Selle suve esimesed külalised kodumaalt

Esmaspäeva õhtul viisime Marise ja Hugo lennujaama ja tagasiteel koju oli autos maru vaikne. Keegi ei hõisanud tagapingis 8976x "Emme, vaata!"

Minu õde oli koos oma väikese pojaga meil puhkusereisil ning aeg lausa lendas käes. Kõik päevad olid plaane täis ja toimetamist oli rohkem, kui küllaga. Alustuseks pean ütlema, et meie 8-aastane mehehakatis oli üks uskumatult vapper reisisell. Ta pidas pikad lennureisid, ajavahe, üleväsimuse ja kõige muuga paremini vastu, kui ma oleksin osanud arvatagi. 

Alustame aga algusest...

Läksime neile Miamisse lennujaama vastu (17.06) ja Hugo jooksis juba kaugelt suure kisa saatel kallistama, väsimusest polnud jälgegi. Õde oli muidugi väsinud, sest ilmselgelt on lapsega reisimine midagi muud, kui üksi või teise täiskasvanuga. 

Maris ja Hugo tutvuvad oma toaga ja kingitustega:

Esimene hommik Ameerikas tuli loomulikult Käsperite kodu kuulsate pannkookidega:

Suvel on Floridas orkaanide hooaeg, mis tähendab, et merelt peksab palju adru kaldale. Selleks, et filmidest tuttavat helerohelist vett ja valget liiva saaks siin nautida, tuleks reisile tulla okt-aprill. Vesi on loomulikult soe ja mõnus adrust hoolimata.

Puhkuse esimene päev

Väike rannapitsa lõunasöögiks

Peale randa väike puhkepaus kodus (naistel, mitte meestel, nagu pildilt näha). Kaspar paneb uut mööblitükki kokku ja Hugo peab loomulikult seda tähtsat tööd assisteerima:

Kohe esimesel päeval viisime nad meie keskklinnaga tutvuma. Jalutasime meile armsaks saanud tänavatel ja käisime jäätisekohvikus. 

Tõukeratas oli täielik hitt ja puhkuse ettevalmistuste juures üks kõige paremaid otsuseid üldse:

Õed 

Pühapäeva hommikul viisime perekonna meie lemmikusse brunchi-kohvikusse. Tavaliselt on seal ooteaeg 20-30min, aga õnn oli seekord meiega ja me ei pidanud hetkegi ootama - jess! 

Järgmine siht - Outletid, et õde saaks sisseoste teha. Meil oli juba eelnevalt kokku lepitud, et sellel ajal kui meie õega poodleme, teevad mehed meeste asju:

Nii mõnelgi õhtul istusime rõdul ja tundsime, kuidas jalatallad surisevad tegusast päevast. Võimalik, et surinale aitas klaasis olev jook ka kaasa.... puhkusevärk, kõik on võimalik.

Päevad olid tihedad ja algasid sageli hullamisega basseinis...

Naudib puhkuseelu:

...ning jätkusid autosõiduga sobivasse sihtkohta. Autosõidud oli ideaalne aeg, kus väikemees sai enda sisemisi patareisid laadida:

Ühel õhtupoolikul võtsime Miami linna ette (asub meie kodust 47km kaugusel). Käisime meile armsaks saanud Albaania restoranis söömas. Kui toidukooma oli täielik, siis oli paras aeg Miami keskklinnas ringi jalutada ja vaaterattale minna.

Vaaterattal

Kolmapäeval käisime kõik koos meie lemmikkohas trenni tegemas:

Lisaks tegime paaril korral ka koduses jõusaalis trenni, millest õde oli vaimustuses.

Neljapäeval oli jaanipäev ja seda tuli loomulikult korraliku kodumaise simmaniga tähistada. Muusika oli vali, meie tantsisime ja lõbutsesime. Nagu Hugo kostüümist näha võib, siis tema veetis muidugi enamuse õhtust vees. Võimalik, et ta on rohkem kala, kui poiss :D

Üks puhkepäev oli meil eraldatud snorgeldamisele ookeanis. Selleks tuli esmalt sõita Key Largo saarele (2h), kus saime paadile minna. Merereis ise kestis 4h ja hiljem oli ees ootamas veel kojusõit. Ehk siis pikk ja seiklusterohke päev. Meie seltskond oli aga seiklusteks täielikult valmis. Seljakotid olid jookidest, söökidest ja päikesekreemidest punnis ja asusime teele:

Jõudsime paadile, mis viis meid avamerele. Oleme Kaspariga sama firma kaudu ka enne snorgeldamas käinud ja teadsime, kuidas logistika poolest päev välja hakkab kujunema. Marise ja Hugo jaoks oli see esmakordne kogemus.

Jõudsime kohale! Esiplaanil (roosade pükstega) on Kaspar ja punaste pükstega on Hugo. Kui ma kirjeldan siin, et laps oli värvilistest kaladest, kilpkonnadest, korallidest, soojast veest, paadisõidust ja snorgeldamisvarustusest vaimustuses, siis ma ei suuda iialgi edasi anda SEDA vaimustust, mida me ta silmadest ja olekust sellel päeval nägime. See laps tunneb ennast vees mugavamalt kui maismaal ja nautis snorgeldamisest iga viimset kui sekundit. Ookeanivesi on nii soolane, et mul läheb koheselt süda pahaks, kui seda olen kogemata natuke suhu/ninna tõmmanud, rääkimata kipitustundest, kui see soolane vesi silma satub. Meie Hugo aga isegi ei maininud seda kordagi, teda sellised pisiasjad ei morjenda. Tema nautis seiklust 101%. 

Vahepeal oli vaja laps veest välja kutsuda ja talle võileivad ja snäkid ette sööta, mis kiirkorras endale sisse hingati, et siis kiiresti jälle vette hüpata üle paadi serva, sest noh trepist lähevad ju ainult amatöörid, nagu meie.

Tagasiteel onu Kaspariga laeval päikest nautimas:

Ühel päeval viisime Marise ja Hugo teise linna nimega West Palm Beach. Sõit oli maagiline ja terve tee jooksul kuulsime kõigest 374698574985x, kui Hugo hüüdis tagapingis: "Emme, vaata!"

West Palm Beach

Maaliline väikelinn, kus igal pühapäeval mängib pargis elav muusika, lapsed jooksevad purskkaevude vahel, inimesed istuvad toolidel ja naudivad oma külma jooki ja elu.

Meil kiskus õega ka mingil hetkel keset tänavat tantsuks ära, sest.... miks mitte?

Lõunasöök "väikese" Margaritaga? Muidugi! Puhkuseelu on mõnus!

Samal õhtul läksime kodulinnas veel rannapiknikule

Hugo soovis, et ma ta üleni liivaga kataksin, et ta saaks kilpkonn olla:

Kilpkonn:

Saime reisi vältel ka õega omajagu kvaliteetaega. Kaspar tegi juba enne nende tulekut ettepaneku, et me läheksime koos pediküüri vms kuhu soovime ja nt laup õhtul peole, et tema on hea meelega siis lapsega. Noh, meile ei pea sellist asja kaks korda ütlema. Loomulikult läksime me pediküüri ühel õhtul ja laupäeval peole.

Tüdrukuteõhtu! Alustasime õhtusöögiga ja seejärel liikusime peole. Soovitasin õele kaheksajalga, mis on selles restoranis imeline ja ta jagas mu arvamust. Oleme mõlemad suured mereandide fännid.

Lisaks on seal veel ülihead kokteilid

Õhtupimeduses liikusime klubisse, mis asub vabas õhus ja mugavalt meie restorani kõrval:

Peol tuli üks vanaema meile komplimente tegema ja tõmbasime ta endaga koos pildile:

Olgugi, et klubi asub vabas õhus, siis palav on sellegipoolest. Seetõttu on klubi territooriumi äärtes hiiglaslikud ventilaatorid, mille juures saavad pidulised end vahepeal jahutada. Üks piduline on siia ka ära eksinud:

Keskel on baarid ja tantsuplats ning äärtes lauad ja toolid, nagu ikka.

Meil on õega alati väga lõbus ja kui pidu, siis ikka pidu! Tantsisime korralikult nii, et jalad tõmbusid sellest kuumusest ja tantsimisest juba ümmarguseks. Kui tunne oli selline, et kingad on ootamatult jala ümber 2 numbrit väiksemaks jäänud, siis oli paras aeg koju minna. Otsustasime natuke veel keskklinnas jalutada enne, kui takso tellime. Meie kesklinn on turvaline ja ma tunnen siin iga tänavat, seega oli väga mõnus väike jalutuskäik veel öösel teha.

Meestel olid laupäeval meeste tegemised ehk siis nad käisid erinevaid mänge mängimas ja seejärel õhtusöögil. Väikemees pandi muidugi mõistlikul ajal magama ja meie koju saabumise ajaks keeras ta juba kolmandat korda külge.

Kõik hea saab aga ükskord otsa ja nii hakkas lõppema ka nende reis. Hugo teatas küll häälekalt, et tema ei soovi koju minna, aga minna tuli siiski. Esmaspäeva õhtul viisime nad lennujaama ja ära nad läksidki. Tagasiteel oli autos ikka maru vaikne ja kodus ka. Nüüd peab uuesti ümber harjuma.

Olime Kaspariga mõlemad oma vaimu valmis pannud, et lapsega tuleb keerukamaid olukordi, üleväsimust, jonni jm ette ja peame selleks valmis olema. Reaalsuses oli laps ikka väga tubli ja jonni oli kogu reisi peale minimaalselt. Tore oli näha, kuidas ta kõike nautis ja inimestele juba inglise keeles hakkas vastama.