Kuumad jõulud

Selleks aastaks on jõulud läbi ja võib vaikselt pühad luubi alla võtta. Värskele Käsperi perele olid jõulud niisama uuenduslikud kui mulle mu uus perekonnanimi. Enne kui vaatan tagasi jõuludele oleks ehk paslik terve aasta 2016 pisut kokku võtta. Ma arvan, et ei minu ega Kaspari elus pole nii pöörast ja nii huvitavat aastast veel kunagi varem olnud ning 2017 aastal tuleb kõvasti vaeva näha kui soovib 2016 aastale konkurentsi pakkuda. Mis meiega siis aastal 2016 toimus?

31.12.2015 -01.01.2016 võtsime uue aasta vastu Süldade juures. Külma oli tollel ööl -15 kraadi ning lund oli mõnusalt. Väga tore õhtu oli ja meil oli siht silme eest, et algav aasta toob mulle uue perekonnanime ja Kaspar saab lisaks ametlikule naisele ka Tartu Ülikooli magistrikraadi. Rohkem meil eesmärke polnud, arvasime, et sellest peaks täiesti piisama. Naljaninad! Millal ennem siis pulmadest ja ülikooli lõpetamisest on üheks aastaks piisanud!

Kevad oli meie elus üks raskemaid. Minu tervis oli väga halb, märtsis käisin järjekordsel operatsioonil ja taastumine võttis oodatust kauem aega. Kaspar rabas kooli ja töö vahet ja lisaks tööpäevadele veetsime enamus pühapäevi kontoris kooliasjadega tegeledes.  Selle kõige kõrvalt planeerisime pulmi. Lisaks keerukad ajad pereliikmete eraelus, mis aina lisasid pingeid. Õhus oli nii palju pinget, et seda oleks võinud kääridega lõigata. Muidugi oli ka imetoredaid hetki nagu näiteks laupäev, kus valisime tüdrukutega mulle pulmakleiti või järgmine laupäev, kus meisterdasime tüdrukutega pulmakutseid või tööpäeva hilisõhtul, kus käisime Kaspariga kontoris kutsete tekste printimas. Või hoopi suudis sellest, et Süldadele sünnib uus beebi juurde.  Neid toredaid hetki oli muidugi palju.

Maikuus ma mõtlesin küll, et me jookseme Kaspariga mõlemad kokku. Kaspar magas igal öösel vist 4-6h, sest töölt tullest ta sõi ja hakkas seejärel oma magistritööd kirjutama. Minul oli töö ja kool ja lisaks kõigele tegelesime mõlemad pidevalt pulmade planeerimisega. Mul jooksevad judinad üle selja kui sellele kevadele mõtlen. Ühel hetkel ütles Kaspar, et peale pulmi läheb kergemaks ja rahulikumaks. Siis on temal kool läbi ja saame rahulikumalt hakata elama. Ta pole elusees nii palju eksinud J Peale pulmi alles huvitavaks läks!

Juuni alguses olid pulmad ja kohe peale seda Kaspari ülikooli lõpetamine ja siis voilaa – me kolisime Tartust ära. Me kolisime maale. Kes oleks võinud seda arvata? Mina küll mitte. Meie korter müüdi ära ja siis tuli otsustada, et mis edasi saab. Mis siis saab? Mul oli pilt selge – ostame oma kodu ja hakkame pesa punuma. Kaspari pilt oli teistsugune. Eks ma ju teadsin küll seda, ta oli terve aasta püüdnud mulle ühel või teisel viisil seda serveerida aga ma polnud tahtnud märgata ega kuulata. Asi on selles, et ma olen väga ettevaatlik inimene. Pea ees kuskile tormamine pole minu rida. Kui ma teen mingi suurema sammu, siis see on väga kaalutud ja läbi mõeldud. Ega Kaspar ka mingi uljaspea pole aga tal on ehk julgust rohkem. Julgust astuda tundmatusse ja vaadata, mis saab edasi. Ega siis midagi, tuli teha elu üks suurimaid otsuseid – kolida ämma juurde. Okei, nali. Suurim otsus oli ikka Eestist ära kolimine. Ämma juures elamine oli puhas lust. Me oleme alati omavahel kõik hästi klappinud ja need 5 kuud olid väga lõbusad.

