Pakin kohvreid

On aeg taaskord kohvrid pakkida ja teele asuda. Lend väljub täna õhtul kell 6 (Houstoni aeg) ja sedapuhku Eesti suunas. Emotsioonid on väga kahetised. Kui septembris siia tagasi tulin (peale 8 nädalat Eestis oldud aega), siis olin kaks nädalat nagu zombie ja seda pelgalt mitte ajavahest. Nutsin ja olin segaduses – kus mu kodu siis õigupoolest on? Kodutu tunne oli, kuigi tulin oma koju, kus kõik oli kuidagi tühi. Kaspar läks tööreisile ja eks see andis korralikult enesehaletsusele hoogu juurde. Olin 8 nädalat inimestest igal sammul nii ümbritsetud, et omaette olemiseks olid sisuliselt vaid unetunnid. Ja ärge saage minust vaesti aru- mulle meeldis see. Siia naastes oli aga kontrast suur, sest enam polnud seda võrgustikku, mis sind igal sammul ümbritseb.

Mingil hetkel korjasin oma enesehaletsuseriismed üles ja läksin eluga edasi. Meenus see, kus pooleli jäime ja see SEE polnud ju sugugi halb, lausa vastupidi. Ülejäänud aasta tõi meile hulgaliselt reise (Las Vegas, Grand Canyon, Monument Valley, New Jersey, New York, Washington, Louisiana) ja palju muud põnevat ning imelikud mõtted peas tuhmusid üha enam. Teist aastat Ameerikas iseloomustabki minu jaoks kõige enam kodutunde tekkimine. Kui esimene aasta oli suur avastamine (mida ta on siiani), kus kõik oli uus ja hirmutav, siis teine aasta on olnud paljuski erinev. Kuidagi hästi rahulik tunne tuleb sisse kui mõtlen meie siinsele elule. Tempo on rahulik ja hästi mõnus. Meie pisike tutvusringkond on hästi mõnus ja soe ja tunnen end siin koduselt - peale 19 kuud tunnen end siin riigis koduselt (tunnen seda juba päris mitu kuud tegelikult).

Sellel suvel on olukord selline, et mina lähen Eestisse ja Kaspar tuleb u 3 nädala pärast järgi. Kokku veedan Eestis 3 kuud ja Kaspar sellest u 5 nädalat ehk siis tagasi lendan taas üksinda. Nagu olen ka varem maininud, siis üksi lendamise vastu pole mul midagi. See on nagunii selline pikk ja tüütu protsess ja koos on muidugi lõbusam, aga kui seda peab üksi tegema, siis midagi oluliselt hullu just sellest pole. Lennujaamades on kõik nii ette-taha ära tehtud, et ega enda mõttetööle liigselt ruumigi pole antud. Sügisel siia tagasi tulles juhtus küll selline lugu, et ajavahest ja magamatusest tingituna eksisin Los Angelese lennujaama hiiglaslikus kompleksis ära ja ma kõndisin lihtsalt tuima näoga lähima töötaja juurde, et ta ütleks kuhu ma minema pean, sest mu oma pea oli vist puhkerežiimile lülitunud. 

Muidugi lennujaamal ja lennujaamal on ka suur vahe. Kui mõtlen meie Tallinna oma peale (mis kuulutati just Euroopa parimaks!), siis tuleb hästi soe tunne sisse. Pisike ja armas ja eksimisvõimalus on viidud nullini. Kui mõelda aga mõne suure lennujaama kompleksi peale, kus terminalide vahel liiguvad rongid ja kogu kupatus on nii hiiglaslik, et meenutab pigem linna kui lennujaama, siis võib muidugi juhtuda, et eksid ära. Kui aga selline lugu peaks juhtuma ja suurest ehmatusest ka inglise keel ununeb, siis tasub vaid lennujaama töötajale oma piletit näidata ja õige suund juhatatakse koheselt kätte.

Põhjus, miks sel aastal nii varakult Eestisse lähen on mu kalli sõbranna Mareti 30. juubel, millest ma mingil tingimusel loobuda ei raatsinud. Teisest küljest on jälle jube imelik tunne nii pikaks ajaks kodust ära minna. Seda on isegi keeruline selgitada, pea on pulki täis. Kaspar ütles mulle selle peale, et targem oleks need kolm kuud võtta Eestis kõike seda, mida siin ei saa- oma inimesed, toit, mõnusad üritused kallite inimestega jms. Nautida seda kõike, sest enne kui arugi saan, olen tagasi. Ja eks ta nii olegi. Aeg kulub ruttu ja arukas oleks seda parimal võimalikul viisil kasutada.

Kallis kodumaa, kohtume juba homme!

PS! Palun ole sooja ilmaga :)

Maile

Famiil Houstonis

08.06 oli ärev reede, sest õhtul saabus perekond. Esimese poole päevast tegin veel tööd ja alates lõunast sättisin asju valmis. Kui aus olla, siis sättisin kodu valmis juba päris mitu päeva enne nende tulekut. Mulle meeldib selliseid asju teha. Olen detailiinimene ja mõtlen alati, mille üle ma ise rõõmustaksin kui kellegi juurde ööbima jään. Usun, et kui inimene saabub kellegi juurde mitmeks nädalaks puhkama, siis on oluline, et tal oleks päris oma nurgake, mis on ainult temale pühendatud. Olgu selleks kasvõi madrats toanurgas. Kõike annab ilusti sättida ja mugavaks muuta. Kellel ikka neid suuri külalistetubasid ülearu on (ameeriklastel kusjuures üldjuhul on).

Õhtul haarasime poest lillekimbud ja võtsime suuna lennujaama poole. Maru ärev oli olla ikka küll. Ma polnud oma perekonda 14. septembrist saadik näinud ja Kaspar veelgi kauem. Lennujaama parklas parkimiskohtadega just priisata polnud ja nii kimasime otsejoones parkimismaja avatud katusele. Kaspar ütles, et näeb nende lennukit sealt ja nii oligi! Nägime, kuidas Turkish Airlines hiiglaslik lennuk rahulikult õigele rajale keeras (muideks, Houstonisse on läbi Türgi kõige soodsam lennata).

 Pidime neid veel umbes tunni jagu ootama, sest pagas ja mitmed turvakontrollid võtavad omajagu aega. Kui ise esmakordselt USA-sse tulin, siis kulus maandumise hetkest kuni Kaspariga kohtumiseni 2,5h, seega sellega tuleb arvestada, et lennujaamas kulub aega.

Taasnägemise rõõm oli suur, nagu võiski arvata. Kui pisarakanalid said läbi loputatud, siis võtsime suuna auto poole. 

Famiil polnud eales Texase  truckiga sõitnud ja olid sellest kogemusest lausa vaimustuses. Jällegi, nad polnud varem ka Texases olnud ja said seda elamust kohe algusest peale “õigesti”, sest Texases on ütlus: Everything in Texas is in Texas size (Texases on kõik Texase-suuruses). Sõitsime läbi hämarduva linna kodupoole ja reisiväsimusest uimane perekond ahmis autost nähtavaid vaateid endasse. Kodus tegime neile koheselt majatuuri ja ajasime oma koridoride rägastikuga neil pead veelgi rohkem segi. Ema arvas, et ta vist eksleks meie maja koridorides omapäi vähemalt hommikuni.

Kuniks pere end lahti pakkis, valmistasin meile eine ja katsin laua. Ema ja Maris hakkasid kottidest külakosti välja tõstma, mis tundus lausa lõputuna. Olime paljusid asju ise Eestist tellinud, aga ilmselgelt mitte nii suurtes kogustes kui kohale toodi. Kuna perekonnal oli tõsine plaan Ameerikas oma garderoob välja vahetada, siis olid tulles nende kohvrid enamjaolt meie külakosti päralt.

Esimene ühine eine üle väga pika aja:

Õde avastab kingitusi, mis ta oma voodilt leidis:

Kaspar avastab kingitusi, mis ämma kohvrist välja tulevad:

Mis reisiväsimus?!

Ema avastab kingitusi, mis tema oma voodilt leidis:

Olin koostanud puhkuse ajaks ka reisiplaani. Olen sellist plaani ka varem teinud ja see toimib suurepäraselt. Plaani idee on selles, et keset puhkust ei peaks oma pead vaevama sellega, mida ette võtta ja kuhu minna -  see mõttetöö on juba eelnevalt tehtud. Muidugi pole kohustust kõiki plaanis kirjapandut täide viia. Maris võttis aga oma ametile kohaselt raamatupidaja rolli endale ja pidas järge, mis meil plaanist tehtud on ja mis veel ees ootab. Meie perele selline plaanimajandus sobib ja kui lugejate seas on veel selliseid plaanihulle, siis soovitan soojalt. Tegin eraldi nimekirja ka toidukohtadest, mida külastada, sest keset puhkust on teinekord pea laiali otsas ja korraga ei teagi, mida võiks veel külastada. Sinna nimekirja sai juba algselt rohkem kohti kirja kui on võimalik külastada, et oleks suurem valikuvabadus ja erinevad elamused garanteeritud.

Esimesel laupäeval tõsisemat plaani polnudki, sest teadsin, et perekond on alles pikast lennust väsinud ja eks ajavahegi annab tunda. Suundusime aeda päevitama ja hiljem jalutama ning ümbruskaudse kaubandusega tutvuma.

 Alates pühapäevast läks aga tõsisem programm lahti ja võtsime suuna outlettide poole, et pere garderoobi vahetusega tõsist algust teha. Minu ülesandeks oli siis oma emale riided ja jalanõud välja otsida ja ette sööta, sest ta ise pole suuremat sorti poodleja ja pigem seisab keset poodi ja laiutab käsi, et ta ei leia sealt midagi. Mulle väga meeldib poodelda ja üldjuhul leian kõike, mida tarvis ja sedapuhku leidsin siis emale. Ema proovis nõrkemiseni riideid ja jalanõusid. Vahepeal turgutasime oma turiste lõunapausi ja kohviga ja siis jätkasime poodlemist. 

Poodidesse!

Vahepeal tuleb pakid autosse viia, et siis uuesti poodidesse söösta:

Õnnelikud, nagu lapsed kommipoes:

Meie (tegelikult Merliisi ja Jeffi) auto terveks reisi ajaks:

Kui jalad oli poodlemisest juba tuimad, siis võtsime suuna auto poole ja proovisime end kõikide nende pakkide vahele ära pressida. Ema ütles, et poleks iial arvanud, et asjad teda nii rõõmsaks teevad, et küll ikka on tore nii palju uusi riideid osta.

Outlettides on mitmeid võimalusi kehakinnituseks ja jahutuseks:

Emps tegi järgmisel hommikul moedemmi uute rõivastega:

Modell:

Esmaspäeva hommikul läks Kaspar tööle ja meie suunasime enda sammud pediküüri poole. Istusime reas nagu kanad õrrel ja lasime enda jalgu hellitada. Ema ütles, et pole eales nii head pediküüri saanud ja, et siit ta ei lahkugi. Käin ise alati ühes ja samas hiinlaste salongis ja sinna samasse viisin ka ema ja õe. Kallis ämm ole valmis, sügisel suundume ka Sinuga sinna 😊

Nädala sees käisimegi päevitamas ja poodlemas ja kuna meil oli ka auto käepärast võtta, siis sõitsime ringi ja uudistasime Houstonit. Perekond olid väga üllatunud kui suur üks linna ikka olla võib. 

Vahepeal oli vaja juba kohver juurde osta, kuhu kõik riided mahutada:

Olen närvis, et burger nii väike on:

 

Kohustuslik Starbucks ka ikka:

Mehhiko urkas "väike" Margarita:

Sööstan hullunud pilguga sööma:

 Ema tegi oma kuulsat seapraadi ja hapukapsaid:

Reedest esmaspäevani oli Kasparil vabaks võetud, et saaksime kõik koos puhata. Reede oligi mõeldud üleni korralikuks reisipäevaks, sest plaanisime minna San Antoniosse. Kuna sinna on omajagu maad (kiirteel u 3h; tavamaanteel u 5h), siis oli äratus kell 7 hommikul. Hommikust sõime klassikalises Ameerika dineris Ihop ja seejärel asusime teele.

Hommikusöök Ihopis kell 8 hommikul:

Padjaklubi:

Roadtrip! 

Väike kohvipaus vahepeal:

Väike selfie keset pärapõrgut kuskil Texase põldude vahel suvalises tanklas:

..ja sõit jätkub! Sõitsime mööda suvalisi külavaheteid, et näha loodust ja päris Texast, kohale jõudsime u 5 tunniga.

Puhkuse ajal võib ka päeval kell 3 väikese Margarita endale lubada:

San Antonio, River Walk:

Emps leidis sellise vahva sõbrakese:

 Alamo:

Käisime ise San Antonios täpselt aasta tagasi ning see linnake jättis väga sügava mulje. Nagu arvata oligi, siis jättis see omakorda sügava mulje ka perekonnale. Selles linnas kohe on midagi maagilist.

Laupäeval olime oodatud Yangidele külla. Plaanis oli vähke keeta ja tennist mängida, mis olid mu õele mõlemad esmakordsed kogemused. Jinyi võttis meid laia naeratusega uksel vastu, nagu tal alati kombeks. Päev oli erakordset palav ja lõbus.

 Miaupau tutvub uute eestlastega:

Köögitoimkond:

Eesti-Hiina kohtumine: emad ja tütred

Tennist mängima:

Marise elu esimene tennisturniir:

Yangide juurest tulles sõitsime läbi Sugar Landi, et perele näidata kui kaunis üks piirkond võib olla:

Mu ilus õde:

Laupäeva õhtul suundus naispere peenesse restorani ja Kaspar jäi koju jalgpalli nautima:

Pühapäeval oli plaanis taaskord outlette külastada ja osta rõivaid ja jalanõusid, mis eelmisel korral ostmata jäid. Pean selle suure poodlemise ees Kasparile au andma, et ta nagu tõelisele profile kohane ilma ühegi nurinata vastu pidas ja naistekarjaga oli nõus kõiki poode läbi kammima.

Palusin ostetud kraami üles rivistada, et saaksin pilti teha. Siin siis õe jalanõude park:

..ja empsi oma:

Ja pisut kotte:

Empsil iga päev uus kostüüm seljas, see on vaja ometi üles pildistada:

Esmaspäeval seadsime suuna Mehhiko lahe äärde Galvestoni, et varbad ookeanisse pista. Ilm oli tuuline ja pilvine aga ega sellepärast ometi kuumus tagane. Me ei lasknud end jonnivast ilmast suurt häirida ja avastasime Galvestoni ja Texase loodust sellest hoolimata. Ema oli meie sõiduvahendist nii vaimustuses, et arvas, et keeldub edaspidi väiksemasse autosse istumast. Truckiga on tõeliselt mugav sõita!

Galvestoni rand:

❤

Esmaspäeva õhtul käisime ka pesapalli Houstoni kesklinnas elus esimest korda vaatamas. Väga vinge kogemus! Elasime ja röökisime kaasa nagu õiged fännid kunagi. 

Suundume mängule:

Nagu siin kombeks, siis vahetult enne mängu ostis Kaspar ikka Houstoni meeskonna fännisärgi ka selga:

Järele oligi jäänud vaid teisipäev ja kolmapäev, mis kulus koduaias ja üldse koduümbruses ja trennisaalis märkamatult. 

Käisime Kasparil kontoris külas:

Viimase õhtu grill:

 Kolmapäeva õhtul pakkisime raske südamega oma famiili autosse ja viisime nad lennujaama:

Maru kiirelt sai see aeg läbi, mida pingsalt 9 kuud kõik ootasid. Koos oli imetore ja kuhjaga ühiseid kuldaväärt mälestusi on taaskord tallele pandud, mida on hea pool sajandit koos heietada ja meenutada.

Nautige oma perekonda!
Maile