Mine jooksma!

Nädalake on nüüdseks Houstoni kodus oldud ja esmased emotsioonidki kätte saadud. Esimene nädal oli kõike muud kui lihtne ja roosiline. Eelmise nädala alguses pidi Kaspar tööreisile lendama ja see tähandas minu jaoks kolme täispikka päeva uhkes üksinduses, või noh, mis ta nüüd nii uhke oli. Eelmisel aastal siia tulles oli kõik uus ja hirmutav ja see oli normaalne. Lõpuks elasin sisse ja harjusin täiesti ära. Suvel olime 2 kuud Eestis ja harjusime seal uuesti ära. Õigupoolest, mis seal harjuda- oma pere ja sõbrad ju. Taaskord tagasi lennates oli olukord selline nagu ma kartsin- sees valitses tühjus ja hakka aga otsast peale harjuma. Kõik oli tuttav, ent samas võõras.

Nüüdseks on iga päevaga olukord paremaks läinud ja kõik, mis oli enne kodune muutub iga päevaga taaskord jällegi koduseks. Kuna keskkonnavahetus on olnud üsna järsk, siis oleks paslik endale harjumiseks pisut aega anda. Üks, mida ma väga juba ootasin ja igatsesin, olid trennid esimese korruse jõusaalis (kahepeale kokku kogusime Kaspariga Eesti nuumaperioodiga tubli 8kg juurde ja nüüd oleks aeg lisakoormast vabaneda). Kahjuks aga tornaado Harvey tõttu sai meie maja kahjustusi ja jõusaal on remondis ning suletud. Mõtlesin siis, et lähen tänavale jooksma- mõeldud, tehtud. Täpselt 23 minutit pidasin vastu ja siis tulin värisevatel jalgadel komberdades koju tagasi. 33kraadi kuumust ei aita just jooksutempole kaasa ja minust võttis see viimase jõuraasu välja. Milline pettumus!

Järgmisel päeval leidsin oma postkastist kirja, mis oli adresseeritud nendele elanikele, kelle nimele on leping sõlmitud ehk meie puhul siis Kasparile aga nagu teada, siis teda polnud kodus. Lippasin alla kontorisse asja uurima. Kirjas lubati igale lepingu omanikule ühte tasuta 30- päevalist pääset 24/7 avatud jõusaali meie naabruses. Kontoris selgus, et sellest pole hullu midagi, et leping minu nimel pole, pääsme sain igal juhul- jess! Kepslesin kergel sammul üles korterisse tagasi ja registreerusin end jõusaali kasutajaks. Sel õhtul kogusin veel julgust ja plaanisin järgmisel hommikul minna jõusaali kaema.

Hommikul pakkisin asjad ja seadsin sammud trenni poole. Meie kodust on sinna u 8min jalutuskäigu tee. Seadsin sammud otsejoones registratuuri poole ja teatasin, et olen seal esimest korda. Naine, kes seal töötas naeratas ja viipas laisalt käega treppide poole, et seal asub garderoob ja teiselt korruselt võib leida jõusaali. No selge, eks ma siis avastan ise seda maja, pole vaja täpsemalt midagi näidata. Niisiis läksin garderoobi ja silmasin üsna mitut pikka rivi kappe, kuhu oma asjad saab panna. Kapid olid, aga kappide ees polnud lukke. Läksin küsisin siis uuesti registratuurist, et ehk nad annaksid mulle ka võtme, millega kapp sulgeda. Oh mind rumalukest! Tabalukk tuli ikka endal juurde osta. Ega midagi, ostsin tabaluku ja läksin teisele katsele. Jätsin oma asjad kappi, vahetasin riided ja suundusin jõusaali otsima (hoone on üsna suur). Eks ma olin juba pisut ähmi täis ka ja õnneks viimasel hetkel nägin, et seisan meeste riietusruumi ukse ees – okei, võta end nüüd kokku ja püüa ikka õige koht üles leida! Lõpuks leidsin selle salapärase trepi, mis viis teisele korrusele jõusaali.

Ma pole mitte iial varem niivõrd suures jõusaalis olnud, see on täiesti üüratu! Minu püüdlustele vaatama minna hommikusel ajal (keset tööpäeva) jõusaali lootes, et ehk siis on seal vähem rahvast ja ma saan vaikselt ise asju avastada, oli see rahvast pilgeni täis. Täiesti pilgeni täis! Tööaeg on, miks te tööl ei ole?! Otsisin siis arglikult jooksulindi üles ja panin oma rätiku ning joogipudeli selle kõrval asuvale riiulile (higi voolas juba ojadena ja janu oli juba selline nagu trenn oleks tehtud olnud ehk siis olin korralikult närvis). Panin masina tööle ja tegin oma jooksutrenni ära. Kahjuks peale jooksmist ma ühtegi jõumasinat ei julgenud kasutada, sest masinad olid suuri musklimehi täis, kelle näol ilutses pilk „Saal on minu!“ (no kindlasti nad kõik nii ei mõtle aga ma tundsin end seal nagu võõrkeha võõral maal). Tegin oma venitused ja sammusin suure kergendustundega dušširuumide poole- jumal tänatud, esimene kord on vähemalt tehtud!

Nädala lõpus tuli ka Kaspar koju tagasi. Nädalavahetus kulges üsna koduses rütmis- esimest korda üle 2 kuu olime taas oma pannkookidega platsis nagu meil laupäeviti ikka kombeks:

 Laupäeva õhtul võtsime ette Eestist kaasa võetud lauamängu ning lauamängu kõrvale oli paslik rüübata ka midagi teravamat, sest põhjust tähistamiseks oli rohkem kui küllaga.

Laupäeval sai 4.aastaseks mu kallis õepoeg Hugo! Hugo on laps, kes ei püsi pudeliski paigal ja kellel on energiat ka siis, kui kõik teised on juba 2x kustunud. Tal on julgust teha teatavaks oma mõtted ükskõik kui suures seltskonnas ja ta on ainuke laps keda ma tean, kes 99,99% juhtudest ärkab rõõmsa tujuga hommikuti üles. Palju - palju õnne veelkord, musirull!

Maile

If you´re going to San Francisco...

Neljapäeva õhtuks kohaliku aja järgi 21.15 olin jõudnud San Franciscosse, kus pidime kohtuma Kaspariga üle terve kuu. Kaspar tuli rendiautoga mulle lennujaama vastu, kus ootasin teda juba väljas oma kohvritega. Küll oli hea üle pika aja jälle koos olla! 

Kimasime autoga meie hotelli ning esimese asjana võtsin ühe pika kuuma dušši, mis on peale 26h reisipäeva lausa taevalik. Nagu arvata võis, siis hommikul kell 5 läks mul uni ära ning olin u 1,5h üleval enne kui uuesti uinusin. Reisiväsimus ja 10h ajavahe Eestiga keeravad sisemise kella ikka korralikult segamini. Peale hommikusööki asusimegi teele, et avastada San Francisco linna.

Mis koht see selline siis on?

San Francisco on linn, mis asub USA läänerannikul Vaikse ookeani ääres, California osariigis. Kirjade järgi on seal elanikke  u 871 000, mis asetab linna 13. kohale Ameerika linnade hulgas.

Halliga on tähistatud California osariik, ning punasega San Francisco linn:

 Linn on kuulus oma uhke Golden Gate silla poolest, millel on käesoleval aastal 80. juubel. 

San Franciscost sai omal ajal alguse hipide liikumine ning seda peetaksegi hipide sünnilinnaks. Samuti on tegemist linnaga, kus sai alguse geide kogukonna õiguste liikumine.

San Francisco lahes asub veelgi kuulsam Alcatrazi saar, kus asus maailma ühe kõige karmima režiimiga vangla, mis tegutses 1934-1963 aastatel. Vangla suleti, sest selle ja sealsete vangide ülalpidamiskulud olid äärmiselt suured, võrreldes mandril asuvate vanglatega. Samuti põhjustas soolane merevesi torustikes pöördumatuid kahjusid.  Muideks, selles vanglas hoiti kinni ka kurikuulsat maffiabossi Al Capone´i. Tänapäeval on seal muuseum, mida turistid saavad külastada.

San Franciscost on pärit meile tuttav teleseriaal Lastega kodus ehk Full House (1987-1995), kus majade juures käisime isegi uudistamas.

Minu üheks suureks unistuseks oli selle reisi ajal ära käia ka autosõidu kaugusele jäävas Napa Valleys, kus asuvad maailmakuulsad veinimõisad-istandused. Kui poeriiulitel näete California veine, siis just sealt need pärinevadki. 

Sissejuhatus on peetud ja nüüd pole aga muud, kui kutsun teid kaasa ühele eriti mõnusale minipuhkusele San Franciscos:

Alustamegi oma teekonda väikese liiklusummikus ootamisega, mis annab suurepärase võimaluse südame rahuga raadiost kostuvatele lauludele kaasa huilata ja end mõnusalt sisse seada:

Kui oleme jõudnud kenasti linna südamesse, siis saab imetleda täiesti vapustavad arhitektuuri  imesid, milleks on "tavapärased" elumajad ja neid kohtas kõikjal!

Õnneks on imelisi maju küllaldaselt aega vaadata, sest tänavad on selles linnas, kas suunaga mäest üles või mäest alla ja see teeb liikluse ikka väga aeglaseks. Nimelt ongi San Francisco üks Ameerika mägisemaid linnu, mis sõna otseses mõttes mägedele ehitatud.

Mõnusalt järsud tänavad:

Lõpuks jõuamegi esimesse sihtkohta, milleks on The Painted Ladies ehk siis seriaali Full House (Lastega kodus) kuulsad majad ning taamalt võib näha SF kesklinna:

 Mäluvärskendus, mis seriaaliga tegemist oli:

 Järgnevalt oli eesmärk minna kesklinna ja sõita kurikuulsa trammiga, mis vaid piduritel töötab:

Sõit oli vahva, kuid Kaspari arvates ehk isegi liiga rahulik:

Järgmine sihtkoht oli kuulus järsk tänav - Lombard street. Et saaksite sellest tänavast parema ülevaate, siis laenasin esimese pildi interneti avarustest:

 Tegemist on tõepoolest nii järsu tänavaga, et alla sõites tuleb nö loogeldes sõita:

Lõpuks suundume kõige ahvatlevama vaatamisväärsuse juurde- Golden Gate Bridge! Ma isegi ei tea, millest alustada! See pole lihtsalt sild, see on... see on monument! See on hiiglaslik! Tõeliselt kaunis ehitis, see on kindel! Olime mõlemad elevil nagu väikesed lapsed kommipoes.

Selfie tuulest räsitud Kasparist ja minu pöidlast ☺

San Francisco ja selle kroon- Golden Gate Bridge

Alcatraz´i saar:

Sõitsime ka ise oma rendiautoga sillast üle ja oli ikka maru uhke tunne küll! Sild on väga lai, kus on 6 sõidurida + jalakäiatele/ratturitele mõeldud ala mõlemal pool silla ääres.

Järgmine peatus oli mets. Ehk siis sõitsime tükk aega mööda mägiteid ja ronisime autoga aina ülespoole ja seejärel jälle alla tagasi ning lõpuks leidsime end mägede vahel asuvast orust, kus oli paks mets milles kasvasid maailma ühed hiiglaslikumad puud - sekvoiad, mis on igihaljad hiiglased. Jällegi, et selle puu hiiglaslikkust teile näidata, pean taaskord internetist võtma näite, et mu juttu paremini illustreerida. Kui sekvoia kukub nt teele, siis on lihtsam ehitada sellest käik läbi, mitte seda hakata ära transportima:

Leidsime samast metsast ka väga vinge koha:

On aeg puhkuseks, et järgmisel päeval võtta ette retk Napa Valley´sse- veiniistandustesse, mis asuvad paari autosõidu tunni kaugusel San Franciscost.

Esimesena suundusime Sterlingi veinimõisa:

Istanduses viisid sellised cable car´id (tõstuk köisraudeel, täpselt samal põhimõttel, mis Gibraltaris, kui soovid mäe otsa sõita) meid üles, kus ootas veinimõis ja erinevate veinide proovimine.

"Kihutame" üles:

Cable car´ist avanesid sellised kaunid vaated:

Olime jõudnud üles ning saime proovida nelja erinevat sorti veini, kus üks oli parem kui teine ja meeleolu muutus juba üsna lõbusaks:

Siin on meie vaieldamatu lemmik - 2014 Napa Merlot. tegemist on punase veiniga ja arvestades fakti, et üldjuhul lähen punastest veinidest suurema kaarega mööda, siis see on täiesti taevalik! Me pole mingid veinigurmaanid aga kui mekid ikka midagi väga head, siis on kasulik see meelde jätta. Panen nimetatud veinist ka pildi siia, kel soovi poeletilt see vein üles leida ja pisut kallimat, kuid selle eest super kvaliteetset veini nautida, siis soovitan soojalt!

Lisaks veinide proovimisele, saime aimu ka kogu protsessist, kuidas viinamarjast saab vein.

Veinimahutid:

Viinamarjaistandused:

Seejärel suundusime järgmisesse istandusse:

Viinamarjad- igal pool,kuhu silm ulatub:

Proovisime viinamarjad ikka ise ka ära:

Veinimõis:

Ja oligi aeg suunduda lennujaama, et ette võtta reis Houstonisse. Jäime reisiga väga rahule ja kindlasti on SF koht, mida tasub külastada. See on vaieldamatult üks huvitavamaid linnu, kus olen käinud.

Tervitustega juba Houstoni kodust!

Maile