Oktoobris tuli Kaspar USAsse ära ja mina pidin paari kuu pärast järgi tulema. Vot see oli raske aeg. Ilma ämma ja äia toetuseta ma polekski vist sellega hakkama saanud. Meil oli kodus ikka selline lõbus meeleolu ja Kaspariga suhtlesime muidugi mitu korda päevas. Üksi elades oleks toonid ikka tumedamad olnud. Ja siis saabus aeg kui tuli ka mul lennukile minna. Mulle on õnneks selline omadus antud, et ma võin välja üsna tugev ja kõigutamatu paista kui on keeruline olukord. Ma pole üldiselt avalikkuse eest nutja vms, kui nutan siis omaette kodus. Ka sellel päeval olin endaga kokku leppinud, et mingit nutupidu toimuma ei hakka. No jah, üks asi on see, mis välja paistab, teine ikka see, mis sees toimub. Kuradi keeruline olukord ja seda tunnet teavad need, kes on selle ise läbi teinud, mis ma muud oskan kosta.

Ja nüüd jõuamegi siis siia, miks olid sel aastal jõulud sellised nagu nad olid – kuumad, palmidega ja purgist võetud hapukapsastega. Enne jõule tuli meile söögilaud ära, mis oli suurepärane, et me ei pidanudki põrandal istudes jõulupraadi nosima. Menüüs oli seapraad, kartulid-porgandid ja hapukapsas (mille me siiski pika otsimise peale leidsime). Magustoit oli traditsiooniline Ameerika magustoit- kuum õunapirukas vaniljejäätisega. Katsime laua ja pidulik õhtusöök võis alata. Selle asemel, et keskenduda sellele, mis polnud ehk täiuslik, keskenduksin pigem just heale. Hea oligi see, et saime jõule väga rahulikult võtta. Päeval käisime isegi trennis ja alles peale lõunat hakkasime kokkama. Perekonnaga suhtlesime skaibi vahendusel ja tore oli tegelikult see, et jäi ära see tohutu rabelemine, et igale poole on vaja jõuda. Ka meil käis jõuluvana ja lugesime salme ning laulsime. Kõik oli nagu jõuluõhtul ikka, lihtsalt väiksema seltskonnaga. Ma arvan, et mõttejõud on üks kõige suurem jõud maailmas ja kui keskenduda just sellele, mis on hästi siis on endal parem ja kergem elada. Ühesõnaga me olime jõulupühadel lihtsalt nii nagu tahtsime ja tegime seda mida tahtsime. Jõuluõhtul panime nt ujumisriided selga ja läksime aeda mullivanni istuma, sest  - miks mitte? J

Kaunist lõppevat aastat kõigile!

Maile

Ettevalmistused jõuludeks:

Jõululaupäeva hommikusöök koos perega:

24. detsember:

Jõululaupäeva õhtusöök:

Magustoiduring õunapirukaga:

Jõuluvana tuli:

Leidsime Houstonist talve-võlumaa:

Houstonis võetakse koduaia kaunistamist väga tõsiselt:

 24. detsembri hilisõhtu:

Ameerika seadused ja kinoõhtu

Ilusat talve algust! Ka meil algas talv täna väga ilusti- päike särab kõrgel taevas ja päevaseks maksimumtemperatuuriks lubatakse 21 kraadi. Seega on meie külmapühad läbi saamas ja jõululaupäevaks lubab ilmateade koguni 24 soojakraadi. Saab olema vägagi kummaline ilma talvemantlita jõululaupäeval välja minna.

USA-s on vahva seadus seonduvalt pühadega, mis jäävad nädalavahetusele nagu sel aastal jõulud ja vana-aastaõhtu. Nimelt antakse nädala sees nö pühadele kuuluvad päevad lisaks vabaks. Ehk siis kui riiklik püha langeb laupäevasele või pühapäevasele päevale, siis saab töötaja nt esmaspäeva sellevõrra lisaks vabaks. Sellest tulenevalt saimegi Kaspariga kahepeale (juba teise!) vahva kingituse jõuludeks- vabad päevad! Kaspari vabad päevad on töölt sel aastal siis veel 23.12-26.12 (NB! 26.12 ei ole USAs enam püha, sest neil puudub II jõulupüha) ning 31.12-02.01, sest 1. Jaanuar on pühapäeval.  Loomulikult püüan ka ise Ameerika kommetega kaasas käia ja endal samuti need päevad vabaks teha.  Huvitav, miks Eestis ei võiks selline tore seadus olla? Jääks ära see värisevate kätega kalendri sirvimine 1. jaanuaril – appi, mitu päeva järgmisel aastal saab vabaks?! Kas pühad on ikka ilusti nädala sees?

