4. juuni

4. juuni 2016 oli mu elu kõige õnnelikum päev. Lühikest kokkuvõtet sellest saate huvi korral näha siit (video alumisele paremale nurgale klõpsates läheb videopilt suuremaks ning hiljem klaviatuuril vasakul üleval nurgas Esc nupul klõpsates saate algvaatesse tagasi):

Sel aastal meil vedas ja saime oma kaheteistkümnendal koosolemise aastapäeval ja ühtlasi ka teisel pulma-aastapäeval koos olla (Kaspar ei pidanud tööreisil olema nagu eelmisel aastal). Otsustasime seda tähistada piknikuga pargis. Ühel hetkel ulatas Kaspar mulle väikese rulli keeratud paberi ja ütles, et ta meisterdas mulle midagi. Hakkasin rulli avama (fotod tegime selle kohta hiljem kodus):

Võite aimata mu imestust, sest olen SUUR Ed Sheerani fänn ja juba eelmisel talvel vaatasime koos, et ta jõuab oma tuuriga novembris Houstonisse ja küll oleks vahva sinna minna, aga sinnapaika see asi jäigi. Väga sageli käib meil kodus tema muusika ja nii oli ka eile kui Kaspar töölt koju tuli ja mina juba köögis toimetasin. Mainisin veel, et küll oleks ikka tore Ed´i päriselt ka kuulama minna kunagi, aga Kaspar viis teema sujuvalt mujale ja nii see asi jäi kuni siis selle hetkeni, kuniks jõudsime piknikule. Mul oli suu terve ülejäänud õhtu kõrvuni.

Piknikul:

Hiljem kodus:

Kui tagasi mõelda, siis kõige eredamalt (kui 10.aastapäeva pulmapäev välja arvata) on meeles 8.aastapäev (ääremärkusena pean mainima, et me tähistasime ka enne abiellumist oma aastapäevi 4.juunil, samuti kihlusime 4.juunil ja abiellusime 4.juunil), mis meid üldse pulmapäevani viis. Tartus oli meeletu kuumalaine ja teadsin, et restorani oli laud kindlaks kellaks kinni pandud. Seega tormasin töölt koju end sättima ja korraga helises Kaspari telefon. Müüsime samal ajal oma pensionärist autot ja loomulikult oli potentsiaalne ostja telefoni otsas sellel samal õhtul olemas, kes kinnitas, et tal just nüüd ja kohe autot vaja. Kaspar ütles, et päris kohe ikka ei saa, et meil täna tähtis õhtu ja autot vaja. Ma olin veel natuke pahane Kaspari peale, sest olime püüdnud autot juba mitu kuud müüa ja huvilisi just jalaga segada ei olnud- kas me siis taksoga ei või restorani sõita, kena mul asja?! Kaspar kinnitas, et kindlasti ei või ja nii need asjad ikka ei käi. No jah, mis mina ka auto müümisest tean ja jätsin asja sinna paika. Pealegi meil oli kiire ja vaja õigeks ajaks valmis jõuda. Kas ma juba mainisin, et Tartus oli sel õhtul vähemalt üle 30 kraadi kuuma? Hakkasime juba trepist alla tõttama kui korraga Kaspar teatas, et peab ikka tuppa tagasi minema, et unustas midagi. Tagasi tulles oli tal pintsak käevangus. Mõtlesin, et ta on aru kaotanud, kes sellise kuumaga pintsakut vajab! Mingil kummalisel põhjusel ma ei öelnud midagi (see oli vist küll esimene kord).

Õhtusöök oli väga peen ja nagu juba kombeks saanud, siis mulle kingiti roosidest kimp. Peale õhtusööki tehti ettepanek jalutama minna Supilinna. Väga hea mõte! Nii me seal jalutasime ja siis tuli korraga juba uus ettepanek, et sõidame natuke ringi. Heakene küll, sõidame siis pealegi. Juba olimegi linnast väljas Tartu-Tallinn maanteel ja keerasime vana silla peale teelt maha. Mis me siin siis teeme? Tehti ettepanek taaskord jalutada natuke. Kõndisime vana silla peale ja ma märkasin mitmeid kalamehi all jõe ääres. Korraga hakkas Kaspar suurtest tunnetest rääkima ja laskus ühele põlvele. Mäletan, et kaks kalameest möödusid meist samal ajal ja jäid vaatama, mis nüüd toimuma hakkab. Kaspar võttis pintsaku taskust punase karbi ja avas selle ning palus mind naiseks. Ma ei näinud ei sõrmust ega mäleta tema täpseid sõnu enam, lihtsalt langesin talle kaela. See oli mu senise elu kõige suurem üllatusmoment, mis eales olnud.

Leidsin ka pildi sellest ajast:

Mäletan, et meie kuuendal koosoldud aastal käisime ühe suve jooksul kolmes pulmas ja siis ma mõtlesin, et huvitav, miks Kaspar minu kätt pole palunud ja arvasin, et ehk ta pole abielluja tüüp. Ma ei tahtnud kunagi küsida ka, miks ta mulle ettepanekut pole teinud ega teda kuidagi ebamugavasse olukorda panna ja jätsin selle asja ka enda peas sinnapaika. Mõtlesin, et selline ettepanek peaks tulema ainult inimese enda seest ja mitte millegi või kellegi survel. Seda enam oli minu üllatus hiiglaslik kui see ettepanek kaks aastat hiljem tehti.

Peale ettepanekut kihutasime kesklinna tagasi, sest mu kallis sõbranna Jana töötas samal ajal Itaalia restoranis ja tahtsime kohe minna uudist jagama ja tähistama. Ka Tuuli oli parasjagu seal ja nii me saimegi seda imelist õhtut koos sõpradega koos tähistada.

Sealt edasi hakkasime pulmi planeerima ja mõtlesime, et kaks aastat oleks paras aeg seda kõike planeerida ja pulmad 10.aastapäeval teha – parim otsus! Pulmade planeerimine on üks paras peavalu, aga see on seda kõike kuhjaga väärt. Mõtleme sageli tagasi sellele päevale ja oleme siiralt õnnelikud, et otsustasime seda oma kallite inimestega jagada.

Maile