Kuumad jõulud

Selleks aastaks on jõulud läbi ja võib vaikselt pühad luubi alla võtta. Värskele Käsperi perele olid jõulud niisama uuenduslikud kui mulle mu uus perekonnanimi. Enne kui vaatan tagasi jõuludele oleks ehk paslik terve aasta 2016 pisut kokku võtta. Ma arvan, et ei minu ega Kaspari elus pole nii pöörast ja nii huvitavat aastast veel kunagi varem olnud ning 2017 aastal tuleb kõvasti vaeva näha kui soovib 2016 aastale konkurentsi pakkuda. Mis meiega siis aastal 2016 toimus?

31.12.2015 -01.01.2016 võtsime uue aasta vastu Süldade juures. Külma oli tollel ööl -15 kraadi ning lund oli mõnusalt. Väga tore õhtu oli ja meil oli siht silme eest, et algav aasta toob mulle uue perekonnanime ja Kaspar saab lisaks ametlikule naisele ka Tartu Ülikooli magistrikraadi. Rohkem meil eesmärke polnud, arvasime, et sellest peaks täiesti piisama. Naljaninad! Millal ennem siis pulmadest ja ülikooli lõpetamisest on üheks aastaks piisanud!

Kevad oli meie elus üks raskemaid. Minu tervis oli väga halb, märtsis käisin järjekordsel operatsioonil ja taastumine võttis oodatust kauem aega. Kaspar rabas kooli ja töö vahet ja lisaks tööpäevadele veetsime enamus pühapäevi kontoris kooliasjadega tegeledes.  Selle kõige kõrvalt planeerisime pulmi. Lisaks keerukad ajad pereliikmete eraelus, mis aina lisasid pingeid. Õhus oli nii palju pinget, et seda oleks võinud kääridega lõigata. Muidugi oli ka imetoredaid hetki nagu näiteks laupäev, kus valisime tüdrukutega mulle pulmakleiti või järgmine laupäev, kus meisterdasime tüdrukutega pulmakutseid või tööpäeva hilisõhtul, kus käisime Kaspariga kontoris kutsete tekste printimas. Või hoopi suudis sellest, et Süldadele sünnib uus beebi juurde.  Neid toredaid hetki oli muidugi palju.

Maikuus ma mõtlesin küll, et me jookseme Kaspariga mõlemad kokku. Kaspar magas igal öösel vist 4-6h, sest töölt tullest ta sõi ja hakkas seejärel oma magistritööd kirjutama. Minul oli töö ja kool ja lisaks kõigele tegelesime mõlemad pidevalt pulmade planeerimisega. Mul jooksevad judinad üle selja kui sellele kevadele mõtlen. Ühel hetkel ütles Kaspar, et peale pulmi läheb kergemaks ja rahulikumaks. Siis on temal kool läbi ja saame rahulikumalt hakata elama. Ta pole elusees nii palju eksinud J Peale pulmi alles huvitavaks läks!

Juuni alguses olid pulmad ja kohe peale seda Kaspari ülikooli lõpetamine ja siis voilaa – me kolisime Tartust ära. Me kolisime maale. Kes oleks võinud seda arvata? Mina küll mitte. Meie korter müüdi ära ja siis tuli otsustada, et mis edasi saab. Mis siis saab? Mul oli pilt selge – ostame oma kodu ja hakkame pesa punuma. Kaspari pilt oli teistsugune. Eks ma ju teadsin küll seda, ta oli terve aasta püüdnud mulle ühel või teisel viisil seda serveerida aga ma polnud tahtnud märgata ega kuulata. Asi on selles, et ma olen väga ettevaatlik inimene. Pea ees kuskile tormamine pole minu rida. Kui ma teen mingi suurema sammu, siis see on väga kaalutud ja läbi mõeldud. Ega Kaspar ka mingi uljaspea pole aga tal on ehk julgust rohkem. Julgust astuda tundmatusse ja vaadata, mis saab edasi. Ega siis midagi, tuli teha elu üks suurimaid otsuseid – kolida ämma juurde. Okei, nali. Suurim otsus oli ikka Eestist ära kolimine. Ämma juures elamine oli puhas lust. Me oleme alati omavahel kõik hästi klappinud ja need 5 kuud olid väga lõbusad.

Oktoobris tuli Kaspar USAsse ära ja mina pidin paari kuu pärast järgi tulema. Vot see oli raske aeg. Ilma ämma ja äia toetuseta ma polekski vist sellega hakkama saanud. Meil oli kodus ikka selline lõbus meeleolu ja Kaspariga suhtlesime muidugi mitu korda päevas. Üksi elades oleks toonid ikka tumedamad olnud. Ja siis saabus aeg kui tuli ka mul lennukile minna. Mulle on õnneks selline omadus antud, et ma võin välja üsna tugev ja kõigutamatu paista kui on keeruline olukord. Ma pole üldiselt avalikkuse eest nutja vms, kui nutan siis omaette kodus. Ka sellel päeval olin endaga kokku leppinud, et mingit nutupidu toimuma ei hakka. No jah, üks asi on see, mis välja paistab, teine ikka see, mis sees toimub. Kuradi keeruline olukord ja seda tunnet teavad need, kes on selle ise läbi teinud, mis ma muud oskan kosta.

Ja nüüd jõuamegi siis siia, miks olid sel aastal jõulud sellised nagu nad olid – kuumad, palmidega ja purgist võetud hapukapsastega. Enne jõule tuli meile söögilaud ära, mis oli suurepärane, et me ei pidanudki põrandal istudes jõulupraadi nosima. Menüüs oli seapraad, kartulid-porgandid ja hapukapsas (mille me siiski pika otsimise peale leidsime). Magustoit oli traditsiooniline Ameerika magustoit- kuum õunapirukas vaniljejäätisega. Katsime laua ja pidulik õhtusöök võis alata. Selle asemel, et keskenduda sellele, mis polnud ehk täiuslik, keskenduksin pigem just heale. Hea oligi see, et saime jõule väga rahulikult võtta. Päeval käisime isegi trennis ja alles peale lõunat hakkasime kokkama. Perekonnaga suhtlesime skaibi vahendusel ja tore oli tegelikult see, et jäi ära see tohutu rabelemine, et igale poole on vaja jõuda. Ka meil käis jõuluvana ja lugesime salme ning laulsime. Kõik oli nagu jõuluõhtul ikka, lihtsalt väiksema seltskonnaga. Ma arvan, et mõttejõud on üks kõige suurem jõud maailmas ja kui keskenduda just sellele, mis on hästi siis on endal parem ja kergem elada. Ühesõnaga me olime jõulupühadel lihtsalt nii nagu tahtsime ja tegime seda mida tahtsime. Jõuluõhtul panime nt ujumisriided selga ja läksime aeda mullivanni istuma, sest  - miks mitte? J

Kaunist lõppevat aastat kõigile!

Maile

Ettevalmistused jõuludeks:

Jõululaupäeva hommikusöök koos perega:

24. detsember:

Jõululaupäeva õhtusöök:

Magustoiduring õunapirukaga:

Jõuluvana tuli:

Leidsime Houstonist talve-võlumaa:

Houstonis võetakse koduaia kaunistamist väga tõsiselt:

 24. detsembri hilisõhtu: