New Jersey ja California

Kui Harvey otsa sai, siis hakati koheselt parandus- ja korrastustöid tegema. Meie ümbruskonna tänavad olid korda tehtud vaid mõne päevaga ning nüüd poleks nagu midagi olnudki. Siiski on veel piirkondi, kus majad on endiselt vee all ning seda veel nii mõnegi nädala. Meie maja esimene korrus on veel puhastamisel ning jõusaal endiselt kinni. Sellest tulenevalt olin sunnitud tänaval trenni tegema ning igal õhtul uue jooksuringi välja mõtlema. See oli tegelikult päris põnev, sest nii sain käia piirkondades, kuhu muidu asja pole ning vaadata tormikahjustusi. Suuremaid kahjustusi ei näinudki, kuid tänavate ääres olevate põõsaste peal oli palju puulehti ja muud prahti, mis andis aimu kui kõrgele vesi tõusis.

Peale jooksmise suurt midagi ei teinudki. Reedesel päeval, 1. septembril, käisin ka üle pika aja kontoris tööl. Kõik jagasid oma tormi muljeid. Teisipäeval võtsin jälle lennureisi ette, ning sedakorda lendasin New Jersey lennujaama. Sealt avanes ilus vaade Manhattanile ja koheselt tuli soe tunne – oi kuidas tahaks sinna tagasi minna! Aga seekord mitte. Seekord võtsin rendiauto ja sõitsin hoopis teisele poole, sest hommikul kell kaheksa pidin juba kliendi juures koolitust andma.

Reis ise läks üle kivide ja kändude. Alguses pidi olema vaid tunnine vahepeatus Atlantas, kuid väravasse jõudes selgus, et jätkulend lükkus edasi. Natukese aja pärast anti teada, et lend lükkub veel tunni võrra edasi ning siis tuli ka kolmas teade, kuid sedapuhku „vaid“ pool tundi. Sisustasin aega õhtusöögiga ning lõpuks liikusin väravasse tagasi, kus juba alustatigi pardale minekut. Olin juba oma kohal istumas, kui teatati, et lennuk ei saa veel väljuda, kuna New York`is möllab vihm ja udu ning nad ei saa nii palju lende korraga sisse võtta. Kõik pidid pardalt uuesti lahkuma. Lõpuks, tunnike hiljem, saime liikuma ning hotelli jõudsin alles kell 2 öösel.

1. reis: Houston-Atlanta-New Yersey

Kolm päeva kliendi juures päädis 40-tunni tööga ning olingi juba jälle lennuki peale liikumas. Suund polnud tagasi Houstonisse vaid hoopis San Franciscosse. Seal on järgmine klient, kes abi vajab.

2. reis: New Yersey - San Francisco

Nüüd oli tegu 6-tunnise lennuga ning see möödus plaanipäraselt. Kahjuks panin kohavalikuga puusse, sest valisin varuväljapääsu koha, mis tavaliselt tuleb küllaldase jalaruumiga. Seekord oli asi küllaldasest kaugel, sest eesmine rida oli esimese klassi viimane rida, mis oli muust rahvast eraldatud kõva seinaga. Seega, kui tavalise istme peal istudes saab jalad sirutada eesmise istme alla, siis nüüd oli mul ees sein ning sundasend 6 tundi oli paratamatu. Asja tegi hullemaks see, et minu istmereal polnud võimalik seljatuge alla lasta – piin!

Lõpuks jõudsingi San Franciscosse ning kohalik aeg oli juba 22:30. Minu jaoks oli kell juba pool kaks öösel, sest rannikute ajavahe on 3 tundi. Nüüd tuli jälle rendiauto üles otsida ning seejärel hotelli sõita. Kuna klient ise on San Franciscost kolme tunni kaugusel, siis otsustasin esimese ööbimise teha poole tee peal. Jõudsingi lõpuks kell 1 öösel hotelli ning kukkusin voodisse. Autosõit oli päris kurnav, kuid samas oli ka põnev. Sõitsin läbi San Francisco kesklinna ning üle suure silla, kuid mitte veel üle Golden Gate silla. Selle jätan järgmisse nädalasse. Kogu linn ja selle ümbrus on päris mägine. Kindlasti on päevavalges seda kõike parem vaadata, kuid sain juba pimedaski korraliku pildi ette.

Hommikul sai hotelli hommikusööki „nautida“ ning reisiga jätkata. Ameerika hotelli hommikusöögid ei ole just kõige paremad. Sellist rootsi lauda, nagu Euroopas harjunud nägema, kohtab siin harva. Ja alati on hommikusöök hotellides samasugune, olenemata hotelliketist. Lisaks on iseäralik siin see, et hotellist tuleb lahkuda juba kell 11 hommikul ning toa saad kätte alles kell 4 õhtul. Muidugi on ka erandeid, kuid minu hotellides on olnud sellised reeglid.

Nüüd ootas ees autosõit mööda California osariigi ilusat maastikku. Ka minu tee peale jäi mägesid ning palju põllumaid ning istandusi. Ilm oli autosõiduks soodne – päike paistis ja silm seletas kaugele. Soojagi oli üle kolmekümne. Korra tegin isegi peatuse, sest tahtsin uurida, mida siinmail ka kasvatatakse. 

Ühel pool teed oli virsikukasvandus:

 ...ning teisel pool mingid rohelised puuviljad. Natukene guugeldades selgus, et tegu on kreeka pähklitega:

Tänu suurepärasele kliimale kasvatatakse Californias enamvähem kõike, mida kasvatada saab. Mina nägin õunu, virsikuid, kreeka pähkleid, salatipõlde, meloneid, mandleid ning muidugi ka maisi. Kõik põllud ja istandused olid oma kastmissüsteemidega ning kõik murulapikesed ja teeäärsed mida ei hooldatud, olid täpselt sama kollased nagu Bonanzas või Väike maja preerias harjunud nägema:

California kuulsad pikad palmid:

Sihtkohta jõudes käisin kesklinnas söömas ning tulin hotelli tööd tegema. Lõpuks leidsin ka aega jooksma minna ning natukene trenni teha (Eestis sai jälle 5 kilo juurde võetud). 

Nüüd peatun siin hotellis viis ööd ning juba järgmisel neljapäeval sõidan tagasi San Franciscosse, kuhu saabub kauaoodatud abikaasa. Jällegi ristuvad meie teed võõras linnas (nagu aasta tagasi New Yorkis) ning võtangi reedese päeva vabaks, et saaksime koos San Franciscot avastada. Täpset ajakava veel paigas pole, kuid kindlasti kuulub kahe avastamispäeva sisse ka üks veinimõis ning päikeseloojang Napa Valley`s, mis tähendaks Maile jaoks ühe järjekordse unistuse täitumist.

Päikest,

Kaspar