arvas, et võiskin vabalt seal tööd teha, sest praegu ruum nagunii muud kasutust ei leia, kuid vajalik mööbel on kenasti sees olemas, seega võta vaid arvuti kaasa ja head tööindu!

 

Vaade kontorist:

Tartus oli täiesti tavapärane, et (pühapäeviti) pakkisime oma arvutid kotti ja suundusime tema kontorisse tööle. Tartu kontor asus Pläsku 10. korrusel ja tervitas igal ajal lummava vaatega. Kaspar tegi tööasju või kirjutas oma magistritööd ja mina tegelesin nagu ikka oma artiklitega. Sellises kontorimeeleolus sujub töö kuidagi eriti ladusalt ja niisamuti oli see ka siin, Houstoni kontoris. Kontor on mugav, olemas on ka korralik köök, mille külmik on ameeriklastele omaselt varustatud dieet-colaga (mulle tundub, et enamus ameeriklastest tarbib seda, mis seal salata, mulle endalegi meeldib).

Lõuna ajal käisime kodus söömas, sest eilsest õhtusöögist oli piisavalt jääke ja väike tuulutus väljas kulus meile ära. Päev möödus nii kiirelt, et toidule ekstra mõelda väga ei jõudnud. Võtsin endale riisileivad vahepaladeks kontorisse kaasa ja kui oled ette valmistunud, siis ei saa ka midagi hullu juhtuda.

Laupäeval (homme) läheme sünnipäevale ja seda ma kardan. Kardan seda, kuidas sellises olukorras erimenüüga toime tulla. Plaanime erandeid mitte teha, sest mis väljakutse see muidu oleks? Ikka tuleb elu vahele, aga see ei vähenda mu hetkelist hirmu. Elame, näeme.

13. päev

Käisime Merliisi sünnipäeval. Päev oli väga eriline nii mitmeski mõttes. Esiteks muidugi on sünnipäev iseenesest juba eriline sündmus. Teiseks täitus meie sõprusest täpselt üks aasta (sellest, kuidas me esmakordselt kohtusime, saate lugeda SIIT).

Tunnistan ausalt, et mul oli hirm nahavahel, kuidas selle väljakutsega hakkama saada sellisel üritusel. Mis aga selgus? Jeff oli küpsetanud 16(!)h suitsuahjus veiseliha (brisket), mis lausa sulas suus. Kõrvale pakuti kartuleid ja lihaleemes valminud ube. Kõik sobis ideaalselt meie väljakutsega. Veinist loobusime ja võtsime kõrvale vett. Järgnes magustoit, aga kuna Merliisil endal on gluteenitalumatus, siis olid valmistatud koogid täiesti nisuvabad (jess!) ja nii ma sõin ühe tüki südamerahus ära. Isegi kohvi sai juua, sest peale läks sojapiim. Sellisel sünnipäeval on lausa lust käia, kus toit oleks justkui sinu enda erimenüü järgi valmistatud. Super!

Sünnipäevalt naastes pidime loomulikult taaskord IKEA-st läbi põikama, sest tundub, et me teeme seda iga kord kui Merliisi juures käime. Ikka ja jälle on kööki üht ja teist tarvis. Hetkel hakkangi lõpetama projekti “kuivainete kapp,” mille sisu moodustub küll 95% IKEA karpidest.

14.päev

Pühapäeval nagu ikka käime alati El Pollo Locos kana söömas. Nimelt asub söögikoht meie toidupoe kõrval ja alati enne kui oma iganädalasele toiduretkele läheme, sööme enne kõhu täis, sest tühja kõhuga pole kõige parem mõte toidupoodi minna ja sööma ju peab nagunii. See kana söömine on juba nii loomulik, et ei teki küsimustki, mida pühapäeval lõunaks süüa. Samuti on see nii maitsev, et ei tahaks sugugi sellest loobuda. Ka seekord, nagu ikka, astusime sisse ja tellisime oma praed. Enam-vähem alati on sama teenindaja, kes võttis meie tellimused ja küsis siis, et miks me mitte kunagi tortillasid või krõpse prae kõrvale ei võta (need kuuluvad meie toidu juurde, aga alati loobume nendest). Tema olevat tähele pannud, et käime igal pühapäeval seal söömas ja mitte kunagi neid lisandeid prae kõrvale ei telli ja enam ei andnud rahu ja pidi ikka aru pärima. See oli armas ja naljakas samaaegselt. Järgmisel pühapäeval esitame tellimuse vist stiilis “palun tavaline”.

Jaanuari challenge on jõudnud täpselt poolele maale. Vahekokkuvõtted näitavad, et minu näonahk paraneb jätkuvalt ja mitte ühtegi punni pole endiselt lisandunud. Jume muutub üha klaarimaks. Kaspar kurtis, et tal sel nädalal siiski nii roosiline see olukord pole naha osas olnud. Küll aga on minu hinnangul ka tema jume palju klaarim ja ei ole sellist punetust, mis varem.

Pühapäevane mõõtmine näitas, et minu kehalt on kahe nädalaga kokku kadunud 14,7cm. Olin väga imestunud kui märkasin, et täpselt naba pealt mõõtes on ümbermõõt vähenenud 5,5cm ja ühtlasi on sellega kadunud ka kogu raskustunne kõhus ja kehas. Igasugune mullitmine kõhus on täielikult lakanud ja see on nii mõnus! Muidugi sain nädala jooksul juba riietest ise ka aru, et muutused on toimunud ja olemine teine, aga mõõtmistulemusi silmates olin väga imestunud. Kaspari kehalt on kahe nädalaga kadunud kokku 9,6cm ja kaalunumber on kahanenud omajagu ning ütleb temagi, et kergem on olla.

Väljakutse teine nädal oli toitumise osas keerulisem kui esimene, aga emotsioonide osas kõvasti rikkalikum. Selgus vahva tõsiasi, et see aasta toob ka Kaspari vanemad meile külla. Nimelt täitub sügisel vanematel 30 aastat abiellumisest ja pulmareisiks sobib Houston suurepäraselt. Nii põnev! Meil on sellel aastal perekonda lausa kahes jaos külla oodata, juba oleme elevil!

Tere, kolmas nädal!

Maile