Eile õhtul käisime esimest korda kohalikus kinos. Enne kui kinno jõudsime olime tänaval tunnistajaks korralikule matsule milles osales kolm autot ja mis ehmatas ikka korralikult. Avarii toimus keset ristmikku ning kiiresti lepiti kokku, et sõidetakse üheskoos kõrvaltänavasse parklasse, et mitte liiklust ristmikul halvata. Ma ei ole kindel, kas Eestis tohiks nii teha? Mulle on meelde jäänud, et sõidukit ei tohi liigutada sündmuskohalt enne kui pooled on saavutanud kokkuleppe aga noh vb nad juba saavutasidki selle.

 Kinomaja asub meie kodust 2,3 miili = 3,7km kaugusel. Seetõttu otsutasime bussi kasuks ning film, mille vaatamiseks välja valisime oli Sing (tõlkes: Laula). Tegemist on siis tutika animafilmiga, mis oli tõeliselt naljakas ja hea. Kino oli sarnane Eesti omaga, mõningate mööndustega. Sama oli see, et ootad järjekorras, et oma piletid osta, kuid samast kohast kohe jooki ega popkorni tellida ei saa. Selleks pead liikuma teise, pisut pikemasse järjekorda, et meelepärane näks kätte saada. Siis rebib üks kena tädike su kinopileti pooleks ja viipab käega 24 erineva saali poole, kust sa pead õige saali üles leidma (see on lihtne, sest saali number on õnneks piletile trükitud). Enne pimedasse saali sisenemist ütlesin, et vaatame oma istekohad ka järgi ja üllatus üllatus, meile meenus, et pileti lunastamisel me ei pidanudki istekohti ju valima?! Selgus, et siinmaal kinos määratud kohad puuduvad. Marsid hiiglaslikku saali sisse ja istud sinna kuhu süda soovib. Reeglid kinos olid pm samad, mis Eestis ehk siis telefoni lükkad hääletuks, naerad siis kui on naljakas koht ja kui tahad kaaslasega rääkida, siis teed seda sosinal ning ülejäänud aja vaatad vaikselt filmi.

Maile

Eestis on soojem kui Texases

Esimene nädal uues kodus on möödunud lausa linnulennul. Päevad on tihedalt tegemisi täis ja enne kui arugi saad on jälle hommik või õhtu. Asi võib ka muidugi selles olla, et ma pole just kõige esimeses nooruses ja teatavasti, mida vanemaks saad seda kiiremini aeg läheb. Üldiselt ma viimast eiran ja usun, et asi on siiski väga tegusates päevades olnud J

Esimesel nädalal on Kaspar mind tutvustanud kohalikele toidupoodidele, mis meie kodu läheduses asuvad ning lisaks ka riiete, jalanõude, kodukaupade ja muudele hädavajalikele kauplustele. Mis seal salata, riiete ja jalanõude kauplused võtsid mind soojalt vastu, peaks ütlema, et lausa koduselt ja ega siis kodust (no ema või vanaema juurest) ikka tühjade kätega ära ei tulda. Minagi ei hakanud siin mingisugust omaalgatust tegema ja nagu kord ja kohus- tühjade kätega ei väljunud. Mu imestusel ei olnud muidugi piire kui kohalike hindadega tutvust tegin. See, et toidukraam on u 10-20% kallim kui Eestis polnud mulle mingi uudis aga see, et brändikaubad (Calvin Klein, Guess, Ralph Lauren jms) on riietepoes vähemalt poole soodsamad kui Eestis- see uudis mulle meeldis ja kohe väga! Hea uudis on muidugi ka see, et kuna me plaanime siin ikka mõnda aega elada, siis ei ole vaja poes kohe hulluks minna ja kõike ebavajalikku kokku kahmata (nagu reisidel kipub ikka aeg-ajalt juhtuma). Kõike on aega rahulikult uudistada ja soetada see mida vaja.

