The Woodlands

Reedel peale tööpäeva ootas auto meid maja ees ja nii me end koos kohvritega peale pakkisimegi. Edasi kestis 1h ja 15 min pikkune teekond The Woodlandsi ehk siis Jeff tuli meile järgi, et meid terveks nädalavahetuseks nende juurde viia. Plaanis oli reede õhtul koos Jeffi ja Merliisiga mõnusalt aega veeta ja alates laupäevast pererahvas puhkusele saata ja ise loomi jääda hoidma. Nende majapidamises on kaks kassi – Kiisu ja Cindy ning koer Chulo. Chuloga olete tuttavad juba tänupühade postitusest. Algselt oli mõte tuua Chulo meie juurde, aga siis oleksid kassid ikka pidanud üksi kodus olema ja lõpptulemusena tundus kõige mõistlikum, et meie oleme hoopis nende kodus.

Loomad võtsid meid rõõmsalt vastu (oleme nendega ju korduvalt varemgi koos olnud) ja nii me siis jäime laupäeva lõunast omapäi koos majapidamisega ja loomadega. Samuti jäeti üks auto meie kasutusse ja nii sõitsimegi laupäeva õhtupoolikul ümbrust avastama.

Kiisu

Chulo

 Peretütrel oli tehtud maailma kõige suuremast pappkastist onn...

...ja Cindy pidas seda ilmselt enda uueks majaks, sest veetis lõviosa päevast just seal

Mis koht see Woodlands siis õigupoolest on? Kõige lihtsam oleks võrdlus tuua nt Tallinna (Houston) ja Järveküla (The Woodlands) vahel. Ehk siis mastaabid on siin vaid pisut teised. See on piirkond, kuhu kolivad väikeste lastega pered, kus on turvaline, rohkelt mänguplatse, koole, lasteaedu, poode jms. Eemal linnakärast, aga samas on kõik vajalik olemas. Piirkond asub kõrghaljastusega kohas, mis mulle sageli Nõmmet meenutab, sest seal on väga palju mände. Pimedas on tunne, nagu elaksid inimesed keset metsa, aga tegelikult on igal pool asustus ja paksu metsaga siiski tegemist ei ole. See on piirkond, kus on noorel perel lausa ideaalne elada. Ainsaks miinuseks võib vast pidada seda, et ilma autota sellisesse kohta kindlasti kolida ei saa. Teisest küljest jälle ei teagi, kuivõrd seda saab miinuseks pidada, sest nt meie tutvusringkonnas polegi lastega peresid, kes saaks ilma autota hakkama (olenemata elukohast).

The Woodlands

Merliisi kodu juures nautisin lisaks loomade olemasolule väga seda, et on olemas kamin. Väljas on jahedamad ilmad ja olenemata sellest, et majas on olemas ka AC, mis hoiab temperatuuri soovitud tasemel, on elava tule juures ikka eriliselt mõnus olla. Lisaks loob see väga hubase meeleolu talveõhtusse.

Paradiis on see kui üks loom on süles ja teine jalgade juures:

Pühapäeval valmistas Kaspar pannkooke ja juba taigna valmimise ajal oli Cindy kiiresti platsis ja hommikusöögiks valmis:

Hiljem käisime avastamas The Woodlandsi keskust. Seal on väiksema linna moodi keskus, kus on kõik vajalik olemas ja keset keskust voolab läbi jõgi, mille kallas on väga kaunilt välja arendatud ja kus lookleb mõnusalt pikk terviserada. Jalutasime terve raja läbi ja mul oli tunne nagu oleksime Tartus olnud.

Esmaspäeva varahommikul kell 4 kihutas Kaspar lennujaama poole, et viieks päevaks komandeeringusse lennata. Mina jäin loomadega üksi majja, sest pererahvas pidi saabuma alles esmaspäeva õhtupoolikul. Kuna mul oli arvuti kaasas, siis polnud mingit muret tööd teha.

Teisipäev oli plaanitud meil Merliisiga tüdrukute päevaks, sest ega meil ülemäära neid võimalusi pole, kus päris omaette olla. Kohe hommikul tegime eriliselt suure jalutustiiru ja seejärel sõitsime lõunasöögiks sushi restorani, kalasõbrad, nagu me mõlemad oleme. 

Õhtupoolikul sõitsime ta tütrele kooli järgi ja nii avanes mul võimalus esmakordselt näha, kuidas siin Ameerikamaal see asi käib. Selline tunne oli, et tervel koolimajal on korraga mingi pidu, sest autosid olid kõik kohad paksult täis. Terve koolimaja hoov oli vanemaid veel paksemalt täis, kes ootasid oma lapsi, kuniks need koolimajast välja lastakse. 1.-4. klassini lõppesid kõikidel lastel tunnid kell 15 ja see tekitaski olukorra, kus kõikide nende laste vanemad on lastel järgi, sest nagu teada, siis siinmaal väga vabalt lapse üksinda käimistesse ei suhtuta. Distantsilt ongi seda ehk pisut keeruline mõista, sest Eestis peab juba esimese klassi jumbu ise käima koolis ja pool päeva koduski üksi hakkama saama. Siin aga algkoolilaps üksi kodus olla ei tohi ja seetõttu ongi üsna tavapärane, et võimaluse korral on pereemad pikemalt kodused, et lapsi viia ja tuua koolist ning peale kooli nendega koos kodus õppida ja toimetada.

Õhtusöögiks oli Merliisil hoopis vahva idee tekkinud. Nimelt saab siinmail tellida sellist teenust (ma ei tea ehk on Eestis sama teenus olemas?), et valid kindla menüü järgi välja, mida soovid valmistada ning kuller toob täpsete kogustega kõik toiduained koos õpetusega ukse taha koju kätte. Näiteks tellid viieks õhtusöögiks erinevad toidud, mis on kõik eraldi pakendatud koos õpetusega, mida ja kuidas täpselt teha. Merliis oli samuti seda teenust kasutanud ja koju tellinud õhtusöögiks vajaliku. Nii ei jäänudki meil muud üle kui õpetusest näpuga järge ajada ja asjad toiduks kokku meisterdada. Ülimalt mugav on veel see, et nt küüslauk on juba eelnevalt kooritud, kapsas riivitud jne. Mugav variant kui elutempo on kiire, aga soovitakse siiski tervsilikku ja kodust toitu või siis lihtsalt ideede kogumiseks, mida teinekord näiteks omal käel poest osta ja valmistada. Meie valmistasime kala koos erilisema kapsasalatiga, mis sai väga maitsev ja andis mulle küll ideid juurde, kuidas põnevamalt salatit teha. Õhtul mängisime kõik koos veel Monopoly ja aeg läks lausa lennates.

Kõik toiduained on juba vajalikus koguses (pildil kahe inimese kogus) nii, et midagi eraldi mõõta ega kaaluda enam tarvis pole:

 Salatit sai tegelikult rohkem kui pildil näha:

Kolmapäeva hommikul transportis Merliis mu koju tagasi. Saabudes ootas mind postkastis veel kaks jõulukaarti ja suur pakk otse Eestist. Pakk peab avamist veel reedeni küll ootama, sest siis saabub Kaspar koju ja meil on juba tavaks saanud, et Eestist saabuvad pakid avame alati koos. Seniks aga head töönädalat!

Maile