Traditsioonid

Laupäeva hommikul köögis askeldades rääkisime meie pere traditsioonidest. Peale seda vestlust hakkasim ma mõtlema...

Laupäevahommikused pannkoogid on selline traditsioon, mis tekkis 18 kuud tagasi kui kolisin USA-sse. Esialgu tegin mina pannkooke ja siis võttis sujuvalt Kaspar selle üle nii, et vähemalt viimane aasta aega olen ise vaid mõnel üksikul korral kooke küpsetanud. Tal lihtsalt tuleb see paremini välja ja tundub, et ta üldse naudib kogu seda laupäevahommikust küpsetamist ja sellega kaasnevat väga. Katame alati laua, räägime perega ja räägime omavahel pikemalt ja joome mitu tassi kohvi selle käigus. Eestis me ei teinud peaaegu kunagi pannkooke, aga võõrsil elades muudavad mingid asjad/olukorrad asjade tähendust kardinaalselt.

Mida me aga ka juba Eestis väga kindlalt järgisime ja tegime alati koos, olid ühised eined. Õhtusöögid sõime alati koos. Siin on see asi paar levelit edasi liikunud ja sööme ka hommikusöögi alati koos (Eestis läksin ma juba kella 7-ks tööle ja Kaspar alles magas kui ma juba toast väljusin). Esmaspäevast neljapäevani ongi selline traditsioon, et Kaspar valmistab meile hommikuputru ja kohvi. Tavaliselt kui mina tõusen, siis on laud kaetud. Reedeti annan talle pudrumajandusest natuke puhkust ja teen selle tavaliselt ise, sest reeded veedame koos kontoris ja siis on hommikud pisut kiirema tempoga ja ärkame ühel ajal. Aja jooksul on kujunenud, et Kaspar armastab ka lõunati kodus söömas käia või käime koos kuskil kohvikus lõunatamas, aga 99% kordadest teeme seda siiski koos ja nii on sujuvalt läinud, et sööme peaaegu kõik oma eined ühiselt.

Teine asi, mis on meil üsna kindlalt traditsiooniks saanud on see, et läheme õhtuti koos magama. Äärmiselt harvad on juhud kui üks läheb voodisse (mina) ja teine jääb telerit vaatama või raamatut lugema (Kaspar).  See harjumus on selles mõttes natuke halb, et kui Kaspar on tööreisil, siis on minu magamine nagu lünktekst teinekord. Uinumine on kõvasti keerulisem kui muidu, sest harjumisel on suur jõud ja alati ei ole see just hea asi.

Täiesti kindel traditsioon on pühapäevane kana söömine El Pollo Locos ning seejärel  poetuur, mis on minu hinnangul endiselt superhea traditsioon/süsteem/harjumus. Kulutame 1x nädalas keskmiselt 2-2,5h oma poetuurile (käime poes jala ja alati enne poeskäiku lõunal). 

Alati tellime El Pollo Locos sama põhiroa, vaid salatid vahelduvad (sest see on nii hea!):

Teeme enne poodi minekut alati nädalamenüü ja nimekirja, mida tarvis läheb. Nii on hea ülevaade sellest, mis kodus on juba olemas ja mida juurde vaja tuua. Lisaks aitab nimekiri vältida seda, et midagi ununeb (ikka on ette tulnud ka nimekirjaga). Keskmiselt sööme 5x nädalas kõik toidukorrad kodus ja nädalavahetusel vaatame jooksvalt, mis plaan on ja/või mille järgi isu on, aga üldiselt 99% juhtudest laupäeviti (lõuna ja/või õhtul) kodus süüa ei tee. See tähendab seda, et menüü tuleb koostada alati vähemalt 5 päevaks ette ja läbi mõelda, mida süüa teha. See süsteem kas sobib või ei sobi ja ega seal mingit muud keskteed väga vist olegi. Olen kuulnud üsna vastakaid arvamusi, kus osad arvavad, et menüü kammitseb neid ja nad ei tea mis päeval, mis isu valdab ja kui menüüs on kanasalat, aga hirmsasti isutab hoopis supi järgi sel päeval, siis juba ei sobi. Meie oleme selles mõttes väga lihtsad inimesed, et nädala sees ei viitsi ega jaksagi väga mõelda sellele, mis see isu nüüd täpselt on. Vaatan lihtsalt menüüst, mida on vaja teha ja juba tulebki selle toidu järgi isu, mis plaanis on. Mulle meeldib teadmine, et saan argiõhtul minna rahulikult trenni ja koju naastes võtan lihtsalt külmikust asjad välja, millest on vaja süüa teha. Ma ei pea mõtlema, kas ja mida mul täpselt mingi toidu jaoks kodus olemas on. Lisaks võtab meil poeskäik üsna palju aega (terve argipäeva õhtu), kuna liigume kondimootoriga. Bussiga/uberiga saab muidugi kiiremini ka käidud, aga see ei tundu väga ratsionaalne ajakasutus. Ma tahan, et õhtul jääks aega ka niisama õhtut nautida. Ja lisaks ma ei taha iga päev mõelda, mida täna küll süüa teha. Lihtsam on pühapäeviti veerandtunniks koos maha istuda ja nimekiri ning nädalamenüü valmis teha ja ongi mõeldud. Igale perele sobib ilmselgelt erinev süsteem, aga meie oleme seda süsteemi kasutanud juba väga palju aastaid (ka Tartus elades kui meil oli auto) ja meile sobis see suurepäraselt.