Eelmisel nädalal tegime tutvust ka koduse jõusaaliga, mis asub meie maja esimesel korrusel ja kuhu kõikidel elanikel on vabadus 24/7 oma lihaseid piinama minna. Esimest korda käisime jõusaalis koos Kaspariga kolmapäeval. Seejärel jäi Kaspar haigeks ja reedel otsustasin, et lähen üksi trenni. Valisin kellaajaks 16:00, siis kui tööinimesed on alles tööl, sest mul oli plaan kõikide masinatega tutvust teha aga maru piinlik ka seal uudistada kui jõusaalihundid kõik pumpavad ja mina uurin, mida mingi masin üldse teeb (sest kes teab ehk on siinsed masinad hoopis teistsugused kui Eestis). Mõeldud, tehtud. Õnneks oligi vaid paar trennimeest veel saalis ja saingi oma plaani rahumeeli teoks teha. Minu kartused olid täiesti asjatud, sest iga masina peal on lausa piltide näol selgeks tehtud, mida ja kuidas mingi masinaga toimetada ja oma lihastest ikka viimane välja pigistada. Tunni möödudes läksin oma värisevate ja väsinud jalgadega koju tagasi aga hinges oli ikka jube hea ja uhke tunne, et üksi ära käisin. See võib tunduda muidugi jabur, sest täiskasvanud inimesed teevadki kõiki asju iseseisvalt ja see on normaalne aga millegi pärast kui sa oled teises maailma otsas ja kõik on võõras, siis tunduvad ka sellised väikesed asjad, mida üksi teed,  suured.

Reede õhtul arvas Kaspar, et ta vajab pisut värsket õhku ja seetõttu otsustasime minna jäätist sööma (haige kurguga vägagi soovituslik!). Läksimegi kõrvaltänavas asuvasse suurde kaubamajja, mille keskel ilutseb suur liuväli koos hiigelkuusega. Võtsime oma jäätised ning istusime liuvälja äärde vaatama, kuidas inimesed jääga tutvust teevad. Laupäeval oli Kasparil enesetunne juba tunduvalt parem ja seetõttu läksimegi bussiga lausa teise linnaotsa asuvasse IKEAsse. Ma polnud kunagi varem selles tuntud mööblikaubamajas käinud ja ootasin seda suure põnevusega. Pean tunnistama, et see pood on ikka väga äge! Eriti vahva oligi see, et sinna on kujundatud eraldi toad või korterid, kuhu kõik mööbel on paigutatud. Nii saab väga hea ülevaate suurustest ja sellest, mis millega sobiks. IKEAs otsustasime ka lõunatada ja seejärel oma kraam koju tarida. See, et meil hetkel autot ei ole on muidugi väga positiivne nii mitmeski plaanis - poes vaatad vägagi hoolikalt mida osta (loe: mida jaksad koju kanda) ning kõndimist on korralikult (nt eelmise nädala kohta näitas mu tark kell, et läbisin kokku 49,5km). 

Pean mainima ka, et laupäeval oli väljas 26 kraadi sooja, ehk korralik suveilm ja väga mõnus laupäevaseks päevaks. Jõime oma hommikukohvigi aias. Seda kentsakam oli asjaolu, et pühapäeval oli kraade kõigest 1. Jah, 1. Kuuldavasti oli pühapäeval Eestis soojem. Täna, esmaspäeval on väljas -1 ja Eestis +4.  USAs on üleriigiline enneolematu külmalaine ja Texases ei ole kunagi varem nii külm olnud. Kohalikud on ilmselt vaimustuses aga meie oleme hämmingus. Me kolisime ekstra lõunamaale elama ja siin on -1 kraadi - mis toimub?

Külmade tervitustega

Maile

Kodune jõusaal:

Laupäeva hommik:

 Paremal üleval 2 akent on meie korter:

Hakkame IKEAsse jõudma:

IKEA näidisruumid:

Meie varandus:

Lõunapaus IKEAs:

Reede õhtu kaubamajas:

Tänaval on märgatud Eesti lippu:

Teel IKEAsse möödusime Kaspari kontorist:

Fun facts vol 1: USA vs Eesti

Kui eestlastele öelda, et kolisime Houstonisse, siis üldjuhul noogutavad kõik rõõmsalt pead ja ütlevad midagi taolist: Oi kui tore, Houston! Sealt on see kuulus lause pärit. Oota, aga mis koht see täpsemalt ongi? Kus see asub?

