Pakkimine

07.12.2016

Võib öelda, et ma ametlikult vihkan pakkimist. Ma ei tea, kas asi on selles, et viimased 5 kuud on möödunud aina pakkides oma asju Tartu-Tallinna-Roosna-Alliku trajektooril või on see mingi psühholoogiline tõrge praegu pakkimise ees. Ma olen oma kohvrit reaalselt 4x proovinud kinni panna, iga kord sealt mitu kg riided välja loopinud ja sama katse uuesti (ja täiesti) tulutult sooritanud. Maru nigel oleks muidugi enne esimest lendu juba lukud katki tirida ja proovida vähemalt veerand oma varandusest sisse pressida. Lihtsam oleks vist kõik asjad välja visata ja tühja kohvriga minna, jääb kogu pakkimise vaev ära.

Täna (ja kogu viimane nädal) on sellise vastiku magus-mõru maitsega. Ühelt poolt olen nii kohutavalt kurb, et pere, sõbrad ja kõik tuttav ning kodune siia jääb. Teisalt aga olen kohutavalt suures ootusärevuses, et LÕPUKS ometi Kasparit näen, teda kallistada saan, et veedame nädalavahetuse New Yorkis- kõikide linnade linnas! Ja siis veel uus kodu uuel mandril- mis saaks veel põnevam olla? Ja siis jälle valdab suur hirm lennu ees. Ma ei saa just öelda, et ma lendamist fännaksin ja seda veel vähem üksinda. Emotsioone on rohkem kui pea suudab vastu võtta.

Üks on aga kindel- täna on see õhtu, kus sööme perega koos torti, lõbutseme, kallistame, naerame koos ja ütleme viivuks nägemist, et suvel jälle kohtuda. Hommikul kell 6 tuleb olla lennujaamas ja sellele seiklusele teine algus teha (esimese alguse tegi Kaspar juba oktoobris ära). Homme öösel kell 1 meie aja järgi olen New Yorkis ja kohtume Kaspariga üle 8 nädala, täpsemalt me pole näinud 52 päeva. See on kindel mittenägemise rekord kogu meie 10,5 koosoldud aasta jooksul. Irooniline on muidugi see, et käesoleval nädalal sai meil abielus oldud täpselt 6 kuud ja just selle aja jooksul oleme nii palju pidanud lahus olema. Väga paljud on küsinud, et kuidas ikka suudetakse nii kaua lahus olla, et see pidavat lausa võimatu olema. Kahjuks või õnneks inimene harjub kõigega ka täbarate olukordadega.

Oleme küll koos olnud üle kümnendi aga niivõrd šhokeerivalt pole Kaspar mind kunagi varem üllatanud. Ma teadsin, et ta on tubli ja saab kõigega hakkama aga mul polnud aimugi, et ta on NII tubli. Minna üksinda teisele poole maakerda ja alustada nullist, leida kodu, alustada uue tööga, seada terve uus elu sisse. Mina päris kindlasti seda üksinda ette poleks julgenud võtta. Tema lihtsalt läks ja tegi ära. Mitte, et see oleks kerge olnud aga ta sai sellega hakkama ja ilmselt seetõttu minu imetlus ja austus tema vastu on selle viimase 52 päeva jooksul kasvanud rohkem kui viimase 10 aasta jooksul kokku. Nüüd on minu kord minna ja asuda tema kõrvale, et ta ei peaks enam üksinda kõigega hakkama saama.

2016 oli meie elus täiesti pöörane aasta, tundub, et 2017 tuleb isegi pöörasem. Ootan huviga!

Maile