 Olen kuulnud ka erinevaid arvamusi, kuidas ühtede meelest see süsteem säästab raha ja teised leiavad, et see hoopis kulutab rohkem, sest ostetakse liiga palju asju, mis ei kulu ära ja need leiavad oma otsa prügikastis. Minu arvamus on siiski selline, et see pigem säästab raha, sest ära jäävad emotsiooniostud. Käime poes pühapäeviti täis kõhuga ja ostame vaid vajalikku. Kui aga käia poes nt 4x nädalas, siis ikka on kergem isudele ja ahvatlustele järgi anda ja haarata ka ebavajalikku. Ma ei taha sugugi jätta muljet, et me seda iial ei teeks, aga usun, et teeme seda siiski harvem kui teeksime sagedamini poes käies. Nädalas kulub toidu ja kodutarvete peale keskmiselt $70-110, olenevalt sellest kui palju asju vaja on. Teinekord on korraga otsa saanud mitu puhastusvahendit ja/või pesuvahendid jms. Toit jm majapidamisele kuluv kraam on siin tunduvalt kallim kui Eestis ja seetõttu hoolimata sellest, et oleme vaid kahekesti ja sööme lõviosa oma toidukordi kodus, kulub raha sellele kõigele tunduvalt rohkem kui meil kulus Eestis elades. Nüüdseks oleme sellega juba harjunud, aga alguskuudel kui arve oli nt $90, siis ma uurisin ikka tükk aega tšekki, et kuidas ikka see arve nii suur saab olla, sest käru pole ju pilgeni asju täis. Seda toredam on muidugi suviti Eestis toidupoes käia ja asjade eest tasuda, selline tunne, et mõned asjad antakse lausa poolmuidu ära 😊 Apteegiga on siin veel eraldi lugu. Käsimüügiravimid on päris krõbeda hinnaga ja kui eelmisel suvel Eestis apteegis 30 euro eest terve väikese kilekotitäie kraami soetasin, siis tundin end küll kui laps kommipoes.

Viimase sellise igapäevase traditsioonina toon välja ühise koristamise. Ühe korra nädalas mingil suvalisel tööpäeva õhtul võtame alati koos koristamise ette. Meil on teada, kes mida teeb ja keskmiselt 1,5h saab terve korter koristatud. Me ei raatsi nädalavahetusest koristamiseks aega näpistada ja seetõttu teeme seda eranditult alati nädala sees.

Selliste suuremate traditsioonidena saab välja tuua sünnipäevahommikud, kus sünnipäevalaps äratatakse alati lauluga üles. Sünnipäevad on meie peres väga tähtsad, millest olen ka varem kirjutanud (näiteks SIIN).

Teiseks, suviti Eestis käimine. Tegime seda eelmisel aastal ja täpselt samuti saab olema ka sel aastal. Seega võib seda juba traditsiooniks nimetada küll. Mina veedan seal aastal Eestis tervelt kolm kuud- juuli, august, september ja Kaspar saab Eestis olla terve augusti. Kui pikalt see traditsioon meil kestab, seda ma ei oska öelda, sest me ei tea isegi kui pikaks ajaks me Ameerikasse jääme. Hetkel on küll selline lugu, et iga päevaga meeldib üha rohkem ja aina kodusemaks see tunne muutub.

Need on traditsioonid meie tillukeses peres. Lisaks on meil veel traditsioone oma laiemas pereringis, kuhu kuuluvad juba õed ja nende lapsed ning meie vanemad. Oleme Kaspariga mõlemad läbi ja lõhki pereinimesed ja naudime alati väga koos veedetud aega, sest olgem ausad- mis sellest üldse parem saaks ollagi?

Eelmisel suvel Eestis - meie segasummasuvila pere:

Ilusat pühapäeva õhtut!

Maile