Seega otsustasin, et peale selle, et meie seiklustest siin vahetuid muljeid jagan, hakkan ka aeg-ajalt fakte ja muid detaile (läbi väikese huumoriprisma) Texase osariigi, Houstoni linna ja üleüldiselt Ameerika kohta postitama. Nii saame esiteks ise Kaspariga selle maa ja linna kohta targemaks ja kellel huvi, saab uusi teadmisi juurde.

Esimeses taolises avapostituses olen teinud väikese tabeli, et saada pisut paremat võrdlust ja üldpilti Ameerika ja Eesti vahel.

	Eesti	USA	Märkused
pindala	45,339 km2	9 826 630 km2	Põhimõtteliselt võib öelda, et USA pinnalaotusele võib üksteise kõrvale laotada umbes 217 Eesti riiki. See annab aimu kahest oluliselt asjast:         Kui väike on Eesti         Kui suur on USA
rahvaarv	1 290 000 miljonit, kellest (69%) eestlased, suurimaks vähemusrahvuseks on venelased (25%)	323 952 889 miljonit	Ehk siis iga eestlase kohta on umbes 251 ameeriklast
riigikeel	eesti keel	ei ole riigikeelt, kuid de facto on ametlik keel inglise keel. 27 osariigis on inglise keelel ametlik staatus.  Lisaks on ametlik staatus  hispaania keelel New Mexico osariigis,  prantsuse keelel Louisianas ja  havai keelel Hawaii osariigis.	Mis siin ikka imestada, kui aus olla, siis eks Tallinnas ja Tartus teatud piirkondades eeldatakse ka, et eestlane räägiks vene keelt. Ida-Virumaad ei hakka mainimagi J
naabrid	põhjas- Soome idas – Venemaa lõunas – Läti läänes- Rootsi	põhjas- Kanada idas – üle Atlandi ookeani Euroopa lõunas – Mehhiko läänes - Venemaa	Juba on üks tore ühine asi- ühised naabrid Venemaa näol.
haldusjaotus	maakonnad - 15	osariigid – 51	Meie Eesti maakonnad on kõigile tuttavad. Sõidad ühe päevaga mitu maakonda läbi ja pole nagu asigi. USA osariikidega on pisut teine lugu. Texas (osariik, kus asume meie) on näiteks USA kõige suurem osariik ja selle suurusest saate aimu allpool olevalt pildilt, kus Texase piirjooned (punasega) on paigutatud Euroopa kaardile. Lühidalt öeldes- päris ühe päevaga seda autoga läbi ei sõida.
pealinn	Tallinn	Washington DC	Siin ei oska kommentaare jagada, sest me pole Washingtonis veel ise käinud aga plaanime seda kindlasti teha.
rahaühik	euro (EUR)	dollar (USD)	Kurss on 1EUR = 1.05 USD
telefonikood	372	1
ajavööndid	Ida-Euroopa aeg  +2 talveaeg,  +3 suveaeg	Maailmaaeg -5 kuni -10 tundi	Houstonis on vastavalt Eestiga ajavahe -8h ehk siis kui Eestis on kell õhtul 22:00 siis meil on kell 14:00.

Kui suur see Texase osariik täpsemalt ongi?

PS! Texases võetakse seda kõige suurema osariigi tiitlit täie tõsidusega, sest mitte üksnes osariik ise pole suur vaid ka kõik, mis siia sisse jääb. Kõigest täpsemalt kirjutan mõnes järgnevas postituses, mille pühendan üleni Texasele ja selle suurusele. Suurus ja avarus tänavatel, elamises jms on täiesti hea ja meeldiv nähtus ainult, et endal tuleb maru päkapiku tunne peale :S

Rõõmsate tervitustega!

Maile

Houston, you have a problem – Käsperid kolisidki sisse!

