Eelmisel nädalal tähistas ilmselt terve maailm sõbrapäeva ja nii ka meie. Laud oli juba mitu nädalat varem kesklinna restorani kinni pandud, sest rahvast on palju ja viimasel minutil ei pruugi enam midagi saada. Valisime uure restorani, millest iga päev kanali ääres mööda kõnnime aga kuhu sisse pole veel jõudnud. Valik oli mugav - vaid 5 min kõndimist meie kodust. Lõime end aga lille ja võtsime suuna kolmapäeva õhtul restorani. Laud oli otse vee ääres ja väljas oli õhk soe ja tuulevaikus. Kanalil sõitsid paadid, kus inimesed olid ilmselgelt paarikaupa kohtingutel. Tänavapilt oli üldiselt terve päeva vältel roosasse ja punasesse riietatud inimesi täis ja sama valiku kasuks otsustasin isegi:
Sõin kammkarbi risottot, mis oli väga hea
Kaspari praad
Reede öösel vastu laupäeva oli mul kell 2:30 äratuskell ja ees ootas 8h loenguid. Igal kevadel pean 1-2 korral laupäeval loenguid andma ja sel kevadel otsustasin, et paigutan loengud samale päevale ja teen nö pika päevaga kaks mammutloengut ära. Esimene loeng läks küllaltki ludinal ning tundus, et ehk polegi asi väga hull. Kui kell 6:30 kööki putru läksin keetma ja väikest pausi enne järgmist loengut pidama, siis paari minutiga jõudis rammestus kohale ja sain aru, et päris keeruline on olla. Valasin endale suure kruusi kohvi välja ja asusin järgmisse loengusse. Jah, see oli keerukam, aga siiski oli see parem lahendus, kui kahel laupäeval lugeda 4h loengut. Kell 10:30 lõpetasin ja Kaspar tuli värske kohviga kontorisse ja uuris, kas ma soovin magama minna või hoopis teha midagi. Endalegi üllatuseks soovisin teha midagi. Mõtlesin, et kui nüüd magama lähen, siis magan 3-4h ja ärgates ei saa aru, mis planeedil ma viibin. Parem olen üleval ja kui mingil hetkel vajun ära, siis nii ongi.
Sõitsime Miami Beachile jalutama, haarasime veel ühed kohvid ja kulgesime väga rahulikus tempos. Ma olin justkui mingi udupilve sees, aga tegelikult oli mõnus olla. Soe meretuul, hea kohv ja parim seltskond.
Peale jalutuskäiku sõitsime natuke ümbrust uudistama. Miami reisisadam on koduks uuele maailma suurimale kruiisilaevale Icon of the Seas, mis on tohutu monstrum - omaette linn lausa:
Miamis ei lõpe ka ehitustööd iialgi:
Seejärel suundusime Miami külje all asuvasse uhkesse elamupiirkonda, kus nägime näiteks paabulindu keset tänavat kõndimas:
Mingil hetkel suundusime sööma. Kui te mõtlete, miks mul nii imestunud nägu on, siis põhjus on lihtne - ma tellisin ainult ühe margarita, aga toodi kaks, sest selline eripakkumine. No ma siis tegin selle ohverduse ja jõin mõlemad ära muidugi, sest margarita on üks mu lemmikuid kokteile. Arvestades mu väsimuseastet ja kahte jooki, siis autosse istudes magasin poole sekundiga. Umbes kolmveerand tunni möödudes avasin silmad ja endalegi üllatuseks olime jõudnud koju tagasi. Mina ei teadnud aga koduteest midagi.
Kaspar on väga rõõmus oma burgeri ja tänavamaisi üle (viimane on tae-va-lik!):
Pühapäeval oli meil kokku lepitud kohtumine oma tuttavaga Miamist, et kõik koos brunchile minna. Mõeldud-tehtud! Kaspar on ekstra rõõmus uue väikese sõbra üle, kes ka kaasas oli:
Pühapäev oli üleni väga vihmane ja tormine ning peale brunchi suundusime kõik koos meile koju filmi vaatama ning väike Buffy sai mööda meie suurt korterit ringi tuisata ja mängida. Eriti mõnus oli muidugi see, et ta peale mängutuure vaheldumisi minu ja Kaspari süles magas.
Mänguhoos:
Tegin filmi kõrvale väikesed snäkivaagnad. Magusavaagnale panin Kalevi Annekest, kirsid šokolaadis, maasikad ja vahvlid, mille keskel on vedel karamell:
Soolase poolest tükeldasin aedvilju, lisasin vaagnale juustupulgad, mille ümber on prosciutto sink keritud ning krevetid koos dipikastmega:
Esmaspäev oli Kasparil vaba päev ja nii ka minul, sest olin laupäeval tööl. Esimest korda peale mu haigust sai lõpuks trenni minna. Poole trenni pealt hakkas mul pea ringi käima ja süda läks pahaks, kuid sellest hoolimata on algus tehtud! Siit saab ainult paremaks minna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar