Mine jooksma!

Nädalake on nüüdseks Houstoni kodus oldud ja esmased emotsioonidki kätte saadud. Esimene nädal oli kõike muud kui lihtne ja roosiline. Eelmise nädala alguses pidi Kaspar tööreisile lendama ja see tähandas minu jaoks kolme täispikka päeva uhkes üksinduses, või noh, mis ta nüüd nii uhke oli. Eelmisel aastal siia tulles oli kõik uus ja hirmutav ja see oli normaalne. Lõpuks elasin sisse ja harjusin täiesti ära. Suvel olime 2 kuud Eestis ja harjusime seal uuesti ära. Õigupoolest, mis seal harjuda- oma pere ja sõbrad ju. Taaskord tagasi lennates oli olukord selline nagu ma kartsin- sees valitses tühjus ja hakka aga otsast peale harjuma. Kõik oli tuttav, ent samas võõras.

Nüüdseks on iga päevaga olukord paremaks läinud ja kõik, mis oli enne kodune muutub iga päevaga taaskord jällegi koduseks. Kuna keskkonnavahetus on olnud üsna järsk, siis oleks paslik endale harjumiseks pisut aega anda. Üks, mida ma väga juba ootasin ja igatsesin, olid trennid esimese korruse jõusaalis (kahepeale kokku kogusime Kaspariga Eesti nuumaperioodiga tubli 8kg juurde ja nüüd oleks aeg lisakoormast vabaneda). Kahjuks aga tornaado Harvey tõttu sai meie maja kahjustusi ja jõusaal on remondis ning suletud. Mõtlesin siis, et lähen tänavale jooksma- mõeldud, tehtud. Täpselt 23 minutit pidasin vastu ja siis tulin värisevatel jalgadel komberdades koju tagasi. 33kraadi kuumust ei aita just jooksutempole kaasa ja minust võttis see viimase jõuraasu välja. Milline pettumus!

Järgmisel päeval leidsin oma postkastist kirja, mis oli adresseeritud nendele elanikele, kelle nimele on leping sõlmitud ehk meie puhul siis Kasparile aga nagu teada, siis teda polnud kodus. Lippasin alla kontorisse asja uurima. Kirjas lubati igale lepingu omanikule ühte tasuta 30- päevalist pääset 24/7 avatud jõusaali meie naabruses. Kontoris selgus, et sellest pole hullu midagi, et leping minu nimel pole, pääsme sain igal juhul- jess! Kepslesin kergel sammul üles korterisse tagasi ja registreerusin end jõusaali kasutajaks. Sel õhtul kogusin veel julgust ja plaanisin järgmisel hommikul minna jõusaali kaema.

Hommikul pakkisin asjad ja seadsin sammud trenni poole. Meie kodust on sinna u 8min jalutuskäigu tee. Seadsin sammud otsejoones registratuuri poole ja teatasin, et olen seal esimest korda. Naine, kes seal töötas naeratas ja viipas laisalt käega treppide poole, et seal asub garderoob ja teiselt korruselt võib leida jõusaali. No selge, eks ma siis avastan ise seda maja, pole vaja täpsemalt midagi näidata. Niisiis läksin garderoobi ja silmasin üsna mitut pikka rivi kappe, kuhu oma asjad saab panna. Kapid olid, aga kappide ees polnud lukke. Läksin küsisin siis uuesti registratuurist, et ehk nad annaksid mulle ka võtme, millega kapp sulgeda. Oh mind rumalukest! Tabalukk tuli ikka endal juurde osta. Ega midagi, ostsin tabaluku ja läksin teisele katsele. Jätsin oma asjad kappi, vahetasin riided ja suundusin jõusaali otsima (hoone on üsna suur). Eks ma olin juba pisut ähmi täis ka ja õnneks viimasel hetkel nägin, et seisan meeste riietusruumi ukse ees – okei, võta end nüüd kokku ja püüa ikka õige koht üles leida! Lõpuks leidsin selle salapärase trepi, mis viis teisele korrusele jõusaali.

Ma pole mitte iial varem niivõrd suures jõusaalis olnud, see on täiesti üüratu! Minu püüdlustele vaatama minna hommikusel ajal (keset tööpäeva) jõusaali lootes, et ehk siis on seal vähem rahvast ja ma saan vaikselt ise asju avastada, oli see rahvast pilgeni täis. Täiesti pilgeni täis! Tööaeg on, miks te tööl ei ole?! Otsisin siis arglikult jooksulindi üles ja panin oma rätiku ning joogipudeli selle kõrval asuvale riiulile (higi voolas juba ojadena ja janu oli juba selline nagu trenn oleks tehtud olnud ehk siis olin korralikult närvis). Panin masina tööle ja tegin oma jooksutrenni ära. Kahjuks peale jooksmist ma ühtegi jõumasinat ei julgenud kasutada, sest masinad olid suuri musklimehi täis, kelle näol ilutses pilk „Saal on minu!“ (no kindlasti nad kõik nii ei mõtle aga ma tundsin end seal nagu võõrkeha võõral maal). Tegin oma venitused ja sammusin suure kergendustundega dušširuumide poole- jumal tänatud, esimene kord on vähemalt tehtud!

Nädala lõpus tuli ka Kaspar koju tagasi. Nädalavahetus kulges üsna koduses rütmis- esimest korda üle 2 kuu olime taas oma pannkookidega platsis nagu meil laupäeviti ikka kombeks:

 Laupäeva õhtul võtsime ette Eestist kaasa võetud lauamängu ning lauamängu kõrvale oli paslik rüübata ka midagi teravamat, sest põhjust tähistamiseks oli rohkem kui küllaga.

Laupäeval sai 4.aastaseks mu kallis õepoeg Hugo! Hugo on laps, kes ei püsi pudeliski paigal ja kellel on energiat ka siis, kui kõik teised on juba 2x kustunud. Tal on julgust teha teatavaks oma mõtted ükskõik kui suures seltskonnas ja ta on ainuke laps keda ma tean, kes 99,99% juhtudest ärkab rõõmsa tujuga hommikuti üles. Palju - palju õnne veelkord, musirull!

Maile