Üleeile õhtul jõudsime Houstonisse – meie uude koju. Lennujaamast väljudest tundsin kohe kuidas kuuma pahvakas mulle näkku tuhises. Kohe läks nägu naerule. Tellisime uberi ja sõitsime kodu poole. Taaskord nägin linna siluetti, kus kõrgusid suured pilvelõhkujad. Peale 20-30min sõitu olimegi kodus. Korter asub Uptowni linnaosas, mis on kohutavalt ilus! Tänavad on puhtad ja korras, puud ja majad on kaunistatud jõulutuledega. Ma ei kujuta muidugi ette, kuidas soojas kliimas saab põhjamaa inimesele jõulutunne peale tulla aga anname vähemalt võimaluse.

Meie korter on imeline! Kõik on suur ja avar. Jah, olin kuulnud, et Texases on kõik suur aga seda peab ikka ise ägema, et aru saada. Siin on kõik suur- autod, majad, külmikud, ribikardinad- nimeta vaid. Käisime ka sisehoovi uudistamas, kus laiutab suur bassein ja lamamistoolid. Kõik on ilus ja puhas ning hoolitsetud. Esimesel korrusel asub ka fuajee, kus on diivanid, telekas ning nö kööginurk, kust saab vabalt värsket kohvi ja teed võtta.  Selline tunne nagu oleksid hotellis.

Peale kodu uudistamist läksime kohe bussiga toidupoodi, sest külmikus valitses tühjus. Mõned peatused bussisõitu ning olimegi Walmarti ees. Põhimõtteliselt on Walmart nagu meie hiiglaslik Prisma, Rimi, Selver, Maxima + riietepood+ kodutarvetepood +Jysk kokku panna. Seal on kõike, mida majapidamises võib vaja minna. Meil oli plaanis toidukraami osta ja pott ning kulp muretseda (esmaspäevane menüü nägi ette kanasuppi). Koju tagasi jõudes läksin kohe vanni. Olen täiesti vaimustuses, et meil on vann. Olen sellest nii kaua unistanud! Vannis tundsin, et jään kohe magama. Ajavahe on mulle rängalt mõjunud ja olen pm koguaeg nagu zombi. Loodetavasti on see kiirelt mööduv nähtus siiski.

Järgmine suur projekt on koju mööbel muretseda. Hetkel on olemas köök + tehnika, pesumasin+kuivati, aknakatted, valgustid, vaipkatted, kontorinurk, voodi. Ees ootab söögitoa, elutoa ja magamistoa mööbliesemete valimine ja soetamine. Põnev, põnev aeg!

Kaubamaja Houstonis, tunne nagu Lõunakeskuses - keset kaubamaja on liuväli:

Kontorinurk ja vähemalt üks asjalik inimene meie majapidemises (teine on veel liiga ähmi täis, et midagi tarka ette võtta):

Eestipärane esimene lõunasöök uues kodus:

Jõulukaunistustega ehitud tänav meie kodu läheduses:

Eestipärane hommikupuder ja värske kohv esimeseks hommikusöögiks uues kodus:

Rikkad inimesed elavad sellistes majades:

Õhtune jalutuskäik kodu läheduses:

Vaade akendest sisehoovile:

Soojade tervitustega!

Maile

New York - always a good idea!

8. detsembri hommikul alustasin oma reisi Kaspari juurde. Terve öö olin praktiliselt magamata ja kohutavalt ärevil. Õnneks oli juba kell 5.15 äratuskell ja hommikut ei pidanud eriti kaua ootama. Ema jäi magava Hugoga koju ja Maris viis mu lennujaama. Mul on südamest hea meel, et tordisöömise tegime eelmisel õhtul ära ja hommikul lennujaamas suure nutuga ärasaatmist ei toimunud. Maris lubas pidulikult, et loputab lennujaamas oma pisarakanalid läbi ja siis on sellega ühel pool. Nii me siis kallistasime ja ütlesime viivuks nägemist.

Turvakontroll läks ladusalt ja kuna mul oli lennuni veel omajagu aega aga kell oli alles varajane, siis otsustasin, et esimeseks hommikusöögiks piisab väiksemast tassist piimaga kohvist küll. Kohe varsti tuli teade, et Oslos on kohutav udu ning lend hilineb umbes tunni jagu. Ma kehitasin saadud uudiste peale vaid õlgu ja mõtlesin, et jumal tänatud, nüüd ma pean Oslos 9h asemel ainult 8h ootama ja Tallinnas on ikka kuidagi kodusem olla. Rüüpasin oma kohvi edasi ja vaatasin närvilisi inimesi, keda ilmselgelt saadud uudised just ei rõõmustanud.

