New Jersey
Kohe-kohe on käes päev, mil näen üle pika aja jälle oma abikaasat. Juba vähem kui 24 tunni pärast saame lennujaamas kokku. Enne seda tuleb meil mõlemal aga sinna lennujaama saada. Mina olen hetkel üldse New Yorgist umbes 45-minuti kaugusel. Homme sõidan sinna tagasi koos Chuckiga, kes läheb Newarki lennujaama. Mina liigun sealt edasi rongi ja metrooga teise lennujaama. Kokku on kolm erinevat liini, millega pean kohale jõudma. Kuivõrd Maile saabub alles kell 8 ning on umbes tunnike passi ja pagasi järjekorras, siis ma liigun ilmselt enne seda hotelli ning teen check-in’i ära. See annab mulle parema ettekujutuse, et kuidas peaksime Mailega lennujaamast tagasi liikuma. Pealegi siis pole mul enda pagasit ja arvutit vaja kaasas tassida.
Esmaspäeval ärkasin kell pool neli hommikul ning jõudsin täpselt õigel ajal lennujaama. Lend kestis 3,5 tundi ja sellest sain magada umbes 2,5 tundi. Ärkasin põntsu peale, kui lennuk maandus. Kahju oli sellest, et ei näinudki linna õhust, aga samas saab seda juba pühapäeval õhku tõustes näha. Kui lennuk end ära parkis oli üle jõe Manhattani siluett ilusti aknast paista. Tegelikult mitte väga ilusti, sest et ilm oli pilvine ja kõik paistis läbi udu. Saime Chuckiga autorendi ees kokku ja sõitsimegi kliendi juurde. Õhtul tegin hotellis veel 5 tundi tööd ja lõpetasin alles kell pool 2 öösel. See oli vale käik, sest teisipäeval oli väga keeruline oma silmi lahti hoida. Seda enam, et olime kliendis lausa kella seitsmeni.
Hotelli jõudsin eile tagasi alles kell 9 õhtul ning läksin kohe magama. Täna hommikul ärkasin tund aega varem üles, et teha videokõne Mailega. Olen siin tööga nii hõivatud olnud ning ajavahest tulenevalt pole saanud koju helistada. Nüüd on siis järgmine kohtumine juba silmast silma.
Täna näitas klient meile oma tootmishoonet ja ladu, et saaksime asjadest parema ettekujutuse. Nägin kuidas juustu tehakse ja pakendatakse. Tegemist on latiinode juustulaadsete toodete tootjaga. Nende juustud segatakse valmis, pressitakse vedelik välja ning juba lõigatakse ja pakitakse – ei mingit vananemist. See juust näeb välja nagu tofu, seega on see midagi, mida mina kunagi ei sööks. Enamasti ostavadki seda vaid latiinod. 99% inimestest, kes selles ettevõttes töötavad on ise ka latiinod ning hispaania keel on seal rohkem levinud, kui inglise. Tootmisjuht on vist ainuke, kes ei räägi hispaania keelt.
Hommikuti alustame oma teekonda hotellist tavaliselt 50 minutit enne tööpäeva algust, sest igapäevane kohustuslik Starbucks’i kohvijook tuleb ära tuua. Lähim Starbucks on aga kliendist teises suunas ning tuleb väike ring teha. Kui kohv on käes siis suundume kiirtee peale, millel on 8 rida mõlemas suunas. Liiklus siin on ikka päris hull ning teede rägastik minu jaoks arusaamatu. Siin on rohkem asfalteeritud pinda kui muru. Siiani olen näinud vaid tööstuspiirkonda, mis pole väga ilus. Kõik on vana, roostes ja hooldamata.
Hotell on Hilton ja paiknen 14.korrusel. Kuna ilm on siin jahe, siis hoian koguaeg soojenduse maksimumi peal. Kliimaseade näitab küll 29-kraadi, kuid tegelikult on umbes 22. Minu jaoks jahe. Nüüd olen teki all soojas, vaatan natukene veel telekat ning tööd ma täna õhtul ei tee.
Kaspar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar