Kasparil oli ees ootamas tööreis Californiasse ja mõtlesime, et tulen temaga kaasa - nii saame vabal ajal ümbrust uudistada. Olen varasemalt kolmel korral California osariigis käinud ning igal korral ka erinevates linnades ja piirkondades (San Francisco, Los Angeles ja San Diego), aga osariik on hiiglaslik ja loodus imeline ja vaadata on tohutult palju. California on täiesti imeline sihtkoht reisimiseks. Hoolimata sellest, et olen siin neljandat korda, pean ikka ja jälle oma lõua maast üles korjama, sest imetlusel ja imestusel ei ole piire. Aga alustagem algusest...
Reedel astusime lennukisse ja võtsime suuna California osariiki San Francisco linna. Kuna meie elame Floridas, mis asub riigi idakaldal ja sihtkoht oli California osariik, mis asub riigi läänekaldal, siis see tähendab 6-tunnist lennureisi, sest USA on hiigelsuur riik. Idaranniku ja lääneranniku vahel laiub 3-tunnine ajavahe, mis teeb Eestiga ajavaheks lausa 10 tundi.
Istusin lennukis Kaspari ja mingi võõra naise vahel, kes kohe ennast laia naeratusega tutvustas ja rääkima asus. Niisis rääkisismegi võõra inimesega juttu, kes oli meiega ilmselt sama vana ja kes oli ise just meie kodukandis tööreisil ja lendas nüüd enda koju tagasi. Vestlus oli igati põnev, sest tuli välja, et tema elukutse on kaudselt ülikoolidega seotud ning, et ka temal on (osaliselt) pedagoogika seotud kraad ning, et ta plaanib suvel Eestit külastada enda töö raames - milline kokkusattumus!
Ameeriklastel tuleb võõraste inimestega suhtlemine väga vabalt välja. Minul on see keerukas. Võiks ju arvata, et enda ametit arvestades ei ole mul suhtlemisega mingeid raskusi ja ega suures pildis polegi ja ametialaselt kohe üldse mitte. Eraelus olen aga ilmselt tagasihoidlikum ja võõra inimesega kõigest rääkimine nõuab mõningast pingutust. Saatusel on aga kombeks teinekord appi tulla ja juhuslikult olin iseendale lubanud mõned kuud tagasi, et püüan olla rohkem avatum ja positiivsem ja tundub, et universum võttis seda kuulda ja saadab nüüd mu teele erinevad võimalusi, kus saan endale seatud lubadust proovile panna.
San Franciscosse jõudes rentisime auto ning kuna kohaliku aja järgi oli alles keskpäev, siis otsustasime linnas ringi sõita. Käisime siin viimati aastal 2017 ja tore oli mööda järske tänavaid sõita ja uudistada. San Francisco on linn, mis on rajatud sõna otseses mõttes mägedele ja tänavad on kohati niivõrd järsud, et süda tahab paar lööki vahele jätta.
San Francisco:
VÄGA järsud tänavad:
San Francisco kõige järsem tänav Lombard Street - tänav on nii järsk, et sealt peab loogeldes alla sõitma:
Eemal saarel paistab Alcatraz:
San Francisco arhitektuur on vaatamisväärtus omaette:
Nägin elus esimest korda isesõitvat taksot:
The Painted Ladies majad sarjast Full House:
The Golden Gate Bridge, sild, mis on tõeline vaatamisväärsus. Sild on 1,6 km pikk ning sellel on kokku 6 sõidurada. See on sild, mis on San Francisco linna au ja uhkus ja inimesed külastavad linna üle maailma, et seda kuulsat silda oma silmaga näha. Seda peetakse üheks maailma kõige kaunimaks sillaks ning on üks pildistatumaid sildu kogu maailmas:
Tipptunni rõõmud - õnneks meil polnud kuskile kiiret:
Sõitsime ka Silicon Valley´sse, kus nägime Apple´i peakontorit:
Silicon Valley´s oli kõik nii puhas ja korras, et silm puhkas lausa. Sealt edasi võtsime suuna Salinase linna suunas, kus Kaspari klient asub. Sõitsime mööda mägiteid, mis looklesid mägede ja metsade vahel ja see oli täiesti vapustav sõit. Olin alati sellisel maastikul sõitmisest unistanud ja nüüd saingi seda kogeda:
Eemal ei paista mitte pilved vaid mäed ja see kõik oli nii vapustavalt kaunis:
Õhtuks jõudsime enda hotelli, kus järgneva nädala elame. Minu suureks üllatuseks saime me suurema toa kui meie esimene korter, kus me Tartus enda kooselu alustasime. Toas on olemas väike kööginurk, elotoa osa, kontor, magamistuba ja vannituba:
Isegi hotellitoa aknast avaneb imeline vaade mägedele:
Laupäev oli loomulikult pidupäev, kus mina nautisin ERR-i vahendusel saateid ja saatsin Kaspari kliendi juurde tööle:
Peale Kaspari tööpäeva uudistasime taaskord ringi. Eilse õhtu vaated ja loodus oli kõige ilusam vaatepilt, mida me näinud oleme. Mitte ükski pilt, videoklipp või kirjeldus ei suuda edasi anda seda ilu, mida me eile õhtul kogesime. Need on need hetked, kus saad aru, miks on vaja reisida ja näha maailma. Need on need hetked, mida tahad jagada oma kõige olulisema inimesega. Eilne õhtu oli täiesti imeline ja selle kõige kirjeldamiseks ei jätkugi piisavalt sõnu, saan vaid lisada mõned pildid, mis edastavad murdosa sellest kõigest, mida kogesime:
Inimesed (väga rikkad) elavad nendel kaljudel ja naudivaid neid vaateid iga päev - uskumatu, kas pole?
Lihtsalt õnnelik, et on võimalus sellest kõigest osa saada:
Mul isutas hirmsasti mereandide järgi ja peale päikese loojumist suundusimegi sööma. Tellisin mereandide paja, mis nägi välja nagu koeratoit. Oh kui taevalikult hea see koeratoit oli! Ma pole söönud veel toitu, kus on niivõrd palju erinevaid mereande kokku pandud ja kui maitsev see kõik oli. Kuna toitu oli terve potitäis, siis poole pealt sain muidugi aru, siinkohal mu võimed piirduvad ja ägisesin terve ülejäänud õhtu valgukülluse all.
Eilne kuu oli täiesti imeline latern. Jalutasime mingis väikeses linnakeses ringi ja mul oli pidevalt tunne, et viibime kuskil filmi võtteplatsil. Majad olid väikesed ja nunnud ja igal pool olid väikesed laternad ja valgustused ja kõik oli kuidagi nii armas ja ilus.
Kogu järgneva nädala elame ja töötame läänerannikult, seega uute uudisteni!
.png)