Tallinn-Oslo lennuk oli kitsas nagu tikutops ja veelgi kitsamad olid riiulid kuhu oma käsipagas panna. Kitsast riiulist suurem probleem oli muidugi see, et ma ei ulata ühegi valemiga oma käsipagasit sinna riiulile panema. Õnneks on inimesed väga abivalmid ja hindavad juba sekundiga ära minu pikkuse ja käsipagasi riiuli vahele jääva vaba ruumi ning tõttavad ilma küsimata appi.

Oslo lennujaam oli väga suur. Minul oli õnneks vaja 8h täita ning hakkasin väga rahulikult ja aegamööda silte uudistama, mis suunas ma üldse liikuma pean. Kahjuks oli check-in-ks ilmselgelt vara ning pidin terve päeva oma kahe kohvriga liiklema. Otsisin üles Starbucksi kohviku, tellisin sealt endale hommikusöögi ning liuglesin oma kohvritega üsna mugava diivani poole. Mul oli tuju muidugi jälle hea, sest teadsin, et kohvris ootab mind tuttuus Kodukiri ning mul on aega rohkem kui küll, et see kaanest kaaneni läbi lugeda. Lõpuks oli aga aeg sealmaal, et sain ära teha check-in-i ja oma suurest kohvrist vabaneda. Turvakontrolle oli Oslo poolel 3 ja ala kuhu lõpuks pääsesid need inimesed, kes Ameerikamaale kibelesid olid eraldi turvatsoonis. Ma ei osanud selle teadmisega muud peale hakata kui otsisin kohviku üles ja tellisin lõunasöögi.

Lend Oslost – New Yorki kestis kokku 8h + 1h lennujaamas oma järjekorra ootamist + 1,5-2h turvakontrolli järgekorras ootamist, sest ees ootas veel mõnusalt 2 turvakontrolli. Kergelt hakkas juba terroristi tunne tekkima kõikide nende kontrollidega. Kui kõik oli tehtud ja pagas ära korjatud, siis suundusin väljapääsu poole, suu kiskus naerule ja jalad läksid järjest kergemaks. Juba jooksiski Kaspar mulle vastu ja haaras mu kõigi nende kohvritega kaenlasse. Oli see vast kohtumine! Mõlemal olid silmad vett täis ja kergelt joobunud tunne. Otsisime üles esimese koha, kust natuke süüa saada, sest huvitaval kombel pikal lennul midagi peale teevee ja kohvi ei pakutud.

Peale kehakinnitust tellisime uberi, et Brooklinys asuvasse hotelli minna (JFK lennujaam, kus olime asub Queensi linnaosas). Auto tuli ette ja asusime hotelli poole teele. Peale 30 min sõitu jõudsime mingile sillale millelt avanes vaade Manhattani siluetile. Hakkasin kilkama, ma polnud elusees midagi sellist näinud. See on uni- olin selles kindel!

Esimesel hommikul New Yorkis läksime Starbucksi kohvikusse hommikust sööma, toit oli hea ja kohutavalt rammus ja meil oli selle üle vaid hea meel- siis ei pidanud tükk aega toidule mõtlema ja sellele aega raiskama, sest eest ootas niii põnev päev ja kellel siis on aega söögile mõelda! Esimene Siht oli Brooklyn bridge ehk sild mis ühendab Brooklyni ja Manhattani linnaosa. Sild oli jalutuskäigu kaugusel ja kui sellele jõudsime hakkasin jälle kilkama. Vaade, mis avanes oli lausa hingemattev. Sama linnasiuluett, mis avanes juba öösel taksoga sõites.

Jalutasime üle pika silla ja jõudsime Manhattani Downtowni, ehk New Yorki kesklinna alumisse ossa. Selles linnaosas asub nt kuulus Wall street jpm. Seejärel suundusime metrooga Uptowni ehk kesklinna ülemisse ossa, kus asub Central Park, Times Square, Rockefeller center jms. Mõeldud, tehtud. Central Parki nurgale jõudes nägin kohe kuulsat Plaza hotelli (hotell filmi Üksinda kodus 2. osast) - hakkasin lihtsalt kilkama. Central Park on hiiglaslik park keset New Yorki kesklinna, kus asuvad erinevad jõekesed, järvekesed, pisikesed kaarsillad üle nende, gofiväljakud, liuväli, istumiskohad, jooksurajad. Park on nii suur, et kui seal oled, on vaikus ja rahu nagu oleksid maal, mitte maailma ühes tihedamini asustatud linna keskel. Vahva on ka see, et pargi püsielanikud –oravad, on nii julged, et tulevad lausa inimeste juurde uudistama. Mul ei jätku piisavalt sõnu, et seda kõike kirjeldada. See on olnud mu eluunistus sinna maailma kuulsasse parki minna ja nüüd me seal olime- kuumad teetopsid käes jalutasime Central Parkis. Käisin ringi totakas naeratus näol (jah, seesama kentsakas naeratus, mis üle mu näo valgus terveks 4.juuniks 2016). Ühel hetkel tundsime, et peaks midagi sööma ja otsustasime samal hetkel, et lõunasöögiks saab olema kuulus New Yorki hot dog, mida müüakse tänavapukast. See oli väga maitsev ja väga suur. Kuna päike piilus korralikult pilve tagant välja, siis pidasimegi oma lõunapausi pargipingil.

Järgnevalt suundusime 5-le avenüüle, mis on üks kuulsamaid tänavaid New Yorkis. Sellel tänaval asuvad maailmakuulsate brändide kauplused (Valentino, Prada jne), Trumpi hoone (mille ees oli kohutavalt palju kaameramehi ja veel rohkem politseinikke), sellel tänaval asub ka Rockefeller center ehk hoone, mille ees ilutseb New Yorki jõulupuu. Sellel tänaval oli nii palju inimesi, et seisma jääda ei saanud, muidu kõnnitakse sind lihstalt pikali. Nagu massiüritus. Järgmine peatus oli Times Square ehk väljak, kus võetakse vastu uut aastat ja kus hoonete seintel asuvad maailma kõige suuremad ekraanid. Rahvamass mis sellel väljakul liikus oli lausa hirmutav. I-le pani punkti see, et käisime minu ühe täieliku lemmiku telesarja Seks ja linn peategelase Carrie Bradshaw kodu vaatamas Manhattanil.

Veetsime New Yorkis kaks täispikka linnapäeva, sest pühapäev oli juba reisipäev, kus hakkasime lendama Houstonisse. See nädalavahetus oli täiesti imeline kogemus ja soovitan kõigil, kellel vähegi võimalik, see kord elus läbi kogeda. Kõik need tuntud kohad, mida oleme filmidest korduvalt ja korduvalt näinud – ise seal olla on täiesti vapustav! Oleme ääretult tänulikult, et meil selline vahva võimalus oli midagi sellist kogeda. Kindlasti tahame sinna tagasi minna kunagi.

Maile

PS! Pilte ka meie nädalavahetusest:

Brooklyn:

Esimene hommikukohv New Yorkis:

Kaugelt piilub ka vabadusesammas:

Manhattani siluett ja vaimustunud turist:

Taustal Brooklyn:

Brooklyn bridge:

9/11 mälestusmärk (tegelikult oli neid lausa kaks):

Wall street ja New Yorki kurikuulus börsihoone:

The New York Stock Exchange:

Harry, leidsime Su kohviku Wall streedi läheduses:

Kurikuulus börsibull:

The Plaza Hotel (hotell filmi Üksinda kodus 2. osast):

Kuulus maa-alune Apple store:

Central Park:

Koht filmist Üksinda kodus 2, Central Parkis:

Rockefeller center jõulupuu:

Times Square:

Forrest Gumpi mäletate?:

Central Park:

Manhattani tänav:

Carrie Bradshaw maja, sarjast Seks ja linn:

Tänav, kus Carrie Bradshaw "elas":

Teine hommikusöök: 

Times Square:

Tänav Manhattanil:

Rockefeller center:

Tuledemäng jõulupuu ümber:

Times Square:

